31 märts 2011

Ära hõiska enne õhtut!

See agregaat, mille hiljuti selgeks sain. Jaa, ma olen endiselt veendunud, et sain! No tähendab, see ongi nüüd selge, ainult et... ma vist lõhkusin selle õppimise käigus ära, juba eelmisel korral tundus, et sellega ei ole päris õige lugu. Aga nüüd veendusin taas. Üks pool ei funktsi enam üldse, nagu kipakas ja pooletiivaline olend. Asja ajab ära ja kuna ma olen nüüd nii osavnäpp sel alal, siis otseloomulikult saan ma hakkama, isegi vigase asjandusega, aga lihtsalt... katki on.


Tähendab, kehtib ikkagi see, et dumat nada, mitte toorest jõudu, aga olgu peale.

Tahan ettevõtjaks!

Mina täna otsustasin, et tahan ka ettevõtjaks hakata. Aga mitte niisama ettevõtjaks, sest see oleks ju igav ja lame, vaid selliseks, kes millegi eest vastutama ei pea. Või kui, siis vaid mõningate asjade eest.

Teatud põhjustel olen viimased nädalad usinasti postkontori vahet kulgenud. See on päris põnev, sest kuna ma juba olen kord selline vana kretiin, kes jätkuvalt huvitub klienditeenindajatest kui äraütlemata põnevatest inimestest, siis see on üks igati vahva koht seesuguste elukate jälgimiseks. Tõsi, linna omas on vaatamist rohkem, sest seal on iga jumala kord järjekorrad, ja mitte lühikesed! NB! Ma ei käi (enda arvates) üldse kuumadel kellaaegadel, aga siiski ei pääse neist. Las olla, eks olla, vaba inimene, aega laialt käes, küll ma ära seisan. Ongi parem uurimismaterjali jälgida.

Pagan küll, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) Teenusest kui sellisest pigemini. Mulle meeldib teenus nimega maksikiri lihtsaadetisena või umbes nii see välja näeb. See on üks marupõnev teenus, mida tahaks isegi ärilistel eesmärkidel inimestele osutada. Sest raha saad, aga vastutust netu. Linnas on teenindajatel kiire, neil ei ole aega seletada, aga siinsed kohalikud teenindajad on põhjalikumad (ja no kui mitte muu eest, siis selle eest tuleb neid küll kiita, ausalt!) Iga jumala kord, kui ma läkitan teele lihtsaadetise, usutlevad nad korrektselt üle, et kas ma ikka olen kindel. Kahjuks jah, klient on kuningas ja kui ta nii tahab, siis nii ta peab ka saama ja oma taskust ma juurde maksma EP-le küll ei hakka:)

Täna võeti mind aga pikemalt ette, kuigi ma ennetasin küsimusi ja teatasin, et lihtsaadetisena lähevad pakid. Kas ma ikka tean lihtsaadetise ohte? Kas ma tean, miks tähituna on parem? Kas ma olen teadlik, et pärast ei ole enam midagi teha, kui asjad kadunud? Tean, tean, tean... Ja imestan ikka ka, iga kord, päris iga kord. Aga kuna see vaene klienditeenindaja on niigi kõige väiksem mutrike selles suures süsteemis, siis no mis ma ikka tema kallal norin. Püüdsin koguni positiivne olla ja kiita (ai, praegu saan aru, et see võis viga olla....äkki sel korral kaotavad nimme mu pakid ära... panevad mu pakikese peale märke "anname lollile mutile õppetunni, küll siis tulevikus hakkab tähituna saatma!" ja pärast hõõruvad käsi kokku), et mul seni on õnneks läinud. Ja need, kellel ei ole läinud, on kohe aegsasti oma kraami tähituna tellinud. Selle peale rääkis teenindaja mulle veel lahkesti lisajuttu, mis üldjuhul võiks liigituda postitöötajate kiitmise alla. Et kui pakid ei kao, siis on nemad hoolsad olnud. Lihtne ja loogiline ja olen 100% nõus, aga ikkagi ma ei saa aru sellest, et kui nad juhtumisi EI ole olnud tublid (mida kuuldavasti ka juhtuvat), miks siis nad vastutada ei tohiks? Jaa, teiste teenuste eest nad ju vastutavad (ei ole küll päris täpselt uurinud, et mil moel ja mis ulatuses), aga kuidas saab pakkuda teenust, mille eest ei pea üldse vastutama...

Et lihtsaadetis on siis nagu postiteenuste vene rulett või? Aga kui nemad võivad pakkuda vene ruletti, siis ka mina kliendina ei võiks ka sama varianti kasutada - et mõnikord tasun teenustasu, teinekord jätan vahele, et las olla neil ka põnevus, et kas saavad tasu või mitte.

Tegelikult oleks see jumekas idee ju? Ja nüüd võiks küsida, et miks ma siin pigi-vigisen, miks ma postitädile seda juttu ei räägi, aga... see on tegelikult nii leierdatud ja mõttetu teema, et ma lihtsalt püüan negatiivse energia enda seest välja saada, muud eesmärki ei olegi:)

NB! Ja see, et tegemist on riigiettevõttega, ei muuda minu jaoks asja, pigem vastupidi.

Juba hakkaski kergem:P

28 märts 2011

Ja taas Norra...








Ragde raudne haare on endiselt tuntav. Nii tuntav, et nagu karta oligi, ei läinud paar järgmist raamatut kohe sugugi. Või oli viga raamatuis endis? Langesin juhtumisi raamatukaupluste odavmüügi ahvatlevasse võrku ja soetasin elulooraamatuid, ma mõtlen kohe neid päris elulookaid, mille ajakirjanik kokku klopsib, killuke siit ja teine sealt, peoga pilte ja suurem font ja siis avad raamatu ja... ja kahe tunni pärast avastad, et juba läbi ning ongi kõik. Kõik?tahaks karjatada, aga mis seal`s ikka. Uut teada ei saa, elamust ei saa, huvitavaid sõnu ei leia, ja nii ongi.



Aga Ragde triloogia... No ega hea Meretuul eksinudki, et see mulle sobida võiks:) Üsna kümnesse, ma ütleksin. Lühidalt teistele isutekitamiseks olgu öeldud, et lugu siis peaasjalikult kolmest vennast, üks koloriitsem kui teine kusjuures. Ja ma kujutlen mõnuga, milline huvitav väljakutse autorile neid inimesi kokku ja lahti võtta. Seafarmer, matusebüroo omanik, ja Kopenhaagenisse juurte juurest pagenud aknadekoraator (värvikas homo veel peale selle). Ühest küljest on tähtsusetu pöörata liigset tähelepanu vennaste kutsevalikule, kuid raamatute lehekülgedest on arvestatav hulk pühendatud just argistele detailidele, töö üksikasjalikele kirjeldustele; nii üllatav,kui see ka ei ole, on seda koguni põnev lugeda, see haarab ikka lugeja üleni kõige selle sisse. Kui ma ei eksi, siis esimene (meeldiv) ehmatus oligi, kui avastasin, et olen juba oma 30-40 lk lugenud detailseid kirjeldusi surnu ettevalmistusest, kogu tarviliku kola kirikusse transportimisest jms, ja mulle ei olnud sellest veel küllalt. Sigadega oli lugu üsna samasugune ning ega Kopenhaagenis resideeruv homopaar ka värvivaesem olnud.

Sõnaga, pelgalt neid heietusi oleks võinudki lugema jääda. Loomulikult oli lugu ka olemas, kohati etteaimatav, aga siiski piisavalt tundeerk. Esimeses raamatus, tõsi küll, oli üks hetk, üsna lõpuosas, kus ma vihastusin ja jõudsin mõelda wtf is going on (kole väljend küll, aga just niimoodi ma sel hetkel tundsin, jumala ausalt!)?! Kui sisse toodi seebikale omane puänt, ent õnneks jagus minu nördimust vaid mõneks lõiguks, kui lugu taas inimlikuma pöörde võttis.


Tegelikult olid muidugi kõik need kirjeldused ja käegakatsutavad asjad puhtalt dekoratsiooniks, loo mõte oli sootuks teine ja samuti kenasti hoomatav. Aga seda ei ole mõtet ümber jutustada, sellest võib igaüks oma osa ise välja noppida.


Lisaks teemakäsitlusele ja pisiasjadele oli kohati ka keel see, mis sundis pausi pidama. Mõned sõnad ja väljendid, mida oli tahtmine valjult korrata, ise järele proovida, kompida. Ent see kiitus on vist pigem tõlkija aadressile vaja läkitada.


Ja taluelu ise (no ma võin põnevil olla surnu kordasättimisest või Kopi koorekihi hulka kuuluva homopaari eralõbudest, kuid võrdluspildid sähvisid silme eest läbi ikka talu- ja põllumehe kirjelduste juures). Need oli paljudes, väga paljudes joontes ehedaks koopiaks ühest talust ja elust pisikeses Lõuna-Jüütimaa külas ja talus. Päevad kui pärlid pikitud keesse, kaugelt hallilt ühesugused, lähemalt vaadates igaüks eri karva. Ilm, ilm ja veel kord ilm, mis määrab ja otsustab kõik. Kohvi lürpimine, millega algab ja lõpeb kõik, viimne kui väike toimetus. Aruanded, taotlused, toetused, normid ja direktiivid, mida näpuga järge ajades täita. Makrellid tomatikastmes, salmiaak, lõunaleivad jne, jne. Aa, ja no otseloomulikult ei saa üle ega ümber matustel leinakimpude ja -pärgade üles märkimisest. Nii et, pisiasjad, õigupoolest lademetes pisiasju, mis pakkusid äratundmisrõõmu ja tuttavat ümbrust.


Mida mu mõistus aga tõrgub vastuvõtmast on lõpp. Selline lõpp nagu oli "Rohelistel aasadel" võib olla küll konkreetselt selle raamatu lõpp, mitte aga kogu loo lõpp. Või mis? See lihtsalt ei saa olla võimalik ju! Mis puutub Tormodi ja Tori ja Margidosse, siis sellega oleks võinud isegi leppida. Aga Erlend, too taanistunud norrakas, ja temaga seoses sisse toodud arhitekt, jäi õrnalt edasi õhku. Sellega seoses meenub mulle, et see lasteteema kiskus ka käest ära, kaksikute koht mõjus, olgem ausad, jälle veidi võltsilt ja seebiselt. Ma jõudsin koguni hakata mõtisklema hakata, kas see oli ikka reaalne? Aga, isegi sellega võiksin leppida ja lugeda loo lõppenuks. Torunn, tema liin katkes mu meelest nagu lõigatult. Sellise lõpu ja lahendusega, tegelikult ju lahendusetusega, ma nõus olla ei saa:) Mina, vana skeptik, olin sunnitud isegi interneeduses kolama, võtma kokku oma olematud norra keele riismed, aga isegi sellest kõigest ei piisanud, et välja peilida järg kogu loole, neljas raamat. Ehk olin ma hooletu, pean veel korra proovima vist. Lõpulauseid lugedes olin ma 101% veendunud, et peab olema veel üks raamat, või kui mitte valmiskujul, siis kirjaniku plaanideski, see peaks olema kusagil maha hõigatud või midagi. Kuid mulle vaatas selles osas vastu tühjus... Ja ikkagi jään ma edasi ootama-lootma järge, lõplikku punkti

Jõudsin vahepeal ka (vaat`mis tähendab, kui mõnda aega arvutita elada:)) Heljo Männi memuaarideni. Paraku pidin rohe-rohelise kevadekuulutaja siiski mõneks hetkeks käest panema (kevad ju ise ka kadus taas silmapiirilt), sest varasemaid mälestusi lugemata jäi miski nagu kriipima, niimoodi õrnalt, ent siiski segavalt. Nüüd, mil "Elu roheline hääl" on läbi võetud, on pilt märksa selgem ja tunnen, et võin uuesti "Nõgesed ja nartsissid" ette võtta. Üsna nukrates toonides läks see "Elu roheline hääl". Ma ei teagi kohe, aga samas on ka tegemist tugevalt eluliste juttudega, las ta siis olla selline kurvavõitu raamat.

18 märts 2011

Saatuslikud sõnad

Iga asi juhtub omal ja ei maksa imestada, kui selleks aega kulub, vahel rohkem, vahel vähem. H. rääkis kunagi, et tema ei sunni oma lapsi majapidamistöid tegema, et mäletas oma lapsepõlvest seda lõputut survet. Ühesõnaga lapsepõlvetrauma:D
Ma ei andnud seni sellele enda emotsioonile konkreetset nime, kuid eile, kui ma laususin need saatuslikud sõnad esimest korda, meenus jälle H. jutt.
Eile oli nimelt see päev, kui ma ütlesin: "Ma tahan mulda." Ma usun, et mu hääl ei ole enam ammu nii sisendusjõuline olnud, ehk ainult siis, kui tööpraktikast pääsema pidin:)
Igatahes istusin täna kesk mullakuhilaid ja potte ja seemnekotikesi ja vaatasin ja ... no kaua sa ikka vahid, lõpuks pead ju sõrmed mullaseks tegema. Mu usaldus oli täna sedavõrd tasemel, et ma ei pidanudki enne asja kallale asumist mulda luubi all läbi kontrollima, no et äkki mõni karvane sõber kükitab seal ekstra minu auks või nii.
Kui nüüd kogu sellest laadungist midagigi nina mullast välja pistab, siis ma võin selle esimese katsetuse kordaläinuks lugeda.
Igatahes veenis see miniaktsioon mind taas kord, et keha tunneb ära saabuva uue kümnendi, annab endast ise märku, nõutades aina imelikumaid asju. Järgmiseks tahan ma omale kartulimaad kindlasti, ja siis sõstrapõõsaid ja... Mütsi ma ju hakkasin tänavusel talvel üle paljude aastate taas kandma (tänu J-le muidugi:) ja kummikud sain omale. Ikka oska ainult vaadata ja sa näed kui palju märke on su ümber, mis viitavad vanusele:D
Samas, eks ole, ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et lisaks ilmselgetele vananemise ilmingutele olen midagi eelnevate aastakümnetega juurdegi õppinud. Käesolevaks ajahetkeks olen omandanud vilumuse ühe olulise asjanduse käsitlemisel. Seni oli blondiinile ületamatuks probleemiks kuidas see vigurvänt toimib ja töötab, et mis valemiga?! Kusjuures mootorit ja elektrit ei ole mängus (lp. Toodo käsk elektrist end edaspidises elus eemale hoida, ei ole mul ju ofkooors ununenud:D)
Hiljuti õnnestus esimest korda ja ma olin üsna veendunud, et see oli puhas õnn. Ei saaks öelda, et algaja oma, sest neis katsetustes ma algaja ei ole. No aga siis ma proovisin siin aga uuesti ja uuesti ja siis veel kord ja veel ja... siis saigi selgeks, et nüüd ma siis oskan. Pärast kõiki neid aastaid ja ebaõnnestumisi.
Ja kui lihtne see on! Pagan, miks keegi mulle varem ei võinud öelda, et see nii lihtne on? Endiselt kehtib vanasõna, et häda ajab härja kaevu.
Ma lausa hakkan kartma eelseisvat numbrivahetust, kui juba mitu kuud enne hakkab juhtuma selliseid imetabaseid asju:)

STING - Every Little Thing She Does Is Magic HIGH DEF

Tänase päeva meenutamiseks.
Eriliste hetkede kordumiseks.
Unistuste täitumiseks.


16 märts 2011

Rohe-roheline kevad

Minu ilus roheline kevadekuulutaja saabus:) Sirvides hakkas silma mänglev tekstipaigutus. Küll lugedes paistab, kas see on hea või halb.
Hetkel paistab igatahes armas raamat olevat (nagu ka koos sellega saabunud teised "vanad" ja äraproovitud raamatud).
Seni aga ärkan Ragdega, magama lähen Ragdega, /ja nüüd palun raamatukogutüdrukutel mitte lugeda!/, pliidi kõrval on Ragde, ühesõnaga kõikjal, kus võimalik.
Muide, tegin avastuse, et võitmaks juurde lugemisaega, tuleb üks raamat paigutada näiteks koridori. Lihtsad lahendused on alati need kõikse geniaalsemad, eks. Koridoris veedetud, vastasel korral muide täiesti mõttetult veedetud aja jooksul, peaks saama mõne raamatu loetud küll. Eriti loomulikult sügis-talvisel perioodil, suvel see variant vist kasutegurit ei evi.

11 märts 2011

Krevettidest vol 2

Ei, ma ei koorinud täna JÄLLE krevette:)
Aga leidsin täna töökuulutuse. Selgub, et vähe sellest, et ma siin hiljuti unistasin ja unelmate töökohti ritta seadsin (ega ma vist krevetikoorijast suurt kaugemale jõudnudki:), on selline töökoht täitsa olemas ja saadaval.
Ja saate aru, mitte ainult üks vakants, vaid koguni 15 (oli vist selline number)! Huvitav, kas nende koorimiseks siis tõesti ei ole veel mõnda aparaati leiutatud?! Tundub uskumatu. Jumal, kus ma neid kooriks! Pean ma tõesti Audrusse selleks ümber asuma...

Veerevale kivile sammalt ei kasva...

Lugedes Saalbachi jäin mõtlema hoopis ühe teise asja peale. Nimelt on seal ka mainitud neid auguga kive, mida iga tõeline taanlane randa sattudes kindlasti otsima asub. Isegi kui ta seda ei tunnista ja teeb näo nagu unistaks või otsiks pilguga merelt laevu. See on kõik üks osav petumäng! Sest tegelikult vilavad neil silmad ikka ranna kiviklibu poole.
Ma olen ka kogemata leidnud sellise, või oli neid isegi mitu, tont seda enam mäletab. See oli üks piknik Fyni põhjaosas. Ma muidugi ei teadnud, et säärase leiu puhuks on omad kirjutamata reeglid - kanna suurte ja lohvakate taskutega rõivaid! leiu korral mana ette kalapilk! libista kivi märkamatult taskusse!
Mina muidugi asusin kulm kortsus oma saaki uurima, ikka siit ja sealt ja igatpidi keerutades. Mispeale Helga seda muidugi märkas ning hirmus asjalikuks muutus. Ehk sai saagi isegi endale, ma ei mäleta ju. Meie, eestlased, ei arva, et auguga kiva oleks midagi erilist. Vist.
Jäin mõtlema, et kas Eestis ka neid on? Üldse ei ole täheldanud. Äkki ma ei ole teadnud neid otsida? Äkki on meil liivasemad rannad? Jummel, mulle ei meenugi ühtegi kivist randa, aga see võib muidugi ka vanusega seletatav olla. Ja kui meil neid näiteks ei ole, siis miks ei ole? Kas meie randu uhuvad teistsugused lained? Neil on siis nagu mingid krutskid puudu, või mis? Või on asi kivimites? Et mis kivid need sellised on, kuhu vesi saab augu(d) uuristada? Sest üsna sageli on ühel kivil mitu auku...
Taanlastel on need augua kivikesed seotud ebausuga vististi. Et selline kivi peaks õnne tooma (halloo, kuhu minu õnn siis jäi, ah?). Selle võib kuhu iganes üles riputada. Ähmaselt meenub, et koduukse läheduses on see õige koht, nagu meil siis hobuseraud vist. Erilised entusiastid, ja neid leidub!, koguvad muidugi eriti mõnuga ja siis aetakse aukudest mingi peenem traat vms läbi ja moodustatakse neist kujundeid, riputatakse majaseinale.
Pilti mul, NAGU ALATI, ei ole. Aga kes tahab võib guugeldada näiteks "sten med hul" ja siis leiab ka illustreerivat materjali.
...kuigi-kuigi, A. väikseks jäänud pükstest puistasin üks päev pool kilo liiva välja... ja mulle meenub, et ka üks samast perioodist ja samuti väikseks jäänud kilekas oli kahtlaselt raske - ma ei imestaks, kui sealt mõne auguga kivikese leiaks. Vahel on ikka hea, kui elad koos räpakolliga:D

Elades välja oma nördimust tõenäoliselt segilöödavate suveplaanide suhtes panin hoopis lugemisele täiskäigu. Et olgu siis midagigi head.

J. C. Grøndahl ei olnud oma tuntud headuses.Või siis ei olnud mina hea lugeja. Igatahes "Lucca" oli oluliselt isuäratavam, "Neli päeva märtsis" kõlbas küll, aga "Virginia"... no ma ei tea. Jutustuslaad oli küll igati temalik, aga midagi jäi siiski puudu. Äkki oligi puudu lugu ise?

A. Saalbach "Leegikeeltel" ajas mu aga segadusse. Siin oli probleem vastupidine - lugu isegi just nagu oli, materjal igati paslik, aga muu. Trükivead jäid üle mitme-setme aja jälle ette. No olgu, ma võin neid kirjavahemärke, mis ära ununesid ju ise juurde mõelda. Aga oli päris mitu kohta, kus pidin teksti tagasi kerima ja uuesti lugema hakkama - mulle näis, et tegelaste nimesed olid vahepeal segamini nagu puder ja kapsad. Ma tõsiselt põrnitsesin ja kahtlesin enda lugemisoskuses.

Ja siis veel see tunne, ma tean seda tunnet. Et milline on üks mõnus ja lugemisväärne tekst, palju on öeldud ja palju ütlemata jäetud. Loomulikult see teine pool on kõige olulisem, magusam. Ja sõnad ja pildid ja tugev ja täpne pintslilöök. Kui lihtne on seda head teksti lugedes ära tunda ning neetult raske ise nii kirjutada:)

"Leegikeeltel" oli mannetu tekst, umbes nagu endalgi kipub välja tulema. Et sõnad ja laused tapavad sisu ja mõtte. Ei kanna, kohe üldse mitte. Neetud! Ainult et nüüd on küsimus, et miks see nii oli, ma mõtlen, et selle raamatu puhul. Kas see tekst oligi selline Saalbachil või juhtus midagi tõlkijal? Et ma jõuan ikka ja jälle sinnasamasse, kus Wassmo triloogiate puhul - kuidas saab olla nii hea keelekasutus, täpsed pildid ja kujundid, iga lause nii täpselt välja mõõdetud... sest kui Wassmol oligi selline tekst, siis on tõlkija teinud imet, suutes selle nii hästi ümber panna. aga miks siis ikka "Leegikeeltel" nii jõuetu on?

Vähemasti meeldib mulle kaanekujundus. Kutsub sõrmega üle libistama, viimasel ajal juhtub sedagi harvem.

Aga jälle jõudsin ma Wassmoni välja. See on haigus, ma ütlen.

Täna on siis lootus vastumürgile, Ragde triloogia juba ootab mind raamatukogus.

07 märts 2011

No ei lähe teps mitte...

Aeg paigal seismiseks vististi. Ei edene kohe kuidagi, mitte miski. On harukordne hetk, mil isegi lugemine vindub. Kusjuures raamatut kätte võttes ikka läheb küll edasi, aga ei jaksa nagu sedagi teha, et raamat riiulilt tõsta. Eriti sürr periood, ma ütleks.
Lihtsam on akna all istuda ja tundide kaupa oravate tegemisi jälgida. Või teha midagi muud, mis üldjoontes tähendab paigalseisu.
Samas, kas alati peabki toimuma edasiminek?
Loen praegu Wassmo "Seitsmendat kohtumist". Ühest küljest ei lähe nagu absoluutselt. Teisalt on põrgulikult hea. Kui hea Meretuul mind hoiatas, et pärast Dina- ja Tora-raamatuid, või siis võrreldes nendega, on muu Wassmolt puhas pettumus, siis pean tunnistama, et "Põgenemine Franki juurest" oligi just nii. Mul oli korduvalt tunne, et see EI ole Wassmo, et autori nimi kaanel on ekslikult valesti trükitud.
Miks siis?
Ma võiksin siin praegu tundide kaupa kirjutada teemal raamat vs film, ja ei pea olema geenius taipamaks, kumma kasuks minu kaalukauss langeks. Aga mitte see ei ole hetkel oluline. Aga raamat, üks raamat, mida ma mingitel kummalistel põhjustel heaks pean, peab mind kõnetama, peab olema nagu sõber, kes võtab su käe kõrvale ja viib kaasa.
Viib kaasa ja sa lähed ka. Kuhu vaja, millal vaja, kuidas vaja. Sa ei tõrgu. Isegi, kui sa alati 100% nõus ei ole, kui sa tahad vastu vaielda mõnes punktis, siis sa ikkagi lähed. Sa jalutad kaasa, teed kõik kaasa, sündmused tulevad täiesti kontrollimatult su mõtetesse, su päevadesse, mõnikord koguni unenägudesse. See on raamat, mis on minu jaoks hea, või enamgi veel, kuidas kunagi.
Wassmo kaks triloogiat olid sellised. Ka "Seitsmes kohtumine" liigitub sinna alla, kuigi teatavate mööndustega. Aga üldiselt ma siiski naudin seda. Seda näitab kas või seegi, et ma ei taha seda liiga palju korraga lugeda.
See Franki-raamat oli aga... võõras, ebaloomulik, kunstlik. Terve raamatu peale võis olla ühe käe sõrmedel lugeda episoode, mis mõjusid loomulikult ja usutavalt, mis võiksid juhtuda ka siin ja praegu, just nüüd ja just sel hetkel. Enamjaolt olid need aga võltsid, natuke nagu unenäolised. Need ei kõnetanud absoluutselt.
"Seitsmes kohtumine" on siiski oluliselt kõnekam, tõetruum.
Ja samas olen ma ikka veel liialt "Varjuteatri" ja "Muutliku" mõju all, vist. Ka see võib olla põhjuseks. Liiga kõnekate raamatute puuduseks on see, et pärast neid ei tohiks pikka aega midagi muud kätte võtta. Vähemalt kuu või kaks. Kõik liiga ruttu järgnev on juba ette hukule määratud.

05 märts 2011

"Fastelavn er mit navn"

On tavaline laupäev, lapsed on ka vaiksed ja rahulikud. Nii paljukest muidugi, kui see nende puhul võimalik on:)
Taanis on lugu aga sootuks teine. Õhus on särinat ja elevust, väikesed jalad õhtusöögilauas nihelevad rahutult, isu ei ole või on koguni ülearu.
Homme on vastlad ehk fastelavn. Jah, pühapäeval. Jah, see ON sündmus. Kui Eestis meenuvad ehk lastele esimeste märksõnadena kelgumägi, vastlakuklid ja... no ehk ka hernesupp, siis pisikesed taanlased saavad laiema valiku põrutavaid elamusi.
Poed on juba nädalaid enne täis unelmatekostüüme väiksematele ja suurematele, poistele ja tüdrukutele. Puutünnid võtavad enda alla märkimisväärse osa kaupluste äripinnast. Kommiuputus on üleüldine ja silme eest kirjuks võttev. Et nagu ameeriklaste halloween oleks, aga on hoopis vastlad.
Halloween minus sümpaatiat ei tekita, kuid ma olen märksa tolerantsem vastlakommete suhtes. Miks? Sest taanlastel ei ole ju mardi- ja kadrisante ja see on üks asi, mida korra elus võiks ikka proovida!
Nii et las nad siis muunduvad Batmanideks, printsessideks, kõhutantsijateks (kas selles kostüümis ka ukse tagant ukse taha käiakse, on küsitav, veidi jahedavõitu ju...), Pipideks, indiaanlasteks, piraatideks ja teisteks sellisteks tegelasteks.
Need printsessikleidikesed on muidugi "tore" äriidee, neid ostetakse lademetes ja hiljem ringlevad need üha edasi ja edasi. Gul&Gratis (nagu meil Kuldne Börs) kubiseb vastavatest müügikuulutustest.
Puutünnid, et milleks siis need?
Kui tahaks eriti autentset etteastet, tuleks tünni sisse panna must kass ja siis tünni nii kaua peksta ja lõhkuda, kuni see puruneb ja kass põgeneb. See siis pidi linnale head õnne tähendama - ei katku, ei ebaõnne.
Nüüd on humaansemad võtted kasutusel - piisab tünnil kujutatud kassidest ja tünni täitmisest maiustustega. Kes esimesena suudab tünni sedavõrd lõhkuda, et sealt komme pudeneb, saab kroonitud kui kattedronning (kassikuninganna).
Hernesuppi EI ole (millest on neetult kahju!) ja vastlakukleid meisterdades ollakse märksa loomingulisemad (millest on ka neetult kahju!)

Et homseks siis kodune töö:

Fastelavn er mit navn,
boller vil jeg have.
Hvis jeg ingen boller får,
så laver jeg ballade.

Boller op, boller ned
boller i min mave.
Hvis jeg ingen boller får,
så laver jeg ballade.