09 september 2011

Näeme!

Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik!
Kuskilt netiavarustest jäi see kunagi silma, avada ei ole julgenud. Liiga ilus ja hea ja õige, äkki sisu ei vasta kõigile neile ootustele...
Aga mõte kui selline, üllas ja hea. Õige ka.
Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik...
Täna pidi olema see õhtu, kus me D-ga koos oleks olnud. Maailmamured ja -rõõmud oleks saanud lahatud, raudpoltkindel:) Mõni üle mõistuse tark mõte oleks ilmavalgust näinud, kõik segased mõtted oleksid leidnud verbaalse väljundi. Ilmaelu oleks paika loksunud, sinna, oma õigele kohale.
Läks teisiti, nagu ikka vahel juhtub:)
Ja siis tunduski lohutavana mõte, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik. Selles kohvikus oleksid lebosohvad ja madalad lauad, õhus hõljuks viirukit ja läbi astuksid kõik, kes peaksid. Mõned, keda ei ole kaua näinud. Mõned, kes on su elust läbi vilksatanud ja siis jäädavalt kadunud. Ja siis need, kelle läbi sa oled edasi kasvanud, arenenud, kuhugi jõudnud, kes on sind kasvatanud. See tundub uskumatu, aga nad ise tihtipeale ei tea seda. Kas mitte seal kohvikus ei oleks õige koht seda viimaks öelda, välja näidata?
Lobiseks ja vaidleks. Paneks maailma sõnadesse ja võtaks uuesti lahti. Naeraks oma lolluste ja tunneks uhkust oma heade tegude üle. Pühendaks kaastundliku hetke neile, kes unustasid elada, kes püüdsid püüdmatut.
Või olid lihtsalt arad, kartsid astuda sammu, seda ühte ja olulist. Nad ei saa iial teada, millest ilma jäid, aga meie teaks ja võtaks selleks tarbeks leinaminuti.
Vahel püütakse olla hirmus õiglane ja hea, otsitakse kellegi paid, mida ei pruugigi tulla, ennast unustatakse sootuks.
Lubame endale, seal kohvikus, ühe naerupahvaku nende üle, mitte parastavalt, aga... õrnalt ja hellalt, öeldes, teil jäi elamata:)
Sealt kohvikust astuksid läbi ka need, kes ei peaks. Teate küll neid, neid, kes ei vääri meie seltskonda, meie nalja ja naeru, meie sõnu. Ent sel ühel hetkel me võtaksime nad vastu, vaataksime neile silma, ja ütleksime. Mida mõtleme. Kui mõtleme.
Midagi ei muutuks üldises plaanis, aga meil endil oleks hea ja soe. Seal maailma lõpus, kus on valgus.
Ja kui tulevad jutupaunikud, teate neid, kes ei mõtle, vaid räägivad, siis neid kostitaksime vaikusega, punuksime nad omaeneste mõtete võrku, kuni nad iseenda seltskonda nautima hakkaksid. Vaikus määrab tihtipeale kõik, kas pole?
Kindlasti pühendaksime hetke ka neile, kes elasid. Kõige täiega ja kogu aeg. Keda me varem ei mõistnud, sest nad olid meie arvates liiga julged, liiga üle laipade minejad... Aga nad elasid, ja seda ei saa neile ette heita. Me tunnustaksime neid ja nende tegusid.
Seal, seal maailma lõpus, kus on see kohvik.
Ja mäed ja päike ja vein.
Seal me võiksime kohtuda ja rääkida.
Me näeme veel!

1 kommentaar:

  1. niiiiiiillllusti öeldud. nii õigesti mõeldud. kohtume kindlasti!

    VastaKustuta