20 detsember 2011

Aus Valetaja


Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" oli üle mitme aja üks elulugu, kuigi püütud serveerida mälestustena. Mis enamasti teeb sama välja, ehk veidi kultuursemalt mõjub vaid. Ent kas see ongi oluline?

Miks autor end aga valetajaks nimetab, jääb selgusetuks. Iseenesest ei saa ükski looming ealeski puhas tõde olla. Tõde võib olla, ent ei pruugi!, numbrites, mis raamatupidaja ritta laob, mõnikord teaduslikes tekstides... Isegi autobiograafias on lõpuks ikkagi vaid autori nägemus endast, sekka aja poolt toime pandud hävitustööd ning mälu vimkasid. Antud juhul, mõistan ma, ajab autor taga ka oma ilukirjanduslikku loomingusse sisse lipsanud ebatäpsusi. Kusjuures see on muidugi põnev lugeda, kuid ei kahanda ega tõsta varasema loomingu väärtust. Sest Adelsö metsa taolisi juhtumeid on nähtavasti meil kõigil, me ei pruugi neid tahtlikult tekitada või tõde varjata, ennemini me lihtsalt enamus juhtudel ei taba enam hilisemas elus seda tõde ära. Inimlik, kas pole?

Mis mulle eriti aga lugedes silma hakkas ja sümpaatselt mõjus, oli tema nö tabuteemade käsitlus, nõtke avameelsususega ja samas labaseks minemata. Sama põlvkonna, ent Nõukogude okupatsiooni all olnud kodumaal elavate kirjanike autobiograafiates ei leia seda pea kunagi. See periood oleks kui kääridega lõigatult välja jäetud. Ehk just seetõttu on ka nende noorsooraamatud jäänud veidike mannetuks? Helga Nõu on aga varateismelisest täiskasvanuks küpsemise lahti kirjutanud nii omaenese elus kui ka noortele mõeldud raamatutes.

Ja Ennust, no Ennust ärme üldse räägi:) Loomulikult eeldan ma siin ilukirjanduslikke liialdusi ning teisalt ehk mõningaid rääkimata jätmisi, kuid laias laastus leiab siiski rohkesti tragikoomilisi ülestähendusi. Tõsi, mõnes kohas ajas mul vererõhu kõrgeks küll, sest no kuulge, kui mees hakkab otsustama, ja seda veel korduvalt!, mis kuupäevadel oleks vaja ära sünnitada, sest kord on kellegi pulmad, teinekord jällegi sünnipäev, ja siis on ju veel olemas leinapäev või hoopis EV sünnipäev (et võtab hilisemas elus lapse sünnipäevalt tähelepanu ära, või oli see vastupidi)....Brrrrrrr! Ma oleksin autori asemel selle riitsinusõli, muide ilma süümepiinadeta!, kallanud Ennule endale sisse või vähemasti toidu sisse sokutanud:) Raudsed närvid sel naisel, ma ütlen!

Ja kui nüüd liiga kiitvaks jutt läks (sest mulle tegelikult ju ka meeldis see raamat!), siis häiriva asjaoluna võiks välja tuua kuskil raamatu lõpuosas selle äravajumise. Ent ma ei ole kindel, kas see ka tegelikult nii läks või segas mind raamatu muutunud toon. Natuke ehk liialt fakti- ja nimeloeteluks läks kätte, või ma ka ei tea. Mingil hetkel tekkisid pikad nimede loetlemised või, mille vajalikkuses ma kahtlen,materiaalsetele asjadele trükimusta kulutamine. Millisel väliseestlasel ja kus ja milline kinnisvara või suvila on, on kuidagi nii...Kroonikalik. Või et kes jõudnud kodumaale naastes juba lahutada ja uue kaasa võtta. Selle oleks ehk välja pookinud, aga maitseasi eks ole.
Ja samas jällegi, tänu neile nimedele meenus mulle näiteks, et meile lastekirjandust lugev K. Lillepuu oli juba tollal väga soosiv Helga Nõu suhtes. Või et autor iseloomustas kirjastaja K. Kaljolat üsna samamoodi nagu minagi seda teinud olen. Või et ka mul on põhjust Hando Runnelit sarnases kontekstis meenutada. Või see, et tuli koguni välja minu (üli)kauge sugulus autoriga, sest Ott Raukas (teate küll laulu, "Igal majakal oma tuli...") peaks mingeid kaugeid ja kahtlaseid teid pidi ka mulle sugulane olema.

Ühesõnaga, kõigi nende massiliselt ilmuvate elulooraamatute sekka igati vahva lugemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar