24 oktoober 2011

S. Peltola "Väike raha"


"Väike raha" on, nagu igasugune kirjandus ja dramaturgia ikka olema kipub, elust enesest, sellisest, mis meie ümber olemas on. Ja mida me mitte alati ei märka või ei taha märgata. Teate ju küll neid noori, kes ühes oma murede sasipuntraga hulguvad parkides ja tänavatel, või siis uuemal ajal kabanduskeskustes. Või neid vanainimesi üksikutes maakohtades, kes arvavad aega busside ja poekäikude järgi.
Ent elu on kõikjal ja saab su viimaks ikka kätte. Ole sa kes tahes ja kus tahes ja arva endast mida tahes... Mulle on alati pakkunud huvi juurelda, miks üks või teine asi juhtub, mis on seal taga, päris taga. Seal, kuhu ei näe ja kus on ometi jõud, võimas ja liikumapanev. Selles suhtes oli kogu lavastuse kandvaks hetkeks, minu jaoks kandvaks, just stseen pargist, kus Jason enne bussile minekut kaasa võetud pruukosti võttis ja Vanessa oma kutiga ringi jõlkus. Kui pisikestest asjadest kõik hargnema hakkab ja k u i d a s lugu end edasi kerib, kuidas alati ei olegi mingit erilist plaani või kavatsust. Ja kuidas ometi juhtub, lihtsalt. Ühel hetkel on kellelegi pudeliga pähe virutatud ning üks erinevate sündmuste jada koondub pealtnäha ühte lausesse. Keegi on süüdi ja keegi saab karistada. Aga kuidas kõik algas? Iga loo taga on oma lugu, ja nii lihtne või keeruline see ongi.
Ja ma pöördun taas kord tagasi vana teema juurde, nagu rikkis plaat, aga seis on endine - kas rahvas saalis ei mõtle üldse kaasa? Naerda on hea ja naer on terviseks, kuid põhjuseid naeruks on paslikumaid kui nõrgamõistusliku keskealise meesterahva üle naermine. Me kõik teame nende kalduvust teiste juttu üle korrata, vastata pähe õpitud lausetega, kasutada roppuseid või kohati sobimatut slängi - reaalses elus me teame, et see ei ole koht naermiseks, kuid teatrisaalis on kõik äkki pea peale pööratud. Või on see siiski karjainstinkt, mis kükitab inimestes nii tugevalt sees?
Iseenesest ei ole see komöödia, ent nagu näha - kes tahab, see leiab ka sellest lavastusest nalja ja naeru.
Ma tahaksin kangesti kõnealust lavatükki noortele soovitada, kuigi nende jaoks võib tempokust kasinalt olla... Äkki paneb kellelgi midagi ajukurdude vahel liikuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar