02 detsember 2011

Detsembril on värvi

Nüüd ma tean, kuhu kadusid viimase paari kuu pooltoonid ja tunded. Ühtlane hall ja pime kookon tundus mind ümbritsevat. Nähtavasti see tööl käies nii ongi:) Seepärast on isegi hea vahelduseks laatsaretti mängida.
Päevadel on värvid ja meeleolud. Erinevad võnked, mis haaravad kaasa. Järsku on pimedus koguni hea, lisaväärtus. Võib massiliselt küünlaid põletada ja head muusikat nautida. Veelgi enam, unustada end raamatute seltskonda, mis pea iial alt ei vea.
Peeter Helme "Varastatud aja lõpus"...Imelise kaanekujundusega, väike suur raamat.

Ma pean tunnistama, et lugesin seda väga, isegi väga aeglaselt, mõne lehekülje kaupa. Ütleme nii, et autor kirjutas nagu naine. Mõnes mõttes. Paljud mõtted ja tunded olid pigem naiselikud. Hilissügisesse kuidagi eriti paslik lugemine.

Samal lainel ma ka jätkasin (kuigi võin siinkohal eksida!). "Varastatud aja lõpus" ei ole veel kulka nominentide hulka arvatud, ent ma ei imestaks sugugi, kui just nii see lõpuks läheb...et siis selles mõttes samal lainel jätkan. Nimelt võtsin viimaks kätte, mingil põhjusel seni minust kaugele jäänud, Jan Kausi "Hetke", ehk siis 2009.a. nominendi.
Esmapilgul lihtne jutustus, edasi uurides aga sootuks komplitseeritum. Just selline, mis mulle sobib, ajastust, mis mulle antud eluperioodil samuti hingelähedane, väikestest asjadest, mis määravad elu suured valikud...Sõnaga, elust enesest.
Raamat, mida ei peaks kartma inimene tänavalt. Sest just nii sageli kulka nominentidesse suhtutakse.
Ma muidugi unustasin mainida, et raamatus sees ilutseb Lugemisaasta 2010 kleeps ühe nimega, kes on siis nähtavasti raamatu meie raamatukogule kinkinud. Seega, aitäh, Daisi Kirs, tänu kellele on näiteks minul nüüd võimalik seda raamatut laenutada ja lugeda!Oli vahva ettevõtmine.

Suisa kurb, et sellised hämarusetunnid varsti läbi saavad. Nojah, need ei saagi läbi, lihtsalt saavad tagasi vana sisu. Selle mittemidagiütleva ja tühja tõmblemise.

2 kommentaari:

  1. Nii vaikne on siin sinuta, saage juba terveks;) ehk esmaspäeval näeme!

    VastaKustuta
  2. Mul tekkis kohe äratundmine, kui sa esimesest raamatust kirjutasid. Et lugesid HäSTI aeglaselt, paari lehekülje kaupa. Ma armastan selliseid raamatuid. Selliseid, mida peab hästi aeglaselt endast läbi laskma. Selliseid, mida raisata ei raatsi.
    Käisin eile raamatupoes mönulemas. Vötsin ja nuusutasin. Lugesin tüki siit ja tüki sealt. Korvi sai raamat, mille tagaküljele oli keegi kriitik kirjutanud, et iga lehekülg on täis pärleid. Mulle meeldib lugeda nii, et aeg-ajalt laused vöpatama panevad. Loen uuesti ja uuesti. Et kas töepoolest NIIVIISI kirjutatakse? Kuidas küll on nii vöimalik?
    Hääd mönulemist meile mölemale :-)

    VastaKustuta