31 mai 2011

Võõrutusravil

Imelik päev on, mida edasi, seda enam selliseid on. Mul on tõsised võõrutusnähud tekkinud, sedavõrd lühikese aja jooksul.
Läksin eile lugemisest puhkusele. Puhkuseks seda muidugi nimetada ei saa vist, sest puhkus oleks see juhul, kui ma oleksin väsinud ja tüdinenud sellest. Aga ma olen lihtsalt kapitaalselt üle piiri läinud. Lugemine segab juba elu:) Ja siis koristasin urramis ära kõik linnukesed raamatute eest, mille järjekorras ma olin.
Halastamatult. Kuigi süda tilkus verd... Ma tegin hiljuti sama lükke, aga kuna kodus olevaid raamatuid viima minnes sattusin hoobilt oma ahvatluste keskele, siis loomulikult olin kadunud tüdruk. Tulin jälle pihutäiega koju (sülega ju enam ei anta, rasked ajad ikkagi...). Eile olin targem, ei läinud enam ise raamatukokku. Kuna raamatukogud vist kaarti ei bloki, - või peab selleks mõne koletuma kuriteo korda saatma, siis ehk jah-, olin sunnitud kaardi lihtsalt laskma kodus ära peita.
Nii et sellega on siis sedasi lood. Algas piinarikas võõrutusperiood. Istusin õhtul diivanil rätsepistes ja kõigutasin end vaid endale teadaolevas rütmis, aga kergem ei hakanud. Täiesti mõttetu olemine! Õhtune mööbeldaja ma ei ole, seega pidin rahumeelsema asendustegevuse leidma. Avastasin üllatusega, et ma ei olegi enam suuteline telerit vaatama. Nähtavasti olen harjunud uudiseidki, mida ma muidu ikka ühe silmaga jälgin, vaatama raamat käes.
Mäemamma viimane postitus pani mu seetõttu üle kere judisema ning hoidsin sõrmi tagasi, et mitte kommentaariumisse kuhjaga dislike´e laduda:) No nii valel hetkel (minu jaoks siis) ridamisi häid mõtteid suveks. Lohutan küll, et ehk ei ole neist paljud maakeeli ilmunud.
Kui mul juba päris villand (mulle meenub siinkohal lapsepõlv ja multikate algusesse/lõppu? kuulunud tõlkija Valeria Villandi vm selline nimi) sai, laamendasin riiulitel väheke, aga midagi lugemata JA lugemisväärset ei olnud võtta. Olin sunnitud, kuigi lõpuks siiski ülima rõõmuga, lugema ei tea mitmendat korda Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Üle mõistuse hää ja usutavasti loen ma seda vähemalt järgmised 10 aastat samasuguse vaimustusega. See on raamat, mis teeb pika pai. Lihtsatest asjadest keeruliselt ja keerulistest lihtsalt rääkides. Kerides palju kokku üheks ja vastupidi. Autori rõõm ja kurbus, varjatud iroonia või heatahtlik tögamine, iga loo lõpp, on nii muhedad ja ehedad, et ma võin peaaeu et kuulda teda siit või sealt mõnda fraasi habemesse pomisemas. Just niimoodi muhedalt-mõtlikult nagu ta tavaliselt mõjuski.

Aga korduvad lugemised arvestamata jättes, läksin ma võõrutusravile heade raamatutega. Head raamatud, jälle üks mõttetu hinnang muidugi... Riikka Pulkkineni "Piir" nagu elu ise, eks ole. Jään kohe-kohe maakeeli ilmuvat "Tõde" ootama, või on see juba olemas? Meenub nagu maikuuks välja käidud veksel. Minu viga, tõsi küll, et pilk enne lugema asumist ka tõlkijale sattus, võinuks alles pärast märgata. Mul läks pidevalt mõte seetõttu teist rada pidi kõndima. Tähendab, lugemiseajal tekkisid kõrvalised mõtted:)

Toni Morrisoni "Armas" oli siis see päris viimane enne kohustuslikku lugemispausi. Mina ei tea, miks see mul seniajani lugemata oli. Vaat, selle kohta ütleks sallivuseõpik ja tuleks olulisemalt varasemas eas tutvust teha. Seda seedin ma arvatavasti veel jupike aega.

P.S. ma pean siia panema tagakaanelt lõigukese, lihtsalt pean, eks.

Hea, kui saaks elada oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu. Võib käia ujulas ja ujuda veinimere lainetes. Kui lapsed sünnivad vanemas eas, siis oskad neid ehk kasvatada ja arendadagi. Kui noorelt, nagu vanasti, siis on jälle võimalik nende täiskasvanuks saades nendega sõbraks saada.

25 mai 2011

Sport on saatanast...

... olen öelnud seda varemgi ja ütlen ka edaspidi. Ainsal päeval aastas, mil ma olen otsustanud massiga kaasa minna ja end natukene liigutada, on keegi kusagil mu vastu pööranud. Kui ma just katust ei pea kinni hoidma sel ajal, tuleb siiski minna.
NB! Kui midagi kahtlast järve kohal peaks ringi lendama, siis see olen mina.

23 mai 2011

Olen valgustatud

Üldiselt on inimene loll ja selleks ka jääb. Muugi kust otsast tahad, ikka jääb midagi leidmata. Ma muidugi jätkan, aga lihtsalt...
Mul on ükskord varem veel olnud tunne nagu oleks puuga lapiti pähe virutatud. Põhimõtteliselt nüüd siis uuesti.
Järeldus möödunud valgustuslikust nädalalõpust: inimene seab enamasti ise endale piirid:)

19 mai 2011

Vana tõde

Kehtima jääb vana tõde: enam-vähemgi terved inimesed ei tohiks Reporterit vaadata:) Kui ei suudeta asjast asja teha, võiks kas või naljakas olla, aga ei olnud ühte ega teist. Masendav! Sügav kaastunne eelkõige muidugi inimestele, kes viimases hädas (?) nn ajakirjaniku kohale kutsusid.

Ma tean, mida sa tunned ehk Holland - Taani


Täna öösel käisin ma Hollandis nagu naksti ära. Mõnikord juhtub, et raamatud keerutavad end sulle nii pähe, et trügivad viimaks koguni unenägudesse. Mitte et see halb oleks.
"Minu Amsterdami" lugemine oli, ma ei teagi, iga Minu...-raamat on isemoodi ja põnev ja info- ning emotsioonideküllane, aga Amsterdam... No see pani mind korduvalt ahhetama-ohhetama, ei, suisa oiates diivanil väänlema, sest seal oli tohututes annustes äratundmist. Tavaliselt räägivad äratundmisest inimesed, kes samas paigas elanud-käinud. Mina EI ole Hollandit mitte nuusutanud ka, aga igal teisel leheküljel leidsin paralleele taanlaste ja Taaniga. Ehk oleks Kopenhaageni ja Amsterdami võrdluses neid analooge veelgi enam, aga Kop ei ole paraku nii läbi uuritud ju:)

Aga need nukumajad ja korras aiad. Haa, ja muidugi kardinateta aknad, mis panevad mind hulluma, nendest ei saanud Margot samuti oma raamatus üle ega ümber:) Et kui sa tuled Eestist, tead ju küll, sa rebid elu eest igal õhtul neid pakse ja tolmuseid öökardinaid nagu segane akende ette, edumeelsematel on selleks puhuks rulood, aga põhimõte sellest ei muutu. Sa ärritud, kui avastad, et keegi väljas su akendesse jõllitab, sa tabad end korduvalt välja vaatamas, avastamaks mõnda pervot sind piidlemas jne. Ja siis sa jalutad kusagil, kus iga tänavale avanev aken oleks nagu erinev foto, erinevalt fotost ei ole tegemist muidugi staatiliste piltidega - ka pererahva kodus olles ja ringi liikudes on aknad "alasti".

Sellega seoses meenub mulle ikka ja jälle kuidas ühes järjekordses pisikeses linnakeses, veelgi pisemate nukumajadega tänaval tabas mu pilk eriti põneva akna, no taanlaste aknad on alati omaette vaatamisväärsus, esteetiline ja ajalooline väärtus on hindamatud, ja kuidas ma siis seal uurisin eriti huvipakkuvat küünlajalga vms ja järsku paarikümne cm kaugusel liigutas üks suur ja sokis varvas end mõnusasti:) Vanahärra oli mugavas tugitoolis silma looja lastes jalad kõrgemale tõstnud.

Vaatamiseks valla akendega meenub kohe järgmine detail - õhtusöögiaeg. Ma ei ole suuteline nimetama Eestis kindlat kellaaega, mil pere laua ümber koguneb. Ma ei tea, kas takistavad seda teadmist taas need paksud kardinad või ei olegi olemas ühte kindlat aega. Pigem kaldun viimase variandi poole. Mulle ei meenu küll ühtegi korda, mil keegi oleks õhtusöögile kutsudes uurinud, et mitu kartulit ma söön (tõenäoliselt oskaks ma esimesel korral selle peale ainult möhh! öelda:))) või kas mul on suur või väike nälg, aga taas tuleb tuttav ette mõte kui selline. Oleme samuti tihtipeale imestanud kui täpselt õhtusöögile kutsuja on kogused arvestanud. Näib kehtivat põhimõte, et pigemini vähem kui rohkem. Samas ega keegi muidugi päris ilma ei ole kunagi millestki jäänud, aga ei mingit mõttetut üle pingutamist või ülejääkide tekitamist. Harukordne oskus, milleni ma suure tõenäosusega ei küündi eluilmaski. Ju see on üks neist oskustest, mis emapiimaga kaasa antud ja mida niisama ära ei õpi. Mille õppimine samuti kipub eestlasele ülejõu käima, on õudus kuubis olukord, kui õhtusöögiajal keegi juhtub läbi astuma. Naljalt seda loomulikult ette ei tule, aga vahel siiski. Eestlane jookseks kohe ühte kohta juurde katma ning pottides kolistama-kraapima (arvestades meie põhimõtet, et süüa peab olema pigem rohkem kui vähem, siis midagi leiab ju ikka), mina küll ei tea eriti ühtegi, kes jätaks ootamatu külalise vesise suuga pealt vaatama. Taanlane ei pilguta silmagi sealjuures - kui tulid sellisel ajal läbi, siis tulid, kui tahad natuke rääkida, siis istu maha ja räägi, aga enamasti jääb kutsumata tegelasele ainult silmailu kenast söömaajast. Keegi ei mõtle sealjuures, et see on ebaviisakas või imelik.

Ja muidugi puukotad. Amsterdamis kindlasti haruldasem vaatepilt, aga maapiirkondades usutavasti endiselt popp jalanõu. Mugavuse, mitte populaarsuse pärast loomulikult:)
Enesekindlamad ja söakamad lapsed, võrdõiguslikkuse järgmine level võrreldes Eestiga ja samas vaimus võiks jätkatagi. Meenub endalegi kordi, mil marsid mõnest välisuksest enesestmõistetavalt sisse ja avastad, et teele ette jäänud meeseksemplar ei mõtlegi kõrvale astuda, vähe puudub, et tekiks tõsine olelusvõitlus. Mantlit ei aita nagunii keegi selga. Ah jaa, sellega seoses hakkas hirmsasti huvitama, et kuidas Hollandis näiteks klaaside täitmine kangema kraamiga toimub? Kõike loetut arvestades eeldaks, et igaüks vaadaku ise kuidas saab:)

Mul on hea meel, et Margot kirjutas sellest hollandlastele iseloomulikust näokujust, või veelgi täpsem olles, hästiarenenud lõualuudest:) Mulle on alati tundunud, et keegi ei pööra sellele tõigale tähelepanu. Ega vist ei peakski ju, sel polegi tähtsust kui nii võtta, ent see on lihtsalt nii huvitav ühisjoon, et kuidas seda ei märgata:) See ei ole kõigil meestel ühesugune, aga pagan küll, ma ei oska Eestis peale kadunud Lennart Meri mitte ühtegi samasuguse lõuajoonega meest nimetada. Taanis võiks lähemast tuttavateringist neid pikalt ette vuristada, ja ma kahtlustan, et midagi sellist leidis Amsterdami autor ka Hollandist. Vahva tähelepanek:)!

Kindlasti oli veel suuremaid ja väiksemaid asju, mis mind äratundmisrõõmust siplema panid, aga ega minu pea kõike kinni suuda pidada:) Igatahes tabasin ma end mõttelt, et peaks ikka kunagi Hollandisse minema, et see on samasugune sihtkoht nagu Taani, mis ühe keskmise eestlase unelmatereiside rubriiki ei kvalifitseeru, aga kus ometi on... midagi.

11 mai 2011

Püüdke ajavaras kinni!

Aeg kaob nii, et loetud raamatud tuleb juba kolmekaupa üles märkida, ja siiski jääb mõni vahele. Nähtavasti on selle asja nimi sõltuvus, nagu pahedega ikka, siis ei tahagi vabaneda:)
Hetkel siis endiselt Meretuule loetelu, vahepeal sekka ka muid pudinaid sattunud.



Gavalda, keda ma seni peljanud olin, põhjuseid ärge küsige, lihtsalt tundus selline... Lugedes tundus selline korralik harju keskmine, kiiresti läks, ladus, ikkagi prantslased ühes oma veidrustega, ennekõike aga huvitavad karakterid. Viimased olidki kõige suuremaks boonuseks. Et kõik oli nagu OK, va happy end muidugi:) Need moosised viimased leheküljed oleks küll prügikasti poole teele saatnud, etteaimatav veel pealekauba.
Lõppu jõudes koguni pidasin plaani mõni teinegi tema raamat kätte võtta...

