06 september 2011

Päevad

Iga päev kerib end lahti isemoodi. Sa ärkad hommikul ja kõik uus ja põnev on ees. Nii mõtleks optimist. Pessimist leiaks muidugi, et jälle algab kõik otsast peale, ei midagi uut siin päikese all (ja hea, kui on päike:).
Eile hommikul minul ei tundunud küll midagi põnevat ees olevat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidin võitlema nohuga, mis viimasegi mõistuse ja normaalse mõtlemise oli röövinud, kurguvalust ma ei parem ei räägigi.
Igatahes ei olnud hea päeva algus, kohe kindlasti mitte.
Aga elu on see, mis juhtub sinuga siis, kui teed teisi plaane. See ilmetu 5.sept lõi mulle ülbelt ninanipsu ja maksis kätte, otsustades, et see peab olema SEE päev. Päev, mis meelde jääb ja oma jälge kannab.
Igatahes on "Eleanor" nii valmis, kui olla annab ja trükisoojana oma teekonda alustanud - head teed talle!




Raamatu teekond on mind paelunud alati. Väiksemana lugesin ma kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, mäletama olen jäänud neid kohti, aga mitte otsest seost raamatu endaga. Viimastel aastatel on just vastupidi - kõik, mis loetud koduseintest väljaspool jääb meelde eelkõige otseses seoses loo endaga.
Siis aastaid hiljem läksin ja õppisin ma seda osa kirjasõna teekonnast, mis kulgeb raamatukogudes ja arhiivides ning mis esmapilgul tundub lühike ja lihtne, kuid tegelikkuses on märksa pikem ja mitmeetapilisem ja mis peamine, pikaajaline. Ka see teekond ammendas end ühel hetkel, sest mida enam tegeled sa tehnilise ja organisatoorse küljega, seda vähem jõuad ju nende sisse ise piiluda. Mis rõõmu saab olla päevas sadadest sõrmede vahelt läbi käivatest raamatutest, kui nende sisuni jõudmiseks mahti ei ole.
Inimene kohe tahab õppida ja avastada uut ja tundmatut. Hetkel tundub, et ma uurin-puurin seda osa raamatute teekonnast, mis on puhas müstika:) Et kus ja kuidas nad sünnivad või tekivad või kuidas iganes seda nimetada. Tõenäoliselt vastust ma ei leiagi, aga no proovima peab, eks. Iseasi, kas ma ka kunagi selle järgmise reisiga raamatumaailmas kokku puutun, näiteks nende materialiseerumisega - kes teab, äkki pean ikka ühel päeval trükkaliametit ka proovima, mul trükikoda ju maru lähedal olemas:)
Müstiliseks, omal moel, võib nimetada ka seda osa, mis puudutab lugejat, igaüht eraldivõetuna. Sest ikka loeb lugeja sealt välja ka midagi muud, mida kirjutaja sinna sisse ehk enda arvates ei olegi pannud. Sageli suisa vastandlikke asju - mulle meenub, et Taani raamatut on peetud, soojaks ja armsaks, vanainimeste mõnitamiseks, pinnapealseks ja teisalt jälle kohati liiga detailseks, liiga vähe isiklikku ja samas ikka nagu just kole palju isiklikku:), ja kindlasti veel palju muidki omadussõnu, mis hästi kokku ei passi. Ja ma tuletan meelde, et see oli nö reisiraamat, mis siis veel puhtalt ilukirjanduslikust välja võib lugeda:))) Või just ehk vähem...?
Igatahes on seegi osa põnev, autori jaoks siis järelmõtiskluseks sobilik:)


Lugemisteni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar