29 aprill 2011

Väga vaevaliselt tuleb...

...see kevad. See pilt on "taanlaste" maa peale toomiseks, et nad saaksid lõpuks aru, et meie kevad, erinevalt teie omast, on alles mägede taga.





Mõni hädine ülane ikka üritab ennast tõestada.




Ja see on siis mis? Vanuritele mõeldud ergutav viimane jõupingutus või traumeerivate kekatundide jäänuk?



Ja selle võiks muidugi üldse lisamata jätta, aga las siis olla, ikkagi mingil määral ajalugu ju...

28 aprill 2011

Võrkpall vol2

Graveerib medaleid või kirjutab aukirju?



Foto: Madis Luik

27 aprill 2011

Catch me if you can!

Täna Terevisioonis mure - perearstile on raske löögile pääseda. Olgu öeldud, et probleeme on ikka märksa enam, kuid eelpool nimetet asi siis vaid üks paljudest. Mis muidugi kohe minu kõrvu kriipima hakkas.
Et raha on eraldatud sedavõrd vähe, et saatekülalise väitel saaks tema Tallinnas palgata nädalas 3 tunniks inimese (2 eurot/h) kõnedele vastama. Kui ma nüüd õigesti mäletan. Praegu on siis süsteem nähtavasti üle Eesti selline, et ma pean x kellaajal (no ikka mingil tööajal) helistades pääsema perearsti (või ka pereõe?) otseliinile. Olgem ausad, mina olen seni pääsenud ka, mõnikord on liin kinni, teinekord kutsub pikalt enne, kui vastatakse, aga üldiselt kõik toimib.
Aga igalpool päris nii libedalt vist mitte. Saates olnud perearstil siis keegi alles üks päev pahandas, et kulus tund aega kontakti saamiseks.
Aga mul tekib küsimus, et miks peakski 8 h päevas perearst telefonitsi kättesaadav olema??? See on seesama asi, mis mul juuksed (liigituvad muide pikema alla) püsti ajab poodide osas - miks peavad need olema 7 päevas nädalas ja vähemalt 12h avatud. Okei, kaldusin kõrvale nüüd teemast.
Aga miks ei võikski olla perearstile helistamine teisiti korraldatud? Et ongi mingi eraldi aeg selleks ettenähtud. Ja see ongi aeg, mil arst (või õde, sest ma ei saanudki probleemipüstitusest aru, kas pereõe tabamine on samuti keeruliseks muutunud) vastabki kõnedele, tal ei ole sel ajal ühtegi patsienti kabinetis, ta saab rääkida nimesid ja diagnoose kasutades ja ei pea keegi kolmas närviliselt ootama ning pealt kuulama, millest jutt. Kui see aeg on läbi, siis ONGI läbi. Ja kõik. Lõppeks on meil olemas alternatiivsed abiliinid, mingi perearsti nõuandetelefon, haigekassaga seotud asju võib sama edukalt nende abitelefonilt küsida jne. Paljud saavad head abi internetist, eakamad kodanikud võivad käia mingites kohviklubides suhtlemas. Jaa, ma tean, et nüüd kõik mõtlevad, et ma vihkan vanureid ja et ma olen äkki lihtsalt liiga terve inimene ja ei mõista, kui teistel on tungiv vajadus perearsti kättesaamiseks, aga no kuulge, sõbrad! Istuge seal kabinetiukse taga või kuulake vastuvõtul olles, mis telefonikõnedele nad vastama peavad! Muidugi on palju asjalikke ja õigeid asju, aga nii mõnigi kord on tegemist teemadega, mille võiks ka perearstile ketramata lahendada. Lihtsalt see sissejuurdunud harjumus, et perearst olgu minu jaoks iga kell olemas ja kuulaku kõik mu pajatused ära.
Või näiteks igasuguste analüüside vastuste osas helistamine...Ma olen aru saanud, et on juba olemas arste/med.asutusi, kus see ei toimu kogu vastuvõtuaja jooksul, vaid on asi organiseeritud. Ausalt öeldes ei tea, kas ka perearstidel see nii käib. Minu omal küll mitte - taas võin ma suvalisel momendil toru haarata ja nõuda audientsile, küll traate pidi ent siiski.
Sellega seoses peab mainima, et Taanis toimub see elukorraldus perearstikeskustes ka mingil sarnasel viisil. Et ei ole, et ma oma suva järgi võin helistada nii kell 8 hommikul kui ka 16 pärastlõunal ja eeldada, et arst saabki kohe minuga, ja ainult minuga tegelema hakata. Ma muidugi mäletan, MILLISEKS see üks ainumas tunnike kujunes, aga siiski - sellisel juhul jääb võimlemise ja pingutamise vaev patsiendile. Meie antud hetkel toimuval juhul aga hoopis sellele vaesele arstile, kes peab võimlema kõrval istuva patsiendi ja lakkamatult heliseva telefoni vahet.
Samamoodi ei sureks me ju tegelikult ära, kui enamus kauplusi oleks pühapäeval suletud, või mis? Võiks muidugi väita, et kui ma oma perearsti lähima 10 min jooksul kätte ei saa, siis ma võin jah, ää kooleda, aga samas on ka selle jaoks ju oma tel.number olemas.
Jumal tänatud, et retseptide jaoks ei pea enam arsti ukse taga taidlema, mina olen endiselt kahe käega digiretseptide pooldaja (kuigi ma olen see vanamoodne inimene, eks ole:D) Ma lihtsalt ei mõista, miks on veres see igasugustele muutustele koheselt vastu sõdimine...

26 aprill 2011

"Tuule vari" Carlos Ruiz Zafon

Tuleb tõdeda, et järjeraamatutest on esimene alati parem kui teine (muus osas, ühe autori suvaliste teoste puhul see muide ei kehti). Kui ma varem sellele mõtlesin, siis püüdsin vastutuse veeretada siiski lugeja kaela - no et lugeja võtab esimese raamatu kätte, enamasti ootusteta, siis imab nagu puhas ja kasutamata kuivatuspaber kõik endasse ning järgmise raamatu kallale asub juba ilmselgelt kõrgete ootustega. Ja üldjuhul ka pettub, just sel samal põhjusel siis.
Ent seekord juhtus minu enda hooletuse tõttu see, et lugesin raamatuid, mis peaksid siis järgnevuses olema, vastupidises järjekorras. Saan aru, et Tuule vari oleks just kui esimene osa, kuigi kust otsast, sellest ma aru ei saa. Kaldun siiski blondiiniks olemise poole nähtavasti:)
Igatahes selge on see, et Tuule vari vedas mu taas endaga kaasa, minu osaks oli vaid järgi lohiseda ja silmatilku kasutada. Happy end mulle ei sobinud, aga muus osas tõrkeid ei ilmnenud.
Selle raamatu Barcelona meeldis märksa enam kui Ingli mängu oma, kuigi sinaka vinega ja uduseid kitsaid tänavaid kujutlen vaimusilmas sama selgelt edasi. Ja korrusmajade uste juures kas niisama passivad hallid tüübid või siis hädavajalikku jälitustegevust teostavad tüübid on nüüd mõneks ajaks mu silmade võrkkestadele nagu liimitud. Ma koguni jälgin kahtlustavalt ringi liikudes isegi, et kas keegi kusagil ei passi (keda? mind või endiselt Danielit?).
Vahelduseks mõjusid värskendavalt ka tegelased, kes ei ole kuigivõrd reaalsed. No nad ei ole ju reaalsed? Sest selle raamatu juures panid pildid liikuma ja elama pigem linnapildi ja konkreetsete paikade kirjeldused kui inimesed-tegelased ise. Mis on üsnagi tavatu, ma ütleks.
Kohe lausa nii tõetruud pildid tekkisid, et taas kord leidsin end küsimas, kas film ka on? Saate aru film, mina, kes ma filmidest suurt ei pea ja iga kell raamatut eelistan. Ja ikkagi võin mürki võtta, et kui film ka on juba olemas, või kunagi tulemas, siis see jõua raamatule ligilähedalegi.

23 aprill 2011

Võrkpall on võrratu! On või?!?

Päev otsa võrkpalli on... igasuguse tundeelu surm. Higised kehad, pingil istuvad tarkpead, mõned ujuva pilguga "mängijad", õhtu poole üha enam ja enam, ning rohkesti adrenaliini ja võitlusiha, mis mehed ja naised hulluks ajab.
Pallimatsud pärsivad normaalset mõtlemist, isegi aegu hiljem veel. Sõnaga, nullpäev.
Kekatunnid meenuvad iga jumala kord, ja see ei ole okei.
No ja ega vaatepilt ka ilus ole, enamjaolt. J-ga jagatud seisukohad ei saanud ümber lükatud, vaid leidsid veelgi enam kinnitust. Pigem koguni nii, et see piir, mil mehed end käest lasevad, nihkub järjepidevalt ettepoole.
Sport on tervisele kahjulik!

21 aprill 2011

Ja veel pühadetervitusi!
Sel aastal viimased, ausõna.
/Oi, kuidas ma tahaks siia hüüumärke laduda, ent pärast teatavaid sõnavõtte ühes teatavas raamatus, ma püüan, VÄGIVALDSELT, end tagasi hoida:)/


20 aprill 2011

Påske


Taani 5 vs Eesti 3 vaba päeva pühadeks.
Aga no mis mul sellest:) Ma võin mune värvida nädal otsa jutti ka. Pigem on probleem selles, et viletsal sibulasööjal on ka koortega kehv seis...

18 aprill 2011

Quo vadis, tomatikasvataja?


Täna saab täpselt üks kuu mu potipõllunaiseks hakkamisest.
Et millised tendentsid siis valitsevad selles vallas? Kasvab, kasvab, kus ta pääseb, osa on juba terava noa allagi jõudnud. Nii et selle kribu kraamiga tulen ma toime.
Hullem lugu on tomatitega... Ei, ega ma nüüd taha mõista anda, et ma nii ruttu saaki ootasin:D Aga eile (jaa, ma ajasin ka eelmisel nädalal reha kuumaks ja lülijalgsed liikvele) läks sedasi, et tuli tomatitaimede arvukaks muutunud seltskond pagendusse saata, otseteed kasvhoonesse.
Kõik oli kena ja... kuidagi petlikult ilus ja rahulik. Tõepoolest jooksid silme eest läbi kaadrid, kuidas ma neid iga jumala päev kastan ja poputan ja mõne kena jutukese neile räägin. Sõnaga, happy end, kui nende nahka pistmine ehk välja jätta.
Tänane kastmisaktsioon, mis pidi vältama hinnanguliselt nii 5 minutit, tõi mu maa peale. Lõplikult. Sest see kõik kestis kokku tubli kolmveerandtunnikese, ja oli väga-väga väsitav. Loomulikult kubises kasvuhoone "sõpradest", lisaks oli neil minu jaoks petuskeem tehtud.
Sisse astudes lösutas üks üsna räbala väljanägemisega isend, no selline, keda ma ei vaevu kartmagi, eks ole. Olgu ette öeldud, et lisaks veega varustatusele, oli mul teisigi tähtsaid abivahendeid käe- ja jalaulatuses.
Esmalt läks loosi siis hari. Armetust ja nälginud isendist kasvas midagi märksa suuremat, kelle jõuline ründamine põrandaharjaga osutus tühiseks ettevõtmiseks. Ja milline kiirus, ma ütlen, hullem kui Schumi, ausalt. Ma olen muidugi aastatega omandanud teatava vilumuse nende nottimisega, aga antud juhul pidin ka lage silmas pidama JA õigesti tegin, sest ka seal oli varitsev üksus koha sisse võtnud. Mul ei jäänud muud üle kui sooritada kolmikhüpe üle muruniiduki, grilli ja liivakasti aksessuaaride.
Peab muidugi tunnistama, et üksjagu nutikust neil tegelastel on, sest ta sindrinahk pages täpselt mu tomatitaimede suunas, ju teadis, et neid ma harjaga segi ei peksa. Ei peksnud kah, aga napilt läks.
Õnneks, just nimelt õnneks, oli mul nende jaoks lähedusse varutud ka uinutavaid suss-vusse. Sest kuigi ma eelistaksin nendega never kohtuda, on kohtumine konksu tõmbunud jalgadega ämblikuga iga kell meeldivam kui välja sirutatud karvakoivalisega. Paraku vussutasin ma selle potsikuga põhimõtteliselt tühjaks, üheainsama korraga - palju mul neid suve jooksul veel minema hakkab??? Ja siit ka järgmine küsimus, et milliste lisanditega lõpuks mu tomatid on? Et ehk on sedasi võttes poe plasttomatid siiski oluliselt paremate maitseomadustega ning viimaks koguni tervislikumad:)
No ma ei tea, tõesti ei tea, mis saab. Et nagu iga päev pean nii palju aega kulutama vaenlase hävitusaktsioonidele või.
Ma luiskaksin, kui ütleksin nüüd, et sellega lugu lõppeski. Ma räägin ju, et nad on neetult kavalad ja õelad. Kui ma siis sain (enda teada) puhastustööga ühele poole, tehtud selle, mida tegema läksin, oli mu tagasitee blokeeritud, ja üpris tõsiselt. Mul EI olnud eriti palju variante majja pääsemiseks, ainult see üks avaus, kust puuris minusse oma terashalli sõdalase pilgu mingi eriliselt nilbe tegelane. Tema pilk viitas kergelt laksu all olemisele ja tõesti-tõesti, tema ei olnud ju otseselt uinutavat doosi saanud, aga eks ta haistis (pagan, kas neil eksisteerib üldse haistmismeel?), et miskit jagatakse.
See oli alles esimene päev, ma ütlen. Mis edasi saab, ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kohe üldse ei tea. Tänane õhtu tuleb nähtavasti sõjaplaani kokkupanekule kulutada.
Mulle meenub, et viimases Kreeka-raamatus oli juttu mingist taimest, mida nemad seal kasvatavad ning mis hoiab igasugu tegelased eemale. Ent ei mäleta ma taime ennast ega ka seda, kellele täpselt see mõjus. Tõsi, oleks variant ehitada mingi ülevalt rõdult toimiv kastmissüsteem, kuid see ei lahenda muud, mis vaja taimedega vahepeal teha. Ja mis ma tomateid "nopin" siis ka rõdult õngekonksuga või? Nähtavasti pean ikka lõpuks oma toiduvarud rõdul kasvatama, seal ei ole vähemasti nii palju ämblike patseerimas.

P.S. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik lisaks hädavajalikule tavaarile ka fotokat kasvuhoonesse kaasa võtta ning veelgi arusaadavamatel põhjustel ei olnud mõeldav loo peategelaste (ei, ma ei pea silmas tomatitaimi!) jäädvustamine.

P.S.S. Johtuvalt eelnevast on mul tungiv vajadust ka juuksed maha lõigata, sest olukorras, mil vaenlane ründab mind mitmest küljest samaaegselt(kaasaarvatud lagi), on eriti segadusseajav, kui mõni juuksekarv seljal või käsivarrel kõditab. Mul on tõsiselt palju mõtteainet tänaseks...

15 aprill 2011

Zafón tahab mul pead segi ajada

Meil on nummid raamatukogutüdrukud, kes mõnikord selguse huvides kirjutavad raamatutesse järgnevuse kohta täiendavaid vihjeid, vähemasti on nad seda varasemalt harrastanud. Tundub, et viimasel ajal on nad oma vihjed kenasti urramisse kolinud, no ja mina iseenesest ka, eks, aga kohati on vanad harjumused visad kaduma.
Ja et nüüd siis tuleb välja, et ma ikkagi loen vales järjekorras, tere-tore, ma ütlen.
Kindlasti kõik need, kes minu mälestustes juba maha koksatud, on taas elu ja tervise juures ning mööbeldavad Barcelonas ringi. Kõik vanad on jälle noored ja siledad ning küll neid (minu jaoks) üllatusi tuleb teisigi.

Viimane

Mul on tunne, et täna on viimane vaikne kevadpäev... Kevad tahab enamasti üsna lärmakalt ligi pressida - esmalt veed, mis liiga valjult vulisevad ja alla järve poole teed rajavad. Hommikuti hulluvad linnud ja koeradki on kuidagi krapsakamad või mõjub viimastele kõik see tuttav kraam, mis lume alt välja sulanud?. Ja siis kõik paljaste nabadega tibinad, ülinapp kunstnahast tagi, 10cm paljast ihu ja siis teksapüks. Kevade saabudes ei liigu sellised isendid enam sugugi mitte ainult paarikaupa, vaid tõmbavad magnetina ligi teisi omasuguseid.
Siis ongi kevad käes. Või nii enam-vähem sinnapoole.
Ja siis äkki tuleb üks teine kahevahel oleku aeg... Kevad, nagu iga teinegi aastaaeg, tuleb ikka ja jälle ootamatult, isegi, kui see tuleb hilja nagu nad tänavuse kohta muudkui halavad. Esimesed märgid näivad kahtlased ja neist ei julge keegi kinni hakata. Kui aga seesugused märgid püsivamaks muutuvad, siis on selge pilt - siit ta tulebki! Hetkel ongi see hetk. Vaikseks teeb selle hetke (ja enne sügist muide viimast korda!) inimeste hõivatus muude asjadega. Näiteks töö ja kool. See on minu rahuaeg, kevadine vaikelu.
Täna on reede ja ega suurt veel juhtu, loodetavasti.
Homme aga läheb lahti.
Rehad ja labidad otsitakse välja ning aetakse viivitamatult kuumaks. Kuivanud vana muru rünnatakse ägedusega, mis väljendub enamasti vaid Savisaarest või Ansipist rääkides. Aia- ja lamamistoolide alla pesa teinud ämblikutele tehakse koll-koll. Grillid veeretatakse välja ja nühitakse talvine tolmukord pealt. Ämbrid kolksuvad ja kiiged krigisevad (õhtuks on needki õlitatud). Vaiba kloppimine algab hommikul 7 paiku ja ühtalste pisikeste pausidega kestab hiliste õhtutundideni. Järsku on kõigil midagi ka aknast välja raputada, keegi hakkab kindlasti rõdul midagi ehitama ja mööbeldama.
Teisele poole maja ilmuvad pikast puhkusest veel veidi jõuetud, või siis alles sisse töötamata rollerid. Poistel on esmapilgul hooletud sasisoengud (muidugi ainult nendel, kel kiivrit ei ole), mille tekitamiseks on siiski üksjagu aega peegli ees kulutatud, teksade hargivahe lotendab põlvini. Üldiselt sõidavad nad siia vaid homme ja sellest võib järeldada, et nad noored ja rohelised - tulevikus nad enam ei tule:) Roosad rollerid siia tavaliselt ei jõua, sest tüdrukutel on teised ringid.
Õhtuti kostab ehedat biiti ja hõljub sinine vine, ikkagi lihasööja rahvas ju!
Ja siis ei tule vaikust enne sügist. Mingi teistmoodi lärmakas melu sigineb ümberringi. Sa tunned, et ei ela enam omaenda elu, vaid kõigi teiste oma ka. Mitte et sa tahaksid, sa oled paratamatult sunnitud. Kõik löövad ju aknad valla, aga keegi ei arvesta, et kajaefekt on kolme maja vahel võimas... sa oled sunnitud kuulma allasurutud raevu käes vaevlevaid pereemasid köögis potte ja panne kolksutamas, pereisasid telekapuldi pärast kaklemas, pensionäre naaberrõdudel vestlemas kõige olulisematel teemadel (hõlmab tavaliselt telekava ajavahemikus 15-20), kusjuures iga lause tuleb ikka üle korrata. Siis muidugi need poisid, kes sel kevadel rollerit ei saanud, veel, nemad taovad palli, saatjaks vürtsikad sõnad, tige sõim ning tumedad pallimütsud...
Kevad, selle lärmakam osa on siis käes. Suvi läheb samamoodi, eranditult igal aastal.
Ja ma julgen hetkel prognoosida, et sel nädalavahetusel see juhtubki.

Kuigi siia peaks nüüd kenasti sobima "Juba linnukesed..." või mõni muu piinarikas lastelauluke, jääb täna see nali ära. Absoluutselt sügisene, või koguni sügisõhtune laul ja kuna sõnad on minu kanaaju jaoks parajalt lihtsalt ja nii neetult head, siis olgu need veel kord ka siinkohal ära toodud.




If you were a cowboy, I would trail you
If you were a piece of wood, I’d nail you to the floor
If you were a sailboat, I would sail you to the shore
If you were a river, I would swim you
If you were a house, I would live in you all my days
If you were a preacher, I’d begin to change my ways

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was in jail I know you’d spring me
If I were a telephone you’d ring me all day long
If I was in pain I know you’d sing me soothing songs

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was hungry you would feed me
if I was in darkness you would lead me to the light
If I was a book I know you’d read me every night

If you were a cowboy I would trail you
If you were a piece of wood I’d nail you to the floor
If you were a sailboat I would sail you to the shore
If you were a sailboat I would sail you to the shore

11 aprill 2011

Tuul.Luul.Puul

Taevast sajab asju, imelikke, ma julgeks väita. Hiljem, tõesti vaid paar sekundit hiljem, ei ole ühtegi märki mingist roosast asjast.
Olgu.
Nokitsen veel mõnda aega, ma nokitsen kogu aeg midagi, täiesti haige inimene, ma leian. Ja siis sajab kõrvalmaja katuselt alla midagi, mis meenutab lindu. Või mis ta`nd ikka meenutab, et ikka nagu ongi lind, täpsemalt väike kajakas (kui selliseid on olemas).Aga see va kajakas ei kulge absoluutselt normaalset lennutrajektoori pidi, vaid nagu kukkus maja katuselt allapoole. Ma ei näinud murul küll miskit kahtlast, mida ma seal enne näinud ei oleks.
Järgmiseks ei imestaks ma sugugi, kui mu aknast mööduksid rohelised mehikesed. Naiss, ma ütlen.
Samas ma sain eile tuult, see puhus otse mu peast läbi ja nii umbes sada korda. Pööning sai puhtaks, mu meelest. Aga kuidas sinna siis roosas lendlevad asjad ja surnud kajakad said?
Ja jällegi meenub mulle, et nägin täna öösel und, see EI olnud normaalne unenägu, seda ma ütlen. Keegi oli kõigi ustele kleepinud suured plakatid "SDE päästab su!". Logo ja kõik klappis. Ja postkast oli ka reklaami täis, kõik otse SDE pisikeste ja väledate käsilaste pandud. Kõik oli nii puna-punane, et see ajas hulluks, röökiv punane. Ainult ühel erakonnal on normaalsed värvid, seda ma ütlen. Aga punane, no anna minna! Miks ma pidin sellist und nägema ja kõik potentsiaalsed lahedad unenäod maha magama? Mingi SDE pärast....
ja ikkagi ma sain eile tuult...Liiga vara panin mütsi kappi. Kes ei taha sama kurba saatust, kandku mütsi, ma ütlen.
Müts päästab su, SDE jüngrite käest!
Kanna mütsi.

06 aprill 2011

Golden memories


FB-s õhku paisatud mälestuskild tahab välja saada (nagu nad kõik viimasel ajal). Üldiselt väidan ma endiselt, et kõik kordub, kogu meie elu on lihtsalt teatavate tunnete, juhtumiste, tegevuste erinevad variatsioonid. Kohati on need variatsioonid suisa põlvkondadeülesed.
Vanarahvas ei olnud loll, kui sõnastas üle mõistuse lihtsa tõe, et käbi ei kuku kännust kaugele. Tasub meelde jätta...
Täna anti lasteaias kenasti teada, et hambaarst on visiidile tulemas, no nagu iga kevad. Mul juhtus läheduses olema üks kõrvapaar, mis seesuguse jutu peale kolm numbrit suuremaks venis. Nägu ütles seekord rohkem kui tuhat sõna, meisterlik teemavahetus ja sobilikul hetkel eikusagilt ilmunud niidijupike pälvisid absoluutse tähelepanu. Tähelepanuvajadus oli sedavõrd suur, kuivõrd suurt on vaja, et jumala eest ei oleks võimalik enam hambaarsti teemal juttu jätkata ja lapsevanemana hammaste kontrolliks luba anda.
Ja siis mulle meenus, oi, kui palju mulle meenus. Kuidas mõisapark kaotas nii mõndagi oma ilust, kui ma nagu tuulispask ja võimas ragin taga tormasin läbi pargi. Ma usun, et nii mõnigi pikamaajooksu rekord sündis noil päevil, keegi ainult ei fikseerinud tulemust. Kahjuks.
Joosta tuli kaugele ja piisavalt kauaks. Tegelikult tuleb tunnistada, et kõige keerulisem osa oligi selle aja välja rehkendamine, see oli omaette teadus. Kurb, et kõiki nüansse enam ei mäleta:)
Aga mis siis põhjustas sedalaadi käitumist - see oli üksainus pilk kooliaknast välja, eeldusel muidugi, et sa olid õigel hetkel õiget häält kuulnud. Tjah, olid ajad, mil mu kõrv eristas veel Villise mootorihäält (isver küll, hetkel ma isegi ei tea, kas ma Villise õigesti olen kirjutanud:)
Igatahes oli mingi periood, mil Villisega saabus mõisahoovile kohalik arst, ja siis veel üks teine (jaa, mõelga naisenime peale, mis algab Ä-tähega!), kelle täpset ametinimetust ma ei teagi... Igatahes see tandem ei sümpatiseerunud mulle kohe teps mitte. Tegelikult olid ja on nad toredad inimesed, aga see nende amet oli pehmelt öeldes judinaid tekitav. Meil oli mingi oma loogika, mille järgi me saime aru, mida nad siis s e e k o r d tulid tegema. Mingid protseduurid olid nagu talutavad või veidi isegi naljakad, aga kõik, mis puudutas mingit mustuseproovi võtmist, oli totaalne out.
Ja kui see kõik oli veel leebe kohtlemine, siis ma mäletan, et selles eas oli mul mingi äärmiselt isiklik ja oma teema süstimisega. Ja no need vaktsiinid olid ju õndsal nõukaajal raudpolt kindlad asjad. Oleks keegi mulle muidugi vaevunud andma täpse ülevaate vaktsineerimiskavast või kuidas iganes seda plaani nimetatakse, oleksin teadnud end veidigi ette valmistada, et millal oleks targem oma nägu mitte näidata. Või oleks keegi tilgutanud mulle väärtuslikku siseinfi, millal kaks valget kitlit jälle end ilmutavad, oleks palju muret vähem olnud.
Ma nagu mäletan, et mõnikord panin putku, kui selleks otsest vajadustki ei olnud. Et miski reetis saabuvat vaktsiinilaadungit ja siis hiljem selgus, et ikka ainult mõõdavad-kaaluvad. Mõnikord õnnestus läheduses redutada ja esimestelt "õnnelikelt" ruttu teavet hankida. Lisaks oli mingi süsteem, et mis järjekorras meid sisse kutsuti ja siis tuli leiutada mooduseid enda hilisemasse gruppi sokutamisega.
Peen ja keeruline kunst igatahes. Üldiselt oma süstid ma vist lõpuks kõik kätte sain, nii et tühi töö ja vaev selle jamaga.....

05 aprill 2011

"Sinine taevas ja mustad oliivid"


Kreeka vastu ei saa mitte miski! Punkt.
See eelmine Kreeka raamat oli hea, no juba Kreeka enda pärast eks ole:) Aga see praegune, see on hetkel parim. Kuidagi ausam ja kreekalikum.

Ja see esikaas, no kuulge, see ON Kreeka, minu Kreeka, jumala eest. Selle eest võiks surra lausa!
Mulle ei meeldi tegelikult siia blogisse katkendeid välja tuua, no lugegu igaüks ise, eks. Aga seekord ma pean...

"Me kuulsime Marinat enne, kui nägime. Usun, et ka ülejäänud Metamorfosi./.../ Hetkeks kujutasime ette, kuidas vaene loomake on püünise julmade hammaste vahele lömastatud jalga pidi kinni jäänud ja jookseb verest tühjaks. Kuid meie mail metssigu pole, veel vähem püüniseid. Möire kõlas uuesti. Tundus, et see kostab Nikose maadelt. Tema majast. Tema rõdult. Marina kõrist, kes oli terrassil ja millegi peale väga-väga vihane."

Kaheksajala püüdmisest:
"Kaheksajalg on väga tark. /.../ Igal kaheksajalal on oma väike koobas. Sellepärast ma käisin kaljude taga. Koobast pole lihtne leida. Nad tulevad välja ainult siis, kui toitu näevad. Peitupugenud kaheksajala leiab merepõhja uurides. Kui näed väikseid kalaluid või vähikoorikuid, siis tead, et kaheksajalg on seal einestanud."
Nikose suus kõlas see ülimalt lihtsana. Mõtlesin, et minul võtaks see kümme aastat aega, enne kui oskan eristada kaheksajala viimast einekohta ülejäänud merepõhjast, kuid ma noogutasin targalt kaasa.
"Siis järgneb keerulisem osa. Sa pead kaheksajala urust välja meelitama. Nad on väga ettevaatlikud. Ainus moodus nende välja meelitamiseks on näidata midagi väga maitsvat nagu näiteks krevetid. Nad himustavad krevette. Kuid sa pead panema kreveti loomulikult ujuma. /.../ Ja sa pead saama kaheksajala koopsasuust kaugemale välja. Kui ta ainult natuke nina välja pistab, siis pole loootustki."
Kõik see kõlas, nagu kuluks veel kümme aastat harjutamist.
"Kui saad kaheksajala koopasuust piisavalt kaugele, võid kasutada oda, kuid sa pead tabama pead. Sellest ei piisa, kui ainult jalga tabad."
Niisiis seisab Nikos oma merepinnal ulpivas vannis ja tabab odaga kolme meetri sügavusest kaheksajalga. ja sihib pähe. See kõlas nii lihtsalt."

Rääkimata rottide püüdmisest, "umbrella" õppimisest jpm veel. Kusjuures ma olen alles poole peal.

Tõesõna, lugedes selliseid raamatuid pole mul reisida vajagi, see on nii ehe. Pitsike ouzot ja souvlaki lisaks, ning olekski täismäng.

Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"


"Ingli mäng" on raamat, mida ma ise ei loeks. Vähemasti lühikese tutvustuse põhjal. Mitte kunagi. Natuke põnevust, natuke õudust, natuke liiga palju fantaasiat. Natuke absurdi. Natuke... kõike.
Ja sellest natukesest piisaks, et ma seda kätte ei võtaks. Sest see kõik on absoluutselt mitte mina.
Aga soovitused loevad:) Tuleb taas kord tõdeda. Ja ma võtsin selle, oma pisikestesse valgetesse pihkudesse. Ja lugesin. Nii, et nimetissõrmed punetasid ja vorbid olid taga (jah, mul on komme hoida igasuguse kaalu ja suuruse ja kaantega raamatuid peos, ja et raskuskese jääb nimetissõrmele). Mõnikord mõtlen, et peaks pilti tegema, millised mu nimetissõrmed välja näevad lugemise tagajärjel. Ma nimetaks seda kahjustuseks, raudselt.

Igatahes ma võtsin "Ingli mängu" kätte. Ma mõistsin esimesest leheküljest alates, millega tegemist on. Ja lugesin, ikka ja jälle, sest teie, kallid lugejad, ju teate, mida tähendab põnevus. See OLI põnev, haarav, tõmbas lugeja oma konksu otsa ja natist kinni haarates, vedas kaasa.

Muidugi, Barcelona, juba see nimi ainuüksi, oleks võinud mu võtta kaasa ja muud ei oleks vaja olnudki:) Aga olgem ausad, lugu ise oli võimas, võttis samuti sinust kinni ja läks aina edasi ja edasi, vaatamata tagasi. Ma olin vihane ja ikkagi lugesin.

Tegelikult ma tundsin suisa lõhnu ja nägin pilte silme ees, kuigi ei tahtnud. Tahtsin endale öelda, et see lugu on täielik jamps, väljamõeldis, haige vaimu luul, aga see ei olnud. Need meetrid, kui oli tarvis põgeneda, põgenesin ka mina. Ühes peategelasega.
Aga ühes kohas, üsna alguses, oli ajaga käidud ringi veidi vägivaldselt, ka see oli autori tegu? Ma ei tea, ma olen lugemiseks üdini rikutud, ma loen nüüd kahjuks (igavesti vist) raamatuid teistsuguse pilguga. Igatahes faktivead jäävad mind kummitama, kuigi võiks ju neist mööda vaadata. Kes näeb teatrikunsti telgitaguseid, selle jaoks saab teatrimaagia rikutud ja sama kehtib vist ka ise raamatu kirjutanutele - enam iial ei loe sa raamatut nii nagu varem... Sa näed seal seda, mida oleks parem mitte näha, traageldusi, ja palju.

Ma olen lugenud interneedusest, et mõned lugejad unistavad minna samadele tänavatele, leida samad majad ja paigad, näha seda kõike oma silmaga. Mina mitte. Ma tean, et lugedes on alati kõik pildid selgemad, teravamad, tõesemad ja paremad...Reaalsus on kahvatum. Tegelikkus ei ole nii ilus, ma mõistan. Mulle meeldivad raamatud ja jäävadki meeldima - film ja reaalsus ei saa iial, MITTE IIAL, järele. Ärge veenge mind, palun!

Ma tahan Barcelonasse, aga mitte neile tänavatele, mitte neid maju, parke, tänavaid ja kauplusi leida, lihtsalt niisama.
Sest Barcelona on Barcelona, sõltumata sellest raamatust. Ja ma ei taha, et miski rikuks raamatu üldmuljet ja mõju. Aga lõhnu ja aistinguid, neid tahaksin tunda.
Ja kuigi see raamat ei ole minu, üdini minulik, siis ma ei tohi ühtegi paha sõna öelda, sest kui ma ütleksin, siis tekiks küsimus - miks ma selle lõpuni lugesin:) Sest ma lugesin ja olin selles kinni. Mitte Cristinas, mitte peategelases, mitte Corellis, aga... vist selles torniga majas... Vist.

Pärast raamatu lugemist on mul Barcelonas käinutele hoopis teised küsimused varuks:) Sootuks teised, te mitte ei aimagi:) Aga ühel päeval ma küsin...

01 aprill 2011

Voldemar Kolga oskab

Voldemar Kolga oskab midagi, mida üks keskmine eestlane ei oska - olla sõbralikult kriitiline ja anda (ka negatiivset) tagasisidet sel moel, et adressaat ei solvuks. Nii kirjutab viimane EN ja minu mõtted viis see kohe taanlastele.
Sest no neil on see oskus ka kenasti väljaarenenud. Ma olen sageli mõelnud, et millest see tuleb, see nende ma ei teagi kuidas seda nimetada? Neid olukordi kõrvalt jälginuna on jäänud mulje, et ei kritiseerija ise ega ka kritiseeritav ei tunne end halvasti, ei solvu, ei tõmbu kaitsesse.
See on üks väärt ja eriline oskus.
Aga miks siis meie nii hästi ei oska? Kas siit jõuab taas vaimse vägistamiseni, mis meil koolides on toimunud kes teab, mis ajast alates? Õpetaja on kõikvõimas jumalus ja õpilane peab olema madalam kui muru. On üks tõde - õpetaja oma. Kena, kui see ka õpiku omaga kattub. Ja loomulikult see, mis õpikus seisab, peab olema ideaalselt pähe tuubitud. Meid on õpetatud, et ei ole mitut tõde, vastu vaidlemisi ja vabalt arutlemisi.
Ehk just sealt tulenebki meist paljude suutmatus suud lahti teha. Mõnel juhul käitumegi kui iseseisva mõtlemiseta nukud - ei mõtle, väljaütlemisest rääkimata. Teisel juhul pomiseme küll, kuid pigem omaette või mõne üleaedsega. Ja kui siis üks väike osa teebki seda valjemal häälel ja õiges kohas-õigel ajal, siis kukub see ikkagi välja kuidagi kibedalt. Jääb endale paha maitse suhu ja enamasti saab ka teine pool asjast vildakalt aru, võtab kuidagi isiklikult.
Mulle vähemasti tundub, et siin on otsene seos.
nt mul on siiski häämeel, et selles EN artiklis, kus kõne all olid esmajoones teised teemad ja see igavesti kukil püsiv teoorjuse tunne tuli sisse seoses intervjuu toimumise kohaga, ometigi märkimist leidis.