17 november 2011

Ei midagi huvitavat siitpoolt

Monika viskas palli, mina, tubli tüdruk, püüan kinni:) Minu eas võib juba meenutada küll... kui on muidugi, m i d a meenutada.



- Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982
Mkm, ei tule, kuidas ka tahaks:) Ja kui ma passi vaatan, siis on see ka mõistetav. Mähkmetest ma olin arvatavasti vaba, lüpsisooja lehmapiima veel ei lürpinud. Ju ma midagi muud sama mõttetut tegin:D


- Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas
No siis ma raudselt jõin piima:D Kündsin nukule nimega Pille-Riin põsele oma esihammastega võimsad vaod. Üldiselt tegelesin sama sisutute asjadega nagu eelmise punkti puhulgi:) Aga vaadake mu passi, ja te mõistate mind.

- Berliini müüri langemise ajal novembris 1989
Ma hakkan end kordama, aga...ütleme nii, et ma olin natuke arenenud edasi. Nukkude nägusid ei lõhkunud, patse enam kisselli sisse ei kastnud, aga mida ma siis tegin?

- 1991, kui Eesti sai vabaks,
meenuvad mulle ennekõike tööd, mis olid tarvis õhtuks ära teha. Üldiselt ei olnud mahti süvenemiseks, ju see raadio oli, kust mingeid teateid tuli, aga...ma rõhutan, et maal oli (ehk on siiani?) elu teistsugune. Meediaga oli nagunii nagu oli, kuid ka raadiot, seda peamist ühenduslüli maailmaga operatiivsete sündmuste korral, ei olnud võimalik järjepidevalt kuulata. Õues oli mustmiljon toimetust ootamas. Mäletan jutte tankidest, mis nähtavasti selles vanuses enim erutasidki, ja mõtteid, et kust kaudu need peaksid liikuma ja kui kaugelt/lähedalt mööduma. Põhimõtteliselt kulges kõik nii kiiresti, et üks argises maaelu rütmis elav inimene ei jõudnud möhhgi öelda, kui oligi vsjoo.


- Kaksiktornid langesid,
seda mäletan täpselt. Üllatuslikult, kuigi sel ajal oli internet juba tavapärane, kuulsin uudist just autoraadiost, ühe teise väegagi kõrge hoone (meie linna "pilvelõhkujaid" arvestades!) juurest sõites. Üldiselt olid isiklikud uudised sel hetkel ilmselgelt üle maailma omadest. Hiljem meenub küll teleri ees passimist ja enamjaolt üsna ühe ja sama videoklipi korduvat vaatamist. Tegelikult sai esimestel päevadel seda vist söögi alla ja peale vaadatud-nähtud. Nii palju, et tänasel päeval enam emotsioone ei tekikski.

- aprillirahutused
jäid kuidagi kaugeks, kuigi mäletan loomulikult:) Kodus ma olin ja telepurk oli lahti ka, aga... Mulle tuli praegu üllatusena, et see oli tõesti 2007 - kuulge, no siis oli mul muidugi parematki mõelda ja teha, kui see möll:) Siis ma veeresin rõõsa ja roosana ringi ja mis mul neist jamadest:))))

Nimekiri sellega piirduski. Minule meenus koheselt, ja nagu näha, siis ka veel mõnele teisele blogijale, - Estonia. Selle uudise vastuvõtu olen ma suuteline mahutama ühele konkreetsele teelõigule, paarsada meetrit ehk, kirikust pargini. Sest just niipidi läksin ma tol hommikul kooli. Keegi pidi rääkima, ja selle kellegi jutt oli täpselt niisugune, et jäi mulje laevast, mis praktiliselt sadama juures sutsuke kreenis on, no ei midagi hullu. Koolis esimeses tunnis, mis minu suureks rõõmuks oli matemaatika, jõudis tegelikkus usaldusväärsest allikast mulle kohale. Ülejäänud päevast ei mäleta suurt midagi, kuid hiljem telerist on mällu sööbinud kiirabiauto(d), eriti see üks...


Nii, ja tulemus.
Ma olen siganoor inimene (hoolimata sellest, et äsja Ringvaates üks jorss leidis, et vanaks võib pidada kõiki üle 26-aastaseid isendeid).
Et ma olen üks tundetu ja tuim tükk, sest paljud sündmused on minust sujuva kaarega mööda läinud. Ma ei ole neid ehk endast sel moel läbi lasknud... Samas ei ole ma kunagi eitanud, et mind huvitabki eelkõige rohujuuretasand, igas asjas. On, nagu on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar