31 august 2011

Nüüd siis kotadest

Tänud Kaderile ja Tiinale, kes eelmisele postitusele näoraamatus kiirelt reageerisid ja häid mõtteid jagasid:)
Igatahes on kotad raudpoltkindlalt kordades shefimad ja ma võtaks neid kohe hulgim. Deisile läheks ma külla nendega, iseasi, kas ta minuga pärast päälinna pääle tuiama tuleks:) Jakobile ja Mummile läheksin külla ja viiksin kamaluga kaasagi Ruffuseid. Kodus kiige peal kõlgutaks koibi Marydega.
Ja no kui ma tahaks äge olla ja kohalike mamslite kõõrdpilke püüda, siis võtaks Sofiad ette.
Puudu on veel vaid mustad rukkilillede või moonidega käimad, siis oleks absoluutselt täiuslik ja ma võiksin krokudele kandu näidata:)!

Täna räägime Crocsidest...




Crocsid on ühed koledamad jalavarjud, mida mu silmad viimase x aastakümne jooksul nägema on pidanud. Midagi nii inetut ei ole jalatsimaailmas varem kunagi disainitud ja kulub veel üksjagu aega, kui keegi samaväärselt vastata suudab. Ma tean jah, et välimus ei saa olla jalatsite juures esmatähtis, aga kui me ka jätaks välimuse kõrvale, siis... Siis plastmass jääb ikkagi ju. Sama hästi võiks oma jala ämbrisse torgata ja happy näoga ringi patseerida. Kusjuures ärge tulge nüüd ütlema, et krokud on hulga stiilsemad või elegantsemad kui ämber, või et need on kuidagi eriliselt jala järgi kujundatud, sest need on ju enamasti väga... robaka moega. Ja ma ei räägi praegu ainult nendest nn kalossidest, vaid ka kummaritest, saabastest (kas tõesti plastmass-saapad?!), kontsakingadest (uuuuu!) jms. Need kõik näevad marunaljakad välja ja ´naljakad´ei ole siinkohal mõeldud kõige positiivsemas mõttes:)
Mõni väidab, et neid on jube kerge hooldada ja puhastada. Vat ei ole õnne olnud selles veenduda. Siin majapidamises on ette tulnud ühed pisikesed liba-krokud ja ühed pisikesed õiged krokud, libakad muide, püsisid märksa puhtamatena. Õigete krokude korrashoid oli paras peavalu.

Mugavusest ma rääkida ei tea, mulle näib, et ilusale rühile nad just kasuks ei tule. Lastele need igatahes meeldivad, aga teadupärast ei meeldi neile kunagi asjad, mis on tervislikud, kasulikud või muul moel vajalikud (teate küll, kommid, limps ja multikad). Nii et ma kahtlustan, et nende krokuarmastus on seotud puhtalt välimusega, aga lastele üldse meeldivad õige eriskummalised asjad (näiteks plikadel neoonroosa värv, litrid-kulinad ja printsessi pilt on ässad iga kell).

Mis saab põlvkonnast, kes kasvab üles krokudega lööberdades? No midagi sellist nagu allpool olevalt pildilt näha, tagasi teadagi kuhu...



Head aega, kroku-hooaeg! Talvel neid nii palju enam ei näe.

PS Eelmise talve (titest raugani)moeröögatuse, suure, karvase ja kõrvakestega mütsi juurde sobinuks OIVALISELT krokusaabaste mudel Nadia women...

PSS Kui te kunagi näete mind krokudega ringi kõndimas, siis luban lahkesti käesolevat postitust mulle meelde tuletada:))

30 august 2011

Armastus sai otsa...



Ma jumaldan neid lugusid, mis rulluvad mu ees mõnesajameetrisel teel lahti. Iga jumala päev ja iga jumala ilmaga.
Eile jalutas mu ees nii ilus ja õnnelik paarike, käsikäes ja õrnu pilke teineteise poole heites, et... no põhimõtteliselt oli vaid puudu taustaks sobilik päikeseloojang. Muus osas oli kõik perfect!
Õigupoolest olid mõlemad tuttavad näod mulle. Mulle, kes ma viimastel aegadel olen ümberkaudseid tänavaid ja radu nii mitmedki korrad läbi kamminud. Mees on see, kes läheb linna poole hommikul, üsna sirgelt ja reipalt (kuigi mitte alati) ja tuleb, olenevalt olukorrast, lõuna paiku või õhtul ja väga vaevaliselt. Mõnikord kolm sammu edasi ja kaks tagasi, teinekord tee peal sik-sakitades. Päeva teises pooles on linnast naasev seltskond ka rohkearvulisem. Hiljuti on testosteroonist pulbitsevasse sõpruskonda siginenud ka õrnema sugupoole esindaja. Hoolimata tarbitud alkokogusest ja -kangusest, püüab ta hästi sirgelt ja kenasti kõndida. Ja hoolimata sellest, mis elu temaga või tema eluga teinud on, on ta alati ülepingutatult naiselik, tõeline daam.
Igatahes need turteltuikesed olid eile ülejäänud kambast irdunud ja jalutasid (no peaaegu nagu) päikeseloojangusse.
Kõige kurjajuur, ma kahtlustan oma pisukese elukogemuse põhjal, oli daamikese teise käe otsas rippuv kilekott, või õigemini küll selle sisu. Saak oli kesine, kuid noorte rõõmu see ei kahandanud... Elutähtsasse kuudikusse sisenes igatahes daam, härrasmees jäi kenasti ukse taha ootama ja ma ei imestaks, kui ta juba lõi mõttes eurosid kokku.
Selles kohas meie tee mõneks hetkeks katkes, aga kui ma kahekümne minuti pärast sama teed vastupidises suunas kõndisin, oli kõik LÄBI! Daami nägu kaunistas küll endiselt talle omane nukkerunelev naeratus, kuid tee neil enam ühine ei olnud. Vihane ja arvatavasti kotisisust ilma jäänud meesisend podises teises suunas astudes vapralt edasi. Lisaks matkis ägedalt daamikese kõnnakut järgi, pilkavalt osatades (teate küll seda puusad ette-õlad taha värki), ta muidugi ilmselgelt utreeris ja seepärast nägi temapoolne etteaste küll välja kui ettevalmistus limbotantsuks, puudu oli vaid latt, mille alt mängleva kergusega läbi tantsida.
Igatahes lahku nende tee läks, päikest ka ei olnud, rääkimata loojumisest... Nii et ma hoiatan - olge ettevaatlikud igasuguste taaraautomaatidega, see on üks äraütlemata müstiline paik.

27 august 2011

Show must go on

Olgem ausad, noor-Tarand on lobeda jutuga ja parajalt teravmeelne-keelne kõnemees. Nii mõnigi vastus vääriks üles tähendamist ning hilisemat tsiteerimist. No ma muidugi ei hakka refereerima debatti, aga hea kuulata on ometi.
Ilves on minu vana lemmik, kuigi täna õhtul ei ole ta kõige teravam pliiats meie pinalis, seda peab tunnistama. Hetkel on küsimus, kas ta ongi selline või ta on veidi unine ja väsinud. Et ikkagi hiline tund ja kole stuudio jne.
Üldiselt võivad nad ju rääkida küll, vahelduseks hea kuulata.

PS Need nö vaatajate küsimused on eriti haiged muidugi, puha eetriaja raiskamine.

26 august 2011

Kahesuunaline liiklus

Aasta-aastalt ilmneb üha enam tõsiasi, et toiduained ei liigu mitte üksnes Eestist Taani (võime rääkida suitsuvorstilattidest ja kamajahust ja tangudest ja murakamoosist ja igasugustest naljakatest asjadest, mis ringi rändavad), vaid ka vastupidi.



Sest parimad küpsised tulevad ikka ühest kindlast kohast, pasteedid samuti... ja kas keegi on mind kunagi kuulnud ütlemas mõne magusa junni kohta ´täiuslik kompvek´? Ei ole! Sest kommid võiksid mu poolest üldse olemata olla (ma tean siinkohal kedagi, kes häälekalt mulle vastu vaidleks, aga õnneks mu imiklaps magab:D)
Aga siin ta on - täiuslik maiuspala minusugusele vingatsile!



Ja nähtavasti on minu tallele pandud teemajake juba küpsiseonude huviorbiiti sattunud. Ega sest muidugi suurt ole, sest minu kirjutamata raamatu, hetkel veel elule puhumata tegelane võiks kas või homme päev ikkagi sinna sisse kolida ja omi tegemisi toimetama hakata ju, või mis:)





25 august 2011

Dilemma

Jah, ma olen siin pikalt kahevahel olnud, aga hetkeseis on selline, et korduvatele küsijatele võib juba üsna julgelt vastata:

jah, ma teen!
jah, ma saan valmis!
ei, ma ei saada!

Küll hiljem paistab, kas ka kahetsen:) Minulik oleks siiski pigem mitte kahetseda.

20 august 2011

Elagu Eesti!!!


Elagu ja kestku!
Nii eriline päev kogus tähtsust tasapisi ise juba juurde. Lennujaam ja sini-valged raudlinnud, kadunud Eestimaa tütarde kojutulek.
Ehe ja maitsev ja mis peamine, kodumaine köök Põhjaka põliste puude all. Olen minagi nüüd Põhjaka austajate ridadesse kinni jäänud ja sätiks igal võimalusel kõik oma käigud ja rajad ikka nende õuelt läbi:)


PS Üle mitme-setme aja ka üks kodulehekülg, mis võlub oma lihtsuses ja südamlikkuses!

19 august 2011

Häm-mas-tav!


Olen vaikne ja rahumeelne inimene, üldse ei kisakski, aga kobruleht on tore, ausalt! Ma näen vaeva, et connectida maakleritega, leppida kokku mõni kuupäev ja soovitavalt ka kellaaeg... Üldiselt on tunne, et jookseks nagu vastu betoonseina, teate küll, sinna mitu korda joosta ei tahaks. Mul on tunne, et olen paha ja kole mustlaseit, kes lunib ja nuiab, et talle mingit konkreetset korterit näidataks, lausa piinlik on üle kirjutada.... Et jälle see kuupäev ja jälle see objekt, aga ikka tahaks üle vaadata, kas või korrakski.
Vahel mõtlen, et august on mingi tõsine puhkusekuu, et äkki seetõttu keegi ei viitsi minuga tegeleda:) Ma ei tea, ei tea....
Igatahes, kallid maaklerid ja korteriomanikud, äkki vaataks ka enda sisse?! Kui on konkreetne huviline ja konkreetne soov, kas siis tõesti ei ole võimalik end liigutada natukenegi ja leida see 2 minutit vastamiseks ja teine 2 minutit, et korteriomanikuga aeg kokku leppida ja kolmas 2 minutit, et mulle teada anda, et sel päeval ja kellaajal saab vaatama minna... Kohati ongi tunne, et ei taheta müüa, ent tekib õigustatud küsimus, et miks siis kuulutust ülesval hoida? Kõige usinam ja tublim vastaja maaklerite hulgast sama tõsiasja kinnitaski - korter oli üleval, kuid kui tekkis soov, siis selgus, et ikka ei müü.
Üldiselt iseloomustaks ikkagi - UIMANE!

16 august 2011

Kiri

Hei, Sina nõtke noormees!

Olen täna heas tujus, ehk isegi liiga. Kuna poolelioleva käsikirja lõpulõikude kirjutamine visalt edeneb, eelistan selle asemel hoopis Sulle kirjutada. Nii tulevikku silmas pidades või nii...

Annaks Sulle eluteele kaasa mõne sooja soovituse. Erialaselt ei ole mul Sulle suurt midagi lisada, eks oled juba isegi õppinud ja kogemusi omandanud, saad nagunii kenasti hakkama. Argise poole pealt vajad aga väheke suunamist endiselt.

Kui Sa otsid uut eluaset, siis ei ole kuigivõrd soovitav riputada interneedusesse igasuguseid fotosid, no kohe päris igasuguseid. Kui Sul on (vähemalt!) iga teise pildi peal käes õllepurk või ees viinapits, siis tuleb arvestada kurva tõsiasjaga, et ma ei vasta Sulle. Või kui vastan, siis mitte positiivselt. Tõsiselt meeldiv on teada Su eelistusi alkoholimarkide osas, kuid mitte NII detailselt, palun! Lisaks olen ma saanud veenduda Su tihedas peo- ja seltsielus, ja ma rõõmustan ühes Sinuga. Kahjuks ei saa väita, et mulle meeldiks, et Sa samas vaimus jätkaksid ka uuel pinnal.
Ja kuigi, arvestades Su õpitavat eriala, visuaalselt on Sul gasellilikult nõtke ja liikuv keha, lisaks kasvatatud korralik muskulaarsüsteem, siis ei ole ma tõepoolest huvitatud, et Sa oma (paljast!) tagumikku liig sageli välgutad ning avalikult näppida lased. Ma ei arvusta siinkohal sugugi Su tagumikku kui sellist, aga lihtsalt sellest tulenevaid teatavaid põhimõtteid, eks ole.

Istmikuga on Sul nähtavasti üldse soe suhe...Aga meil kõigil on olemas omad sõbrad ju. Ma ei vaimustu just ülemäära (minu viga, tunnistan!) palja tagumiku eksponeerimisest tanksaabaste ja musta nahktagi koosluses, saatjaks teised sama nahksed ja tumedad tegelased, kes teinud läbi ilmselge taandarengu ja nüüd neljakäpakil maailma avastavad.

Tõsi, oleks saanud veel rämedamaid fotosid üles riputada. Ma oleksin saanud veel pikema kirja Sulle kirjutada. Aga jääb siis seekord nii.

Tasub meeles pidada, et ka vanainimesed kasutavad tänapäeval näoraamatut ning lubavad enesele väikest taustauuringut. Ja muide, see ei pruugi Sulle takistuseks saada mitteüksi elamispinna leidmisel, vaid ka töökoha hankimisel. Just in case You have time enough to find one!

Edu edaspidiseks!


Ei tea, kas mõni arst usuks ka mind, kui ma läheksin kõikuva ja tuikuva Pätuga ning väidaksin avalisilmi, et ta lõi oma pea ära aevastades ja vastu suurt savikaussi...
Elus juhtub kummalisemaidki asju ju. Vist.

15 august 2011

Maaelu rõõmud vol 1




Maal elades on, lisaks liblikatele ja mesimummudele muidugi, palju muid rõõme veel.
- Kui sa tahad osta roosat kiivrit, et Liinaga (kes kohe-kohe saab elutähtsamad load) päikeseloojangusse kihutada, siis ei pruugi sa seda kohalikust kaubandusvõrgust leida!

Kas see...


... või siis see...




... või see...



- Kui sa otsustad, et pärast oma suurt juubelit ja peatselt saabuvat roosat kiivrit tahad juuksed maha lõigata (okei, mul läks selle otsuse vastu võtmiseks tubli kuu aega, aga see on mulle ju lubatud - ma olen ju NAINE!), siis ei pruugi esmaspäevasel päeval sa oma juuksurit tabada. Või hakkasid sa liiga hilja alles helistama...Või on see hoopis märk valest plaanist?

- Kui sa otsustad, et on aeg tagasi pöörduda ühe oma vana kire juurde, siis saad teada, et sellel alal jätkukursust ei ole võimalik kokku saada! Mis omakorda tuletab meelde, et selle keele asemel võiks ju valida veel ühe teise, mille järele on siinmail isegi veidi vajadust ja mille ühte lillapäist õpetajat sa alles üks päev linna vahel jalutamas nägid (ei saa jätta lisamast avastust, et jummel, kui vanaks ta on jäänud - mina ju ometi ei vanane, ega ju?!)Aga no see keel ei vea ju sind magnetiga enda külge:)))


P.S. aga kui Liinaga kihutama minna, siis pärast tuleks grill ka kurjaks ajada, või mis...



Lugemisest otse

Võib jääda (üdini ekslik, muide!) mulje, et ma ainult kirjutan:) Kuigi viimastel aegadel on kirjutamine tõesti aktuaalne. Aga loomulikult ma loen, vähem kui kunagi varem, ent siiski:)
Katrina Kalda "Eesti romaan"

Esmalt mõtlesin, et ma ei loe seda, kindlasti mingi kole sügav ja kummaliselt taotluslik ma-ei-mis, no aga uudishimu tappis kassi, eks ole. Lugesin. Enim nautisin autori jutustamisoskust, see oli enam kui super! Ideel ei olnud ka suurt viga.
Aga kuskilt maalt hakkas lugu kiiva kiskuma...olid need mõned faktid, millega vägivaldselt ümber käidi. Või üleüldse faktide rohkus, teate küll, võtan ühe korraliku kamalutäie üks ühele mõistetavaid infokilde ja pikin need kohusetruult loosse sisse. Et siis on mu missioon täidetud. Niivõrd kuivõrd. Lisaks peab faktide ohtral kasutamisel alati arvestama võimalusega, et on inimesi, kes samu fakte, või midagi ligilähedast, mäletavad või teavad, ja nood hullud hakkavad sulle sedamaid agressiivselt vastu vaidlema. Ja siis kerkib taas kord päevakorda küsimus, et kas tegemist on pelgalt ilukirjanduse ja fiktsiooniga või, arvestades, et oled puistanud korralikult konkreetselt numbreid ja fakte, peaks kõik absoluutselt tõele vastama.
Ja mis siis on tõde?
Kaanekujunduse osas on targemad mu seisukohtadega juba kursis, seega ma seda juttu enam kordama ei hakka.

Siis võtsin ette jällegi Anna Gavalda. Lähtusin natuke Meretuulest ja natuke kõigutas mu meelekindlust Monika. "Koos, see on kõik" oli mu esimene tutvus. Ega järgmised (kronoloogiliselt võttes ka eelnevad) ei olnud halvemad ega paremad. Üsna ühesuguse käekirjaga on kõik need raamatud. Põhiliseks pettumuseks muidugi võrreldes esmatutvusega on raamatumaht:)))) Ma oma blondimõistusega eeldasin, et Gavalda tulistabki vaid nii kopsakate raamatutega, ent võta näpust! Kõik teised on õhukesed liistakud.

See on stiililt üsna sama ning igatpidi vastuvõetav, teate küll, selline lihtne ja kerge, aga nauditavalt ladus lugemine. Eluline, kas ei ole mitte see sageli määrava tähtsusega?!
"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ei ole jutustuslaadilt minu maitse. Samas siiski mitte piisavalt halb, et ma pooleli jätaks, nii et ju ma ikka lõpuni loen. No ei ole ma päris jutustuste inimene, samuti on seal seda kummalist stiili kasutatud, mis ei ole minu jaoks, aga tont temaga!

Nii, ja kuna suhted naabervallaga on piisavalt head, jõudis minuni viimaks ka kauaoodatud Bramaniste perekonna lugu Jaapanist.

Jälle oli mu esimene mõte seda mitte lugeda:) Olles mitte kuigi suur käsipalli ja samavõrd ka Jaapani austaja, tundus üsna lootusetu ettevõtmisena:) Aga kui raamat sulle ekstra suisa koju saadetakse, siis kirjasõna armastaja nagu ma olen, ikka lugesin. Ja ei kahetse! Lugu oli vinks-vonks tasakaalus, maad ja kultuuri vaheldumisi spordiga (sport on saatanast, te ikka teate seda, eks ole?!), lisaks oli kõik parajalt humoorikas ja armsas kastmes. Kohe näha, et inimesed armastasid maad, millest nad kirjutasid, ja see on peamine!
Minu jaoks ei ole eriti pisarakiskujaid raamatuid olemas (ärge nüüd ekslikult arvake, et filmidki seda suudavad, ma ei ole filmiinimene!), aga selle raamatu lõpuosas, eriti viimaste lõikude juures, oli küll tunne, et nüüd vesistaks väheke. Kujutasin kohe ette, kuidas ma samamoodi ja samadel põhjustel peaksin Taani-raamatu lõpu kirjutama...no kisuks ka vesiseks kätte vist:)
Igatahes oli uskumatu raamat ja pani mind mõtlema, kas on olemas eesti naist, kes oleks abielus jaapani mehega ja nad elaksid just nimelt seal, Jaapanis? Neid naisi, kes "kodustanud" jaapani mehe ja siia või kuhugi lähