31 jaanuar 2011

"Matlena teekond" A. Pervik

Ma ei tea, kohe üldse ei tea. Vahel on raamatuid, mis sind justkui nõutuks teevad.
Mis mulle kindlasti meeldis - lugu ise. Meeldis keel, meeldis ajastu tunnetamine.
Aga midagi jäi ikka kriipima. Ehk oli jutustamine see, mis vajus kuidagi laiali, üleminekud vaaremalt endale ja tagasi, olid natuke vildakad lugejale.
Ja siis muidugi see heietamine. Mina, vana heietaja, ju tunnen teise sellise ära:) Kaldun ise samasugusele konarlikule rajale ilmast ilma ja saan noomida ka piisavalt. Mõnes mahukamas teoses ei häiri need siia ja sinna hargnevad mõtteniidid, aga nii lühikeses jutustuses ootasin vist pigem täpset sõnakasutust. Sõna kui pintslilöök - et vähesega öeldakse palju ja täpselt.

Matlena teekond ja teda ümbritsev lugu, ka aeg ise, olid nii rikkad, et sinna juurde pookida tänapäevast arvutiklahvidel klõbistamist ja elektroonilise raha liigutamist, mõjus kuidagi kohatult. Ma ei saanudki oma lolluses lõpuks aru, milleks oli vaja sellest veel kirjutada. Ehk peaks hommikuselt ärksamal tunnil korra üle lugema. Teisalt kui autoril on tõepoolest vajadus sedasorti mõtisklusteks ja ajarändudeks, siis peaks ehk sarnaseid lugusid rohkem kokku koguma ja ühte köitma. Ma usun, et saaks päris paljulubava lugemise.
Materjal on sellel lool igatahes hea.

25 jaanuar 2011

Andres Anvelt "Direktor: ühe turu erastamise lugu"


Mõned kuud tagasi ma mõtlesin, et ei loe "Punast elavhõbedat". Ma ei tea, miks. Ei ole midagi autori vastu, meedias tore ja sümpaatne, asjalik kuju, aga mõtlesin nii.
Lugesin ikkagi, lõpuni. Halb või hea - pigem päris hea:) Filmi vaatasin ka ja üks väheseid kordi, mil ei tundnud pettumust. Kuidagi hea mulje jäi kõigest (vormilises mõttes, muidugi, põhilised tegelased ise küll meeldivalt ju ei mõju).
Ja hoolimata kõigest eelnevast tundsin, et ei ole mul tarvis seda Direktorit lugeda, no ei ole! Kartsin vist pigem, et sündmused on liiga värsked veel.
Võtsin raamatu kätte ja lisasin veel sinna juurde, et vaatan paar lehekülge, vist ikka ei hakka lugema. See oli pühapäeval.
Tulemuseks oli see, et lugesin ja lugesin, läksin sauna, aga isegi lavale ei jõudnud - istusin kamina ees ja lugesin. Lapse õhtused rituaalid sain napilt tehtud - ikka veel pooleldi lugedes. Pool ööd läks selle nahka, aga hommikuks enam ei jäänudki suurt midagi.
Imelik raamat, pean ütlema. Heas, kõige paremas mõttes. Tundes end, et ma tüüpilisi krimkasid mitte kunagi ei osta ega laenuta, oli kummaline, et ma seda lugesin. Ju oligi see nii just seetõttu, et tegemist ei olegi millegi tüüpilisega.
Kuigi lugemise ajal andsin endale aru teose ilukirjanduslikust olemusest, oli ometi ka midagi muud... On loomulik, et osad nimed tulid silme ette reaalsete nägudena. Nii et ma ei eksinudki, et kõik oli liiga värske, samas vahet ju ei ole, las oli. Ajaliselt see periood ei meeldinud mulle, teeb siiani haiget, ent ju oli siis piisavalt hästi kirjutatud, et ma pidin lugema.
Olid mõned kohad, mis võinuks olla teisiti kohendatud, vajanuks iluravi, aga tegelikult oli ikka kuratlikult hea lugemine! Haarav. Ja lõppude lõpuks ju osake (kahjuks!) ajaloost, noore vabariigi (taas)sünnivaludest. Nii nagu see oli /käis meil kõikjal, kus väiksemalt, kus suuremalt, kus varjatumalt, kus avalikumalt. Võimalik, et raamatu väärtus kasvab ajaga, kes teab.
Las mees elab ja kogub materjali - siis meil on, mida lugeda!:)
Aga muidu, jätkan ikka Wassmoga. Lihtsalt tema tekst on... ma ei tea, nii tihe ja kohati hinge minev, et ei suuda palju korraga lugeda. Kindluse mõttes ei taha ka enne uinumist lugeda. Isegi "Direktor" oli öösse sobilikum lugemine kui Wassmo, paraku.

21 jaanuar 2011

Vastused küsimata küsimustele

Ma ei ole kunagi endalt küsinud, et kui kaua üks raamat kestab.
Mitte selles mõttes, et füüsiliselt patakas paberit või raamatus endas sisalduv info. Aga just kui hakata algusest lugema, et kui kaua siis aega läheb. Valjusti lugedes. Ei loe ju raamatuid häälega, v.a. lasteraamatud ja unejutud muidugi (endiselt oleme "Kaka ja kevade" juures, muide).
Täna sain vastuse sellele küsimata küsimusele.
8h 20 min
Täiesti usutav aeg, sest hääletult lugedes läheb tavaliselt ühe minu...-sarja raamatu peale keskmiselt 4 tundi, sellega olen juba harjunud:)
"Minu Taanist" on siis tehtud helisalvestis ehk heliraamat ehk siis sedasorti teavik (ui-ui, ma mäletan veel mõnda erialast väljendit vist:)), mille peamine asukoht saab olema Eesti Pimedate Raamatukogu. Teksti esitajaks on Külli Palmsaar.
Kuidagi armas on teada, et keegi kusagil on pidanud vajalikuks sellele raamatulegi helikeel anda ja viia see suurema lugejaskonnani. Oleks seda teadnud, oleks muidugi ise üritanud korra teksti valjult lugeda, et kas on üldse tegemist "loetatava" tekstiga, aga nüüd on nii nagu on:)
Mõtlen, et oleks põnev kuulata:) Eriti seda, kuidas K.P. hääldab "rødgrød med fløde"... Või millise rõhuasetusega ta Helga osa luges:)
Helikeelde on pandud veel ka "Minu Ameerika I", "Minu Alaska", "Minu Nepaal", "Minu Kanada" , "Minu Eesti", "Minu Island" ja "Minu Maroko".

17 jaanuar 2011

Roomast Viljandisse

Ühel ilusal ja väga lumisel ja sellisel positiivsete võngetega päeval, nagu neid harva ette tuleb, kõndisin ma linna poole. Nii ilus päev oli, et hingest võttis kinni. Ja siis tuli mulle vastu paarike, mees kappas tulisvalu ees ja torssis naine tuterdas järgi. Minuga kohakuti jõudes, kuulsin meest lausuvat: "P...i, ma ütlen, kui üle viie soti küsib, siis tõmmaku nahhui, meie ei võta!"
Naise poolt kostus mingi "pott-pott-pott", sõnaga, ei miskit erilist. Konteksti parema mõistmise huvides tuleb mainida, et see oli pandimaja läheduses.
Ma tundsin end kuidagi halvasti järsku. Et mida ma tulin ilusal päeval välja, õnnis naeratus näol, ümisesin tuulega võidu mingit viisijuppi, kui teistel on selline tuju ja kõik kuidagi pahasti ja üldse... no ma ei tea. Paha tunne oli igatahes.
Mulle meenus, et Viljandit on nimetatud rohkem kui kord põmmpeade (või mingi muu analoogne nimetus, jumal seda terminoloogiat nii täpselt teab) linnaks. Olgem ausad, on ka põhjust olnud. Ajuti tuleb ette.
Nüüd jõudsin aga oma imelise lugemiselamusega sellise kohani, kus jutustaja läheb emale jõulukuuske ostma (pean lisama, et autor on Viljandimaalt pärit), vahepeal on tegevus Roomast Viljandisse jõudnud:
"Mind ümbritsesid kohe kuusemüüjad, tursked sellid, kes vahetevahel purgist õlut rüüpasid, omavahel roppu nalja viskasid ja oma viimaseid alles jäänud kuuserootsusid rahvale hingehinnaga kaela määrida püüdsid umbes selles vaimus: "Pastoi, peremees, sul jõulupuud tarvis põlegi vä?" Kui "peremees" kuusehinda kuuldes sammu lisas, kirusid müüjad: "Sa raisk, tahab ilma saada!"
Ma tean, et inimesi on igasuguseid igal pool. Ja nii ongi. Aga kuidagi tekkisid seosed, kahjuks. Kui taas peaks teispidiseid emotsioone tulema, eks ma siis annan teada:)
Ah jaa, õnneks lõppes autori kuuseost siiski hästi, aga ma ei hakka seda siia ümber trükkima.
Raamatuga seoses tahan veel öelda, et see on selline... eriline raamat. Meenutab veidi K.Kesküla "Elu sumedusest" - nii hea, et keriks end diivaninurka kerra ja neelaks ühe korraga, aga ei saa, kohe mitte ei saa. Liiga palju mõttekohti, liiga palju ilusaid emotsioone, väljendeid, tabavaid võrdluseid, et kannatab vaid lonkshaaval neelata. Suurema osa ajast leian end hoopis pilguga kaugusse puurimas ja otsimas midagi nimetut ja hoomamatut, umbes nagu raamatus endaski.
Mõttel on omad rajad, mina nende vastu ei saa.
Kas tahangi?

14 jaanuar 2011

Minu Rooma

Täna leidsin viimaks vasturohu, et mida siis pärast Wassmot kätte võtta. Igatahes hetkel tundub, et sellest saab asja.
Pealkirja vaadates, võite kolm korda arvata, millega tegemist.
Ma jäin mõtlema, et milline on minu Rooma. Mälu viskab vingerpusse ja seetõttu võib see ekslik olla, ent on mõned faktid, mis on kindlalt paigas ja mis ei muutu.
Et minu Rooma on üheaegselt nii külm ja kuum, mis talletatud tänavakividesse. Kus tänavakivid on tavatult külmad, samas kui õhk on juba soe. On märts, ja peaks olema märksa soojem, kui tegelikult on.
Et ma näen Roomat kusagilt ülevalt mäeküljelt. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, ei mäleta,kas seal kusagil on mägesid, ausalt. Aga ometi mäletan vaadet ülevalt, Roomale, tundmatule.
Et minu Rooma eksitas mu ära, tõeliselt. Nagu oleksid tänavad tahtnud näidata oma iseloomu - see õnnestus neil.
Et päikeseloojang on Roomas teistsugune, pillavalt roosa. Ja samamoodi eksitav nagu tema tänavad.
Et minu Roomas on sini-must-valge lipp. On Lennart Meri. Inimene, kellest väga siiani pean ja keda ei olnud ei enne ega ka hiljem au elusuuruses näha. Tema nägin ma ära just Roomas, juhuslikult. Nüüd ma võin taas eksida, aga mul on tunne, et see oli just Hispaania treppidest üles tõustes, kui tuttav trikoloor mastis lehvis. Ma oleksin pidanud imetlema kusagil seal Romulust ja Remust, kes emahundiga koos kasvasid, kuid ma nägin ainult tuttavat lippu. Riigipead nägin ma kaugelt, aga nägin. Ja ma ei tea siiani, isegi mitte ei mäleta, kas tema sai aimu, et seal oli üks segiaetud peadega grupp eestimaalasi, kes pikisilmi teda ootasid, kes juhuslikult just sel ajal olid ekskursioonil. Ähmaselt meenub, et midagi ikka hüütud sai, aga kindel ei või olla.
Et minu Roomas oli üks üksik rääbakas palm, mida ma nägin mingi järjekordse muuseumi või galerii aknast. See oli vist mu esimene palm, aga eriliste emotsioonideta. Ausalt öeldes, kahvatusid kõik muuseumieksponaadid viimaks ikkagi Lennart Meri ees. Isegi Vatikan ja Peetruse väljak. Kõik kaotas oma värvid. Mõnel teisel korral oleks nähtavasti kõik hoopis teisiti. Kui muidugi jälle ei saa võitu patriotism:)
Mõnikord peab reisima kaugele, et olla lähedal.
Mõnikord peab vaatama suuri asju, et näha väikeseid.

Aga nüüd lähen ma ühte teistsugusesse Rooma linna. Sootuks teisi teid pidi. Mis ei ole halvemad ega paremad kui minu teed, aga ilusad on need ikkagi.

Ja kuigi Wassmo ja Dina, Benjamin ja Karna ja Leo ei kao ikka veel mu mõtetest, siis võin ma paotada ust ühte teise maailma. Uksepaotajast endast sõltub ju lõppude lõpuks ikkagi kõik.

13 jaanuar 2011

Söön oma sõnu

Mõned aastad tagasi, ühel teataval ametikohal töötades, lubasin endale, et edaspidi väldin kõike, mis kannatab TOPistamist. Sest sellega seoses inimene ise tRopistub, mu meelest. Või tähendab, enamasti on see nii.
Täna seevastu, kui keegi läkitas seeseuguse lingi, lisades, et nii vähe minu-sarja raamatuid, pidin asja kaema.
Ja et mida siis inimesed üldse loevad. Tegelikult on mul inimestesse usku, sest ma kujutan ette (või loodan?), et kodus riiulitel on neil sootuks teised raamatud. Niipidi mõeldes ei olegi ju paha tulemus.
Siis veel kajavad kõrvus M. Teiverlauri sõnad biblioteraapiast ja jumala pärast - peaasi, et inimesed loevad:)


2010. aastal loetuim eesti ilukirjandus

1 Kivirähk, Andrus - Rehepapp, ehk, November : [romaan]
2 Aunaste, Maire - Mitte ainult meestest
3 Hunt, Kaia-Kaire - Minu Nepaal : muinasjutte Himaalaja jalamilt
4 Strider, Roy - Minu Mongoolia : raamat armastusest
5 Hommik-Mrabte, Kätlin - Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik
6 Saksakulm Tampere, Kaja - Minu Soome : üksinda omade seas
7 Penu, Anna-Maria - Minu Hispaania : läbi maailma iseendani
8 Raud, Mihkel - Sinine on sinu taevas
9 Ilisson-Cruz, Airi - Minu Austraalia : kuidas ma vahetasin raha aja vastu
10 Praakli, Kristiina - Minu Itaalia : kõige kirglikum ja kaootilisem
11 Õnnepalu, Tõnu - Paradiis
12 Kivirähk, Andrus - Mees, kes teadis ussisõnu : [romaan]
13 Väljaots, Urmas - Minu Pariis : kuidas moepealinnas ellu jääda
14 Anvelt, Andres - Punane elavhõbe
15 Kupinskaja, Maria - Minu Alaska : kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
16 Nõmm, Tarvo - Minu Island : tule ja jää sümfoonia
17 Loog, Mai - Minu Tai : sinimustvalge jänku naeratuste maal : Bangkok 2008
18 Timmusk, Ene - Minu Kanada : eestlase eluratas vahtralehemaal
19 Kängsepp, Liis - Minu Argentina : vabatahtlikuna getos
20 Lember, Ira - Päevalilled : romaan
21 Aksli, Marje - Minu Moldova: diplomaadi naine Euroopa vaeseimas riigis
22 Tohvri, Erik - Kodutute küla IV. Neljas raamat, Läänetuul, taeva luud
23 Ruitlane, Olavi - Naine
24 Lender, Mae - Minu Taani : tuuline teekond keelatud maal
25 Volkonski, Peeter

Allikas:http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?id=13155

Seda ei ole ammu enam juhtunud

aga nähtavasti olen hiljuti käes hoidnud nii häid raamatuid, et enam lugeda ei suuda. Või vähemasti mõnda aega mitte, küll ma varsti jälle reele saan. Viimati juhtus sama asi mäletatavasti "Hommiku pool Eedenit" lugedes. Ja natuke sama hull oli lugu ka armastatud norraka Lars Saabye Christenseni "Poolvenna" ajal.
Jutt on Herbjørg Wassmo Dina-triloogiast: "Dina raamat", "Õnne poeg" ja "Dina pärandus".
Need on raamatud, kus lugedes jooksevad pildid kogu aeg silmade ees. Kus sa kujutad ette, et istud ise akna all ja vaatad üle fjordi. Kus on mäed ja palju õhku, ennekõike ruumi. Kuude kaupa valgust ja kuude kaupa pimedust. Kus on võimalik hulluda ja siis hetketi jälle mõistusele tulla.
Kas keskööpäike panebki inimesi sääraseid teoseid kirjutama? Looma tegelasi, kes on nii ainulaadsed? Natuke nagu Undseti Kristiina, ent kordades võimsam, teravam, suurem. Metsikum ja isepäisem, mis paneb ta tegema tavatuid tegusid, olema omamoodi.
Ja ei märkigi kahetsusest. Ka lugedes ei teki mõtteid, et mis oleks olnud siis, või kuidas oleks lugu edasi arenenud siis... Kõik on paigas. Nagu täpsed dialoogid, tabavad kõnekujundid. Sellistel puhkudel läheb mu mõte muidugi ikka ja jälle tõlkijale - ma ei saa lihtsalt aru kuidas on võimalik sellist teksti tõlkida, no ei saa. Just see, et tekst jääb veel pärast tõlkimistki nii võimsaks.


Nüüd on siis nii, et juba kahte raamatut olen püüdlikult käes keerutanud, üritanud ja üritanud, aga ei lähe kohe mitte. Võib tõesti olla, et ehk ei olegi minu jaoks, aga pigem vist aeg on ka vale. Või tegin liiga järsu hüppe lõuna poole, tempo on nagunii vale, ent ka kirjutaja hing peegeldab segaseid tundeid. Üks neist paneb meenutama koguni Eeva Pargi kunagi lausutud sõnu sellest, kui palju öelda ja kui palju ütlemata jätta...
Või on põhjuseks riiulist paistev Wassmo järgmine triloogia? Ajaliselt võttes muidugi esimene, järjekordselt on tegemist minupoolse vale lugemisjärjekorraga.


11 jaanuar 2011

Luulud


Ma jõudsin äsja järeldusele, et võiksin ideaalses elus töötada kas krevettide puhastajana või reisibüroos individuaalreiside kokkupanijana:) Kuigi ma kahtlustan, et suurtootmises ei puhastata krevette käsitsi, selleks on kindlasti mingid põnevad masinad ja liinid ja tont teab, mis veel olemas. Aga ikkagi, unistada võib.

Reisibüroos viskaks vist kiiremini üle, sest kaua sa ikka teistele reise kokku paned:P Samas jällegi ühte reisi algusest lõpuni koostades oleks nagu ise seal juba ära käinud, või mis.

Imelikud mõtted - nähtavasti hakkab neljas päev kohvita mulle mõju avaldama. Teisalt võib mulle sel moel mõni eriti hea mõtteubin lähiajal pähe tulla. Hoiame kanalid avatuna:)

10 jaanuar 2011

"Nad on nii suured..."

Kõigist ringlevatest piltidest on vaieldamatult minu lemmikud allolevad:











Riigihaigla juures püüab kroonprints Frederik pressile siis omal moel edasi anda vastsete ilmakodanike strateegilisi mõõte. Üsna informatiivne, ma ütleks:) Ja kindlasti tüüpiline.
Vanematele vist pole mõtet õnne soovidagi, eks nad ole kogu Taanimaa kaksikud, tahavad nad seda või ei:)
TILLYKKE!

06 jaanuar 2011

"Eestluse elujõust" Indrek Koff


Kuna ma siin juba hiljuti enda eestlaseks olemise luubi alla võtsin ja kuna ka üks tore lugemisaasta on lõppemas, siis oli just sobiv aeg haarata kätte Koffi viimane raamat. Tõsi küll, pean tunnistama, et mida enam ühte raamatut kiidetakse, seda kindlam, et ma selle lugemisega viivitan. Samas aga "Eestluse elujõust" figureerub mitmetes 2010.aasta nö edetabelites, seega õige raamat lugemisaasta ärasaatmiseks.

Kas ma naersin seda lugedes? Jah.

Kas ma tundsin ennast seal ära? Jah.

Kas ma tundsin enda lähedasi seal ära? Jah.

Kas mul oli kurb seda lugedes? JAAH!
Samas nii nappide vahenditega võtta kokku üks rahvas - see on kunst! Ja ärge tulge mulle ütlema, et seal oli midagi valet või võltsi, sest ega ikka olnud küll:) Muidugi, oli fraase, millega mina ei ole kokku puutunud, aga see nüüd mingi näitaja ju ei ole. Mõni asi võib olla tingitud geograafilisest eripärast:
aprillist septembrini suvilas ikka suvilas
kuradi põdrad ka käivad oma viinakohvritega ringi ja lõugavad siin



Selles, et tegemist hea asjaga, veenis mind aga hoopis üks teine tõik. Mõnikord ma luban endale törtsu naiivsust, nii ka seekord raamatut kätte võttes. Mina ei tea, mis mul arus oli, et ma hakkasin algusest kohe A-le ette lugema. No kui ma nägin, et vängemaid sõnu juba liiga paljuks läheb, lõpetasin selle nalja ära, ent oli juba hilja... Mõni tund hiljem demonstreeris A. oma värskeid teadmisi teistele, meelde olid jäänud näiteks:
kohvi või teed /tunnistan, et selles ei ole midagi halba/
peab natuke uuema auto omale vaatama kus sa sellega enam lähed /mitte küll sõna-sõnalt, aga loo uba jäi ometi meelde/
kuradi siga kuhu sa trügid oma tsiibiga / "kurat" on tal üldse hetkel selline sõna, mille ta kõigist "toredatest" telesaadetest välja nopib. Kusjuures, see on üllatuseks mulle endalegi, et seda niiii tihti seal kasutatakse. Mis näitab, et minu kõrv on sellega vististi juba harjunud.../
Seega on lapsed mõnikord heaks indikaatoriks. Kui nemad juba ühe teksti omaks võtavad ja ilma vaevata meelde jätavad, siis peab asi hää olema:)
Üldiselt tuleb tõdeda, et kõik olulise võttis Koff selles pisikeses hüsteerilises traktaadis tõepoolest kokku... märksõnadeks (suvalises järjekorras): vingumine, korilus, alkohol, ksenofoobia, laulurahvaks olemine, ropendamine, saunakultuur, naabrist-parem-olemise vajadus, alaväärsuskompleksid, välise ilu ikkes olemine jne, jne....
Kusjuures olen end isegi tabanud vahel linnaruumis liikudes mõttelt, et peaks kuuldu kirja panema. Vahel on tahtmine tekst üles kirjutada ja hiljem asjaosalis(t)ele taasesitada.
Minu lemmikuks on aga tagakaanel olev tekst:
see raamat on kirjutatud
masenduse ja lootuse ja masenduse
leivatöö ja hobide
suguvõsa ja sotsiaalse võrgustiku
lootestaadiumis kaksikute ja kahe väikese lapse
KÕRVALT







Paneb vaid imestama, et kulkal läks nii kaua aega, et raamatu ilmumist toetada:) Õnneks on Koff visa olnud.
NB! Hetkel käsilolevast lugemisvarast ma kõnealust raamatut J-le ei soovita (sul on märksa paremad fraasid muide;) See raamat jääks ilmselt sinu jaoks lahjaks. Aga äkki sobiks sulle B. Wassmo Dina-triloogia? Mingil põhjusel mõtlesin lugemise ajal korduvalt just sinu peale.