Siis aga ootas järge Fowles, ja see oli mitu pügalat parem kui Gavalda.

Võiks öelda, et üsna haige raamat ühes veelgi haigema peategelasega. Aga lõppude lõpuks, ega ma ise ju targem ole:)) Ja samas, mis üldse on norm ja mis kõrvalekalle? Lisaks veel ehe näide kuidas kõik on mingis omavahelises seoses ja järgnevuses. Kuidas üks asi viib teiseni. Kuidas mõtted sünnivad jumal teab kuidas ja veelgi salapärasem on nende materialiseerumine.
Ma ei ole tüüpiliste krimkade lugeja, no teate küll neid lugusid, mis mingi ühesuguse skeemi järgi on üles ehitatud ja mida võib riiulite kaupa raamatukogust leida. Nüüd ma siis tabasin end juurdlemas, et miks ma neid ei loe ja mille poolest Liblikapüüdja sellistest erineb. Erineb küll, ja veel kuidas!
Tavalises krimkas on mingi kiretu kirjeldus, üle mõistuse nutikas, või siis lihtsalt õnneseen, detektiiv vms tegelinski lahendab igasuguseid jamasid. Mõrvade motiivid on pinnapealsed ja, võin muidugi eksida, seotud raha või keeruliste suhetega.
Igav, ma ütlen.
Liblikapüüdjas ei ole detektiive ega inspektoreid, nende targutusi ja tobedaid oletusi, kõik on pealtnäha lihtne ja teisalt nii neetult sügav. Ongi üks tegelikult tavaline inimene, sest olgem ausad, sellised tüüpe on meie hulgas ja ümber lausa murdu. Nad hõõguvad ehk küll madalamal temperatuuril, mõni tehakse õigeaegselt kahjutuks, mõni on liiga tahtejõuetu, mõnel jääb vahenditest puudu, aga põhimõtteliselt on neid palju. Aeg on selline, et eks neid sigineb jõudsalt juurdegi.
Minu arvates tuli antud loos kenasti välja kuidas üks seesugune isend mõtleb ja leiab ajendeid oma tegudeks.
Isiklikult pidasin nõrgemaks ja igavamaks nn ohvripoolset jutustust, päevikuvormis siis. Liblikapüüdjast minajutustaja oli ehedam. Teisalt võis olla põhjus selles, et uudsus oli kadunud, need episoodid olid juba toimunud, kirjeldatud, nende tulemgi teada, vaid see pisuke vahe, et ohvril oli võimalik nüüd oma tausta rohkem avada. Maamajas toimuvatele sündmustele päevikusissekannetest suurt lisa ei tulnud.
Sõnaga, hea lugemine.

Ja siis tuli kompvek!

See ei ole veel läbi, küllap täna õhtul lõpetan, seetõttu ei tea öelda, kas mingi vapustav puänt ka tuleb või mitte.
Aga keel, milline keel! Vähemalt iga kolmas lause tahab tagasi kerimist ja seedimist. Võrratud kujundid, tabavad kirjeldused. Taas see haruldane ja raskesti teostatav tulemus - vähem on rohkem. Banville on seda suutnud.
Sellistel puhkudel ei suuda ma päris lõpuni aduda tõlkija rolli (tõlge Karin Suursalu). Pagan, ma ei oskaks isegi sellist teksti luua, ja ärge tulge mulle ütlema, et tõlkimine on lihtsam - ei ole! Tõlkimine on veelgi komplitseeritum mu meelest.
Ma ei tea, peaks seda teist korda veel lugema, aga no kus mul see aeg:)

09 mai 2011

No shit ehk korraks hakkas kergem

Kahju, et ma ei viitsi oma aega raisata nõmedate inimeste peale. Ja kahju, et mul ei ole kätt ega silma fotograafia peale (kuigi antud juhul oleks seegi oma aja ja energia raiskamine nõmedike peale).Sest kui mul kõigest sellest kahju ei oleks, siis ma ikkagi teeksin selle koduka ära. No puhtalt kiusu pärast, eks, sest ma olen ikkagi eestlane.
Seni tahtsin ma sellele lehele panna kõik nõmedikud, kes ei korja oma koerte järelt julki kokku. Aga selleks oleks vaja korralikku fotokat ja tõsist huvi passimiseks. Ma teeksin korralikud lähivõtted neist inimestest koos oma lemmikuga, kõrval ilutsemas p...läsu, talvel tõuseks ehk aurugi veel. See oleks nii ilus. Nad ju tegelikult jumaldavad oma lemmiklooma, nad armastavad neid kenasti poseeritud fotosid, mida nad rõõmsalt interneedusesse üles riputavad. Miks na ei peaks siis samavõrd jumaldama pilte koos lemmiklooma ja tema väljaheitega?
Eriti kenad oleksid ülesvõtted, kus on näha, kuidas kena mimmu rõhutatult on pea kõrvale keeranud /"Jumal, minu koer see küll ei ole, mina ju ometi ei näe, mis tal sealt tagant välja tuleb" jne, jne/. Ma usun, et professionaalsed modellidki ei suudaks nii tõetruult välja mängida.
Või siis need käsikäes jalutavad paarikesed, ja kõrval roojav koerake. Oi, kui nummi pildi saaks.
Kodukal võiks olla siis jaotus a) piirkondade kaupa, b) koeraomanike nimede kaupa, c) koeratõu järgi. Õigupoolest oleks veel võimalusi, aga tont sellega! Koeratõu kaupa liigitamisel tegelikult suuremat iva ei oleks, kui ehk õppematerjal tulevastele koeraomanikele, et kui palju ja... Mõttetu ühesõnaga. Lisaks tekib küsimus, et milles see vaene loomake süüdi on? Et tema omanik laisk ja loll ja räpakas on ei ole ju tema mure või mis.
Piirkonna kaupa jaotamine võiks informatiivset väärtust omada kinnisvara soetajatele. Et kui oled lastega pere, siis saad tutvuda potentsiaalse kodu ümbruskonnaga, et kuidas seal ka puhtusega lood on.
Koeraomanike nimed ja näod oleksid aga ehk kõige kasulikumad. Kui ma näen, et üks pealtnäha viks ja viisakas tüüp enda ( ehk siis oma koera järelt, aga see teeb sama välja) ei suvatse koristada, siis ma tööandjana ei võtaks teda tööle, vallalisena ei looks ma suhet sellise räpakolliga, tulevikus tutvudes ja külla kutsudes manitseks juba välisuksel: "Et kuule, vaata, et sa mul kuhugi nurka ei lase, ole pai, mine ikka wc-sse!" jms. Lisaks võiksid kõik, kes on nende nõmedike peale tigedad, vahelduse mõttes oma prügikotti tühjendada nõmedike ukse või akna alla. Väiksemates kohtades oleks ju nägude ja nimede kokkuviimine imelihtne.

Vahemärkusena ei saa ma jätta mainimata, et mul on ammust ajast juba patoloogiline huvi, et kui need koertejalutajad ise looduses ringi kakerdavad, no ikka neis põhilistes kohtades, et kas nad ise vahel ei astu nagu mõne hunniku sisse? Või nad vaatavad nii pingsalt jalgade ette kogu aeg?

Nii aga mitte sellest ei tahtnud ma üldsegi kõnelda:) Täna hommikul otsustasin, et sellel lehel, mis oleks ajendatud siis koeras...st, oleks veel mõned alajaotused, näiteks prügikollide kohta. Ei, ma ei pea siin silmas klassikalises mõttes prügikolle, vaid neid, pealtnäha, oi, kui armastusväärseid ja viisakaid ja koguni soliidseid tüüpe, kes süüdimatult kõik tarbetu maha loobivad.

Näide. Aeg-ajalt sõidab meie juurde siia, praktiliselt tänava lõppu ja looduse "algusesse" üks auto, väike hõbedane Ford, ärgem siis täit reg.nr-t siia pane, aga ütleme, et tähed on BBY. Auto sõidab siia sügisel ja talvel, suvel ja sügisel, mitte liiga tihti, ent siiski korduvalt ja korduvalt. Meesterahvas ja naisterahvas hüppavad autost välja ja kukuvad kohe tossutama. Naine üritab riides olla nagu daam. Aga just nimelt nagu, ikka on üll mõni kostüüm või kontorisse sobilik kleidike, lehvitab oma porgandpunaseid laines juukseid ning tunneb end nähtavasti mugavalt. Mees on selline suvaline jorss, teksad ja tuulejopi moodi asjandus ning nõme päikeseprill ees. Aga nad püüavad olla lahedad, tulid loodusesse ja puha ja tõmbavad mõne mahvi... No ja siis nad tossutavad ja vestlevad ja kõik tundub hirmus kena olevat. Seejärel aga viskavad nad oma fucking konid sinnasamasse maha, nühivad natuke kinganinaga ja istuvad autosse.
No ajab isegi kõige rahumeelsemal inimesel vererõhu lakke.
Eriti, kuna prügikast on vaevalt 2-3 meetri kaugusel. Ei saa nii üle mõistuse pime või mugav või ma ei tea mis asi olla!

Sellistel puhkudel tekib mul alati soov minna ja osta Hellevadist need maasse torgatavad tokid, millel otsas koerakujutis ning suur kiri "NO SHIT". Ainult et mul kuluks neid kole palju siia:( Ja siis ma peaks veel hankima ühe autokujutisega ka ning sinna võiks siis kirjutada konkreetse auto reg.nr, niimoodi suurelt ja punaselt.
Samas, kui nad ei märka prügikasti, ei saa kindel olla, et nad ka seda silti märkavad...

05 mai 2011

Kaks Luike ja üks Mänd


Põhimõtteliselt, nii laias laastus võiks öelda, et loen hetkel Hans Luige "Minu imeline elu 3". Aga samal ajal jätkan ka Heljo Männi "Nõgeste ja nartsissidega", mis vahepeal pooleli jäi (jäi, sest eelnevat lugemata oli veidi keeruline). Mingil põhjusel võtsin aga uuesti kätte ka Viivi Luige "Varjuteatri". Esimesel lugemisel läksin liig sageli ise rändama, leidsin kohti ja lõhnu ja emotsioone.
Seekord oli märksõnaks põlgus, teatav ülalt alla vaatamine - inimeste ja riikide peale. Usun, et kolmas kord toob veel midagi sootuks uut.
Hans Luige tekst on ladus ja paatoslik nagu ikka. Ent viimaks muutub see juba väsitavaks...oi, kus me tegime, oi, küll me käisime, kui head me ikka olime:)Ideaalis võinuks ju olla, et ma loen raamatu läbi ja siis lugejana lõpuks õhkan, ah, küll olid ikka ajad ja inimesed! Praegu läheb kole palju auru iseenese upitamise peale ära ja mul on kuri kahtlus, et raamatu lõpulehekülgedel minust sellist õhkajat ei ole.
Midagi on vist juhtunud ka toimetamisega, või on hr Luik koguni pidanud targemaks ainult enda oskustele tugineda? Näiteks Visnapuu on siin raamatus muutunud Eduardiks...Et mis lugu selle nimega siis on? Katustega ja katusteta tähed on omavahel lootusetult segamini läinud. Seesuguse tempo juures ei ole muidugi apsakad ka imekspandavad:)
Või hakkab vanahärral ka mälu alt vedama. Loen neid tema mälestusi suure huviga, ent vahel hirmutabki, et kuidas ta kõike seda mäletab (jaa, ma mõistan, et paljud faktid kui sellised on ülekontrollitavad, ent ikkagi) ja kas ei või olla üha enam ka ilukirjanduslikke ilustusi ja tuletisi.
Aga muidu on ikkagi põnev ja kindlasti väga hariv lugemine. Loomulikult boonuseks muhe naljasoon, ja eks elu jooksul ole ka juhtunud asju, mis muigama ajavad. No see hr Lennart Meri abikaasale silma heitmine oli üks sellistest, mis pani suunurgad kerkima:))) Ei ole võimalik, no ei ole!
Kohe tekkis ka sellega seoses teine küsimus: lisaks sümpaatsele Regina Merile oli ka Valjaga mu mäletamist mööda mingi üllatusmoment, et noor daam oli abielus või nii...Ent kas siis sõrmuseid ei kantud? Kohe hakkas huvitama, et kuidas oli võimalik kaks korda samasse ämbrisse astuda. Või ei olnud sõrmus absoluutselt määrav ja proovida võis ikka:)
Kui ma lõppu hakkasin jõudma selle kolmanda raamatuga, tikkus vägisi autori iseloomustamiseks pähe mõte: alul ei saanud vedama ja pärast pidama! See vist oli mõeldud naiste ja laste sasipundarde kohta:)
Igatahes kõik, kes õpikutest kuiva ajalugu tuupida ei viitsi, võiksid vahelduse mõttes lähiajaloo tundma õppimiseks need kolm raamatut läbi lugeda!




Ja siis "Nõgesed ja nartsissid", hämmastav oskus jätta end tagaplaanile ning jutustada, lühidalt ja täpselt. See vist on oskus, mis käibki luuletajatega kaasas.

Mänd jutustab siit ja sealt mõne lookese, tutvustab kirjandusrahvast, mõtiskleb... Ja need mõned laused ühe ja teise kohta ütlevad, kui mitte kõik, siis vähemasti põhilisema. Imeteldav!

Kõik need nimed lapsepõlveraamatute kaantelt saavad järsku näo ja teo. Mõnikord valusteravalt ausa, aga ega inimesed olegi kõik ilusad ja head.

Suurema fondiga nö vahetekstid, ma ei tea, ma võtaks päris mitmed ja paneks raami sisse seinale. Sõnailuks, silmailuks, mõtteiluks...Ma ei tahagi ühtegi konkreetselt siia kirja panna, ei taha valida, üht teisele eelistada.
Ma kahtlustan, et see on üks raamat, mida tahaks üha uuesti ja uuesti kätte võtta. Üks äraütlemata ilus raamat, nii seest kui väljast.

Rõdurahvas ehk jätke mind ometi rahule

Ümberringi lösutavad majad on hea koht minusse peitunud statistiku välja tulemiseks. Näiteks rõdud võiksid olla väga kõnekas ja põnev uurimismaterjal. Samas mil moel? Pesurestide või -nöördie kasutus, pesupesemise segadus, või mis?
Igav, ütleksin ma. Eestlaste pesu on igav ja tume, nagu lagi meie toalgi, eks ole. Ükskord oli ühel rõdul üks padukole sinine voodipesu ligemale nädal aega. Vaheldus mustade-hallidele-pruunidele toonidele. See on üldse kõige usinam pesupesija siin kvartalis.
Rõdudel võiks ju vaadata ka inimesi. Kui neid oleks. Ühe maja rõdud on õhtupäikese ja teise omad hommikupäikesega - jumal, terveks päevaks materjali! Aga siiski mitte. Kummaski kümmekond suitsetajat ja sama palju pesunaisi, aga ei enamat. Hommikupäikesega majas siiski on kaks eristuvat tegelast. Üks on vana mammi, kes rõdult elab kogu oma meeldivama osa elust - kantseldab teismelist lapselast ning vahetab naabrinaisega muljeid õhtusöökide teemal. Poisil ei ole lihtne oma eakaaslaste kuuldes ja kajaga võimendatult saada juhtnööre piinlikel teemadel.
Ühel teisel rõdul, täpsemalt viienda korruse omal, on keskealine naisterahvas, kes kassile õhuvanne pakub. Mis aga vaat et tähtsaimgi, ta joob ka hommikukohvi rõdul. Ja see juba on midagi - puhas eksootika meie maal!
Muus osas haigutab aga tühjus ja igavus.
Miks? Rõdud on ja inimesed on, aga miks siis elu mitte. Need samad rõdud annavad ka mõnusat lisa kinnisvarahindadele, ja nüüd äkki siis sedasi.
Ma olen muidugi vale näpuga näitaja, kõik vead on minulgi man. Ehk ma küll kasutan keskmisest eestlasest sagedamini rõdusid, ei leia need ometi täit kasutust. Ühe olen sootuks unarusse jätnud, teised kaks näevad mind sagedamini. Koduosaks nad ikkagi ei ole, oma pesa tuleb iga jumala kord uuesti luua ning üldsegi, kuidagi ebamugav on.
Mina tean, mis on minu põhjuseks, ja ma kahtlustan, et teistel võib sama olla.
Privaatsus. Usaldamatus.
Üks õige eestlane (kui selline on olemas üldse) on harjunud elama naabrist kilomeetrite kaugusel, nokitsema ja nohisema omaette, kui vaja, siis röhitseb, peksab naist/meest ja lapsi, kui vaja, siis penigi. Väljapoole peab kõik uhkem ja kobedam paistma, oma kodus võib aga kõike välja kannatada.
Nüüd aga järsku rõdud, või nimetage neid lodžadeks, kui soovite, rõdu rõdu kõrval, all ja ülal, kõik peopesa peal. Mind häirib küll, kui kaks suitsetajat vannuvad ja ropendavad teineteise võidu, kui pean olema osaline sõimus ja sajatustes võhivõõra perekonna piires, kui Vikerraadio röögib mulle kõrva, või üleüldse tahtmatult teiste eludes osalemine. Ma ei tunne end hästi.
Ja siis mõtled kõigile neile maadele, kus majadele on isegi veel pisemad rõdukesed, igaüks isemoodi ilme ja näoga, nagu nukumaja küljest lõigatud, pintsli õrn ning värvide mahlane puudutus paistmas igast üksikust nurgast. Väärika moega daamid ning sirgeseljalised vanahärrad tõstavad veinipokaale või naudivad pärastlõunast kohvipausi. Kõigil on hea olla, keegi ei tunne end halvasti, et oleks just kui väljanäitusele sattunud.
Kas minevik pressib end endiselt säärase jõuga peale? Et igaüks asjatagu oma nurgas ja omaette.

04 mai 2011

Ajapildid ehk miks ma armastan Taanit

Kuna see suvi tuleb eestimaine, siis on ainsaks lohutuseks pildilised meenutused. Ja teades õige mitut blogilugejat, kes näoraamatus ei liigu, siis olgu need põgusad hetked siiagi paigutatud.

Killuke Tønderit








Killuke Fyni külaelu










Teemaja Fynil, mis ootab oma aega kirjasõnas



Ribe

















Møgeltønder









01 mai 2011

"Postmodernsed leibkonnad"


Mõnikord on hea, kui lähed teatrisse siis, kui sul ON võimalik minna, mitte siis, kui sa oled kava risti ja põiki läbi lugenud ja püüdnud mingite x faktorite põhjal sobiva lavastuse leida.
Et sedasorti pimesikumäng päädis juhuslikult Martin Alguse kirjatööga, mis ka 2009.a. näidendivõistlusel esikoha pälvinud, oli lihtsalt boonuseks. Mitte võistluse ja esikoha tõttu, vaid ikka Alguse enda tõttu. Alguse tööd lihtsalt on (minu arvamuse kohaselt) sellised, ütleme, elulised, ja kahtlemata nooruslikud.
Postmodernsed leibkonnad oli lugu elust enesest, veidi keeratud üle vindi, muudetud sürrealistlikumaks, aga ikkagi elu ise. Õigupoolest mitu elu, mitu perekonda, ise me vaevalt kõiki neid läbi proovime reaalses elus, aga killuke siit ja teine sealt võib täiesti vabalt ette juhtuda.
Ja teinekord võib olla, et me ise ei tunnistagi seda, ei oska, ei julge, ei taha... mis iganes, aga kuskilt otsast on see ka meie endi lugu.
Pisarad ja naer, armastus ja vihkamine, kõik käsikäes. Kaks liini, mis naerma ei ajanud olid muidugi Petteri (T. Vridolin) ning Lissi (K. Lepp) ja Max(M. Mill). Seda huvitavam oli jälgida publikut - publik naeris ikka, hoolimata kõigest. Vahel tundubki, et inimesel on kergem mõista seda, mis esimesena silma torkab, labasusi ja roppusi, kui loo tuuma. Tegelikult oli tegemist ju traagikaga, sellisega, mis märkamatult võib end iga perekonna kohale lahti kerida. Inimesed sellest hoolimata itsitasid, no lihtsalt iga teine sõna oli p...e ja v...u. Mis seal`s ikka.
Seevastu Ngabe (T. Ingi) ja Paul (J. Vadi) olid ikka nii üle võlli, et seal ei olnud võimalik tõsiseks jääda, kuigi teema taas tõsiste killast. Natuke ka muidugi ettearvatav, viimase aja "mood" nõuab ühte lavastusse mustanahalist ja homo, antud hetkel siis 2 in 1. Kui Ingi peaks mulle mõni päev tänaval vastu jalutama, siis ma ei saa vastutada oma käitumise eest, absoluutselt mitte:) Ja no Janek Vadi, mina ei saa aru, kuidas ta nii ehedalt kõik rollid välja mängib. Ma ...no okei, ma ei leia sõnu, ei ürita ka:))) Igatahes super! Sama kehtib ka Andres Tabuni kohta. Naised veidi pakkusid üle, aga see ei seganud.
Uus aeg ja palju animatsioone, see on asi, millega ma keeldun harjumast:) On lavastusi, kus nad end õigustavad, siinkohal aga võinuks olemata olla. Tõenäoliselt on tegemist sama asjaga, mis meediaski - kardetakse, et vaatajal hakkab igav. Hakkab igav, kui ta peab pelgalt sõnaga leppima, isegi kui selle sõnaga paralleelselt on laval tegevuski olemas. Ikka oleks nagu midagi veel vaja, okei, paneme siis ekraanile veel midagi virvendama, siis ei jää ehk publik magama. Või et äkki on juhtumisi publik loll ning ei saa aru, et kui üks lõi teisele noa rindu, siis selle tulemuseks on veri? Olgu, rõhutame siis verd ikka animatsioonis ka.
Ning samas oli kohti, mis tõesti JÄID ebaselgeks ja mis oleksid vajanud täpsemat lähenemist. Aga ehk oli see minu viga:)
Muide, lavameistritele lisakiitus:)