26 detsember 2011

Patrick

On aasta ilusaim päev, tõsiselt.
Ma magasin rekordilise une, kui veidi, aga ainult veidi liialdada!, siis magasin pea 9-ni. Ma mõtlesin eile palju sellele, et päevad hakkavad aegamööda pikenema ja valgust hakkab enam olema, ja just selline vaatepilt mind täna hommikul ootaski - tavalisest enam valgust. Natuke kardina vahelt ja teine sutsuke trepi juurest...
See, et alla minnes ei olnud kohvilõhna tunda, tundus esmapilgul kõrvaline mure olevat. Kui aga ei olnud ka võimalik seda tegema hakata, oli mure hetkeks, aga vaid üheks eriti lühikeseks hetkeks, suurim mure.
Seejärel saabus vaikus ja rahu. See, mida nii harva ja üsna jaopärast antakse. Ainult küliti olevad männid ja tuuleiilid korstnas - enneolematu iluhetk mu kõrvadele! Lisaks rõõm, et elektriga koos oli kadunud ka wifi - kas saab veel paremat olla?! Olgu, ainus mure oli kohv, aga ma elasin selle üle - lugesin hoopis akna all ja endiselt jõulise tormimüha taustal Jaan Krossi "Kallid kaasteelised".
Ja enim rõõmustan ma muidugi selle üle, et seekordne torm on nimetatud Patrickuks... Jah, ma tean, et mehenimesid on ennegi pandud tormidele, küllap pannakse ka tulevikus, ent ikka tundub, et neid on olnud häbiväärselt napilt. Seepärast tänane, või ka osalt eilne, Patrick rõõmustab mind eriti.
Elagu Patrick!

PS Kes tahab minuga eriti ühel lainel olla, see võib rahumeeli kuulata päev otsa Katie Meluat ja lugeda ja kirjutada ja tunda end üldse ülepea hästi ja mõnusalt.

Mõnusat pühade jätku ja palju õnne meile, kes me homme tööle ei lähe:)!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar