13 juuni 2011

Viljandi XX Hansapäevad ehk Annan alla

... on kulgenud sellises tempos, et toibumiseks kulub veel hea mitu päeva - meeletu kuumus, rahvamassid ja vein on oma töö teinud. Kui seni tundus veider mõelda puhkusele sõitmisest, siis täna on see mõte juba igati paslik.

Reede õhtul rongkäik Raekoja eest alla järve äärde meeleolukas ja üllatavalt rahvarohke. Hämarduv ja tuledes linn oli järvelt vaadates vaat ehk efektsemgi kui viikingilaevad ja tõrvikud, ühesõnaga oli linn ise kogu etenduses peaosaline. Svjata Vatra võiks järvel igal õhtul esineda, ma oleks iga kell kohal:)

Foto: Roger Ote

Ööbikulaulu saatel keskööl kodu poole astumine oli puhtalt boonuseks (hansaprogramm seda välja ei reklaaminud:))

Laupäeval põrgukuumust trotsivad laadalised on kõik väärt kiidusõnu. Kitsad tänavad olid tihedalt täis kauplejaid ja veelgi enam ostlejaid-uudistajaid. Kõike oli, ainult õhku mitte.
Leitsakust enam kurnavaks osutus siiski ainult LHV eriti agressivne müügipoiss (ei tea, kust ta küll kinni püütud oli või mida sisse söödetud???) Igatahes kadus mul viimanegi huvi pensioni peale mõelda. Tähendab antireklaamina töötas selline suhtlemine suurepäraselt, iseasi kas see just konkreetse ettevõtte eesmärk on:) Seevastu kiidusõnad Nordea heledatele kaunitaridele Annelale ja Maritale;)

Õhtune vastuvõtt Villu keldris oli päeva naelaks:)

Tulemuusika ajaks andis väsimus juba endast tugevalt märku. Rõdule, tõsi küll, ei kostnud ka kõige paremini:( Samas võis põhjuseid olla mitmeid, nii et täiesti mõistetav:) Meeldiv tõdeda, et rahvast oli tõsiselt palju, õigupoolest kehtib see kõigi kolme päeva kohta ja kõigi ürituste kohta.

Juba laupäevaõhtul tunti huvi, et kas ma siis mõne rüütli omaks ka sain. Vastan - ei saanud! Ise näen siin põhimõtteliselt kahte varianti, kas tõesti keegi ei tahtnud, või olid need "asjandused" liiga kõvasti kinni õmmeldud, sest eks neid ikka tiriti küll päris mitu korda:)

NB! Kui nüüd keegi küsib, et miks mul piltidega sedavõrd kehvad lood on, siis... jäin paraku hiljaks kostüümiga kokku passiva fotokoti otsimisega, no ei olnud võimalik kaasa võtta pildimasinat. Ja samas jääb õhku ka võimalus, et keskajal ei olnudki fotoka jaoks kotikesi:)

Ja siin allpool siis minu aeroobikatibukesed:)Samas on neil nii reipad näod ja hea põlvetõste nagu ei olekski ränka lapsehoidmisööd olnud. Kuna see aeroobikamaraton oli kahetsusväärselt lühike, siis ma ei hakanud ketse kuumaks ajamagi. Mina lõpetasin oma maratoni sõpruskohtumisel Saarepeediga. Kaotajaks jäid selg ja nina.




Siit pildilt võib juba hea tahtmise korral esimesi väsimusemärke välja lugeda. Ikkagi tublid olite!

08 juuni 2011

Statement nr ma-ei-tea-mitu

Palun Eestimaale minu puhkuse ajaks:

- +10 kraadi, soovitavalt koguni miinuskraade
- ohtralt vihma
- taevast võiks sadada kas või pussnuge (ainult mitte mu tomatite peale)
- tormi-iile
- üle silmapiiri kihutavaid halle pilvi
- et mu rõdumaasikad ei valmiks veel
- kõike muud koledat (v.a. Islandi tuhapilved)


Kuna kõik paha, mis soovid, tuleb endale mitmekordselt tagasi, siis selle viimase võtan ma maha:) Aga üldiselt... nojah, mõte jääb samaks:)

07 juuni 2011

Millest räägid, eestlane?

Eestlane ei ole üldjuhul eriti originaalne ja kõneleb ette ja taha ilmast. Enamasti on see liiga külm või liiga kuum. Kehtib ennekõike paari viimase aasta kohta muidugist. Enne seda oli mitu aastat lihtsalt mõttetu - ei üks ega teine ja ajas kergemini ärrituvad isendid ekstra marru. Mõnikord on veel ka liiga kuiv või märg, ja ongi kõik. Kui on mõni tormipojuke, siis on jälle juttu kauemaks.
Suvel räägib eestlane lisaks ilmale ka uutest grilltoodetest ja õlledest. Kui on põhjust, siis ka laulupeost, meiekandi inimene pigem folgist. No enamasti me kas tuleme selleks ajaks linna või lähme linnast ära. Et siis põhimõtteliselt kaks varianti. Enne folki arutatakse ööbimiskohtade üle, kellel ja kuhu on pakkuda, pärast jagatakse muljeid, et kas ja kuidas vallatud ööbijad kohalike rahu rikkusid. Need, kes end pittu kohale vedasid, saavad hiljem vahetada mahlakaid detaile nähtud tegelastest. Värvikamad näitavad end (mitte et nad ise sellest hooliksid või enesele teadvustaksid), ilmetumad siis omakorda uurivad neid esimesi, kadedusest või erutusest rohelised. Lisaks tehakse statistikat leitud kanepikoguste üle ja nõnda edasi.
Sel aastal aga vaimuvaestel eestlastel veab - neil on sääsed, ja mitte vähe! Uus teema, mida igal sammul lahata, tööl ja bussipeatuses, öösel takso-onuga sõites, turul või poes kassasabas seistes. Üldiselt on kõigil sõna sekka öelda. Mulle tundub, et ühelgi viimasel kevadel ei ole nii vähe kõneldud superstaaridest või Anu Saagimist või suvetuuridest või teleripurki topitud reality-showdest kui tänavu.
Google suisa kubiseb sääseteemadest, ja tõrjevahendite efektiivsuse võrdlemine on sealjuures kõige vähem huvipakkuvam osa:) Minule kohe eriliselt sümpatiseerivad guugeldatud pealkirjad nagu näiteks Sääsed söövad silmad peast või Kas sääsed võivad levitada HIV-d või Sääsed kimbutavad Salmel mängivaid jalgpallipoisse, ja no nimekiri on lõputu, mis neist ikka siia ümber laduda, lugege ise!
Aasta Tegija võiks raudselt olla sääsk, pole kahtlustki.
Aasta Reklaami Auhinna võiks anda aga näiteks Sääse Autoremondile vms ettevõttele, kes saab üüratu reklaami osaliseks:) Ja põhimõtteliselt ei ole selleks palju vaja tehagi (no natuke tööd ikka ka, eks), sääsed ise teevad internetiavarustes põhiosa ise ära.

02 juuni 2011

Kes keda?

Kindlasti oli minu mõnes hiljutises lugemisvaras samuti sellest juttu - et kes keda või mida kirjutab? Kas meie kirjutame elu või elu kirjutab meid. Usutavasti võiks see vaidlus jäädagi kestma, lõputult.
Varem see mind ausalt öeldes eriti ei vaevanud, ei tulnud pähegi, no tühja sellest eks. Aga mälu teeb oma vingerpusse, nende vastu ei saa. Ja kas tahakski, selles on küsimus:) Mul saab õige pea kolm aastat täis päevast, mil ma vedasin paberile, ikka sellele va virtuaalsele, oma esimesed read, lihtsalt niisama, nalja viluks ja parema enesetunde nimel. Ütleme nii, et asjast sai asja, aga teisel kujul, loogiline muidugi ka. Seda algset teksti nägid vähesed, asjaosaline ise ja kirjastuse poolt valitud rahvas. Kummaline sümbioos inimestest, mis oleks tõesti sürreaalne olnud ja seetõttu läks lõpuks käiku muudetud kujul.
Kolm aastat varsti. Võiks unustada ja minna lasta, kusjuures osaliselt olengi lasknud minna, tollele konkreetsel lool. Tegelikult ju päriseltki lasin minna. Kui paljud seda nägid, konkreetselt paar inimest ja nende kaudu omakorda ehk paar. Lihtsalt, täna meenus, et sellel päris esimesel ja päris algsel lool oli kummaline algus, väljamõeldud ja absoluutselt mitte elust enesest. Ent tänaseks saanud suuremaks kui elu. Et siis wordi failist tõeks saanud, mitte küll 100%, aga siiski. Tol hetkel, neid ridu kirja pannes, ei olnud need reaalselt olemas, minu elus, päriselt, aga tänaseks on lugu end elama raiunud.
Ja siit jõudsin mina selle igavikulise, ja ammu enne mind teisi painanud küsimuseni -et kas meie kirjutame ümber elu või kirjutab elu meid? Kas kirjutame seda, mida läbi elame ja kogeme või kirjutame seda, mida alles tulevikus läbi teeme? Antud hetkel kehtib minu puhul see teine variant.
Hirmutav.
Paneb tõsiselt mõtlema, et mida järgmiseks?
Ja nüüd võite öelda, et olen ebausklik:)

Muide, täna kell 3.20 ööbikute meeleheitlikku laksutamist kuulates jõudsin samuti mõttele, et kas mitte kõik ei ole juba olnud.... Paned kirja kui esmakordse ja ainulaadse mõtte ja siis avastad, et see on juba olnud, korduvalt, eri variatsioonides. Õigem oleks üldse vaiki olla, aga kui ei saa...

01 juuni 2011

Lastekaitsepäev Viljandi moodi


"Sakala" väidab, et täna all järve ääres avatud mänguväljak on üks Eesti uhkemaid - saame kaeda, ütlen ma:) Sest täna oli igatahes raske löögile pääseda, ei hakanud üritamagi. No enne ametlikku avamist oli vaatepilt selline nagu juuresolevalt pildilt näha.
Jõudsin mõelda ka avamisele eelnenud halale viletsa kellaaja osas, sest rahvahulk tõestas vastupidist - oli lapsi, oli lapsevanemaid, oli asjaosalisi, sõnaga, kel tarvis, sai kohale tuldud. Ent mulle siiski meeldib see eestlastele tüüpiline ving, tegelikult on see ikka äraütlemata armas ju:)
Meie lasteaiarühmast oli ka rohkem lapsi järve ääres kui rühmas vist.

Raamatukogutüdrukud näitasid järjekordselt enda asjalikumat poolt ja tulid rongkäigus kesklinnast alla kohale, maskid ees ja puha. Tähendab, tüdrukutel nagu ei olnud maske, aga lastel, ikka lastel siis, saate aru küll ju. Vahva värk, ma ütlen!
Aga kuum oli, põrgulikult kuum.


Linnaisad said +30kraadises leitsakus ka veidi kostüümides praadida ja kui ühel päeval nende teeneid ehk üleval mäe otsas enam ei vajata, võivad luua Mäeotsa näiteseltsi ja Siilionu ja Kukeonuna edasi tegutseda.


Igatahes mis ma oskan öelda - pikka iga sellele mänguväljakule! Kusjuures ma ei ole absoluutselt irooniline, vaid mõtlengi nii.

P.S. Mulle meeldis kommikorvile pealevajuv lastemass:)