04 oktoober 2011

poeem elust enesest

Ma ei tea, kas nutta või naerda.
Või siis hoopis maa alla vajuda.
Mis oleks ju ka variant, veidi ekstreemne,
ent siiski...
Ehk olen minagi nüüd nende blondiinide ridades,
kuigi juuksevärv endiselt heledast kaugel,
kellega "juhtub".
Juhtub asju, mida juhtuma ei peaks.
Kellegi malemängus,
kusagil kõrgel ja kaugel,
kes liigutab mõtlikult malenuppe,
olen sattunud etturiks.
Ent sel sügisel on kirglisel mänguril
plaanis visata nii mõnigi vimka,
lüüa ninanipsu
ja tekitada veeklaasis tormi.
Iga päev toob midagi uut, ent
kindlasti ristivastupidist eelmisele.
Et oleks põnevam,
et oleks ekstreemsem,
et võiks järjekordselt nentida,
et minuga ikka juhtub....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar