01 september 2011

No viimaks...

... ometi mahun ka mina, ainulaadne ja kordumatu, kuhugi statistika-tädide pingeridadesse:) Seni ma kahtlustasin, et statistika on pime ja rahvas on pime, ja no... nagu ikka.

Igatahes on minu rõõm piiritu, et rahvas loeb ja kinos ei käi. Siinkohal võiks ma muidugi pikalt jahvatada oma arvamust kinodest, mis need olid minu ajal ja mis neist tänaseks saanud on. Või, ma liialdan, kui ütlen tänaseks, sest ma käisin viimati kinos...ütleme, mingi 6 aastat tagasi. Juba siis oli kinokultuur sõna otseses mõttes sealsamuses. Enam ma end sellesse keskkonda panna ei suuda.
Ja 3D või 4D või 5D kino jätab mind, kuumaverelist, sootuks külmaks. See on lauslollus ja hävitab inimese viimasegi mõtlemisvõime. Kinos käivad enamjaolt üsna fantaasiavaesed ja tuimad inimesed. Mõne erandiga, ent siiski. Ja need erandid, ma loodan, vaatavad ikka asjalikemaid filme, kuigi neile viimastele löögile saamine muutub üha raskemaks.
Nii et, raamat teeb filmile pika puuga ära!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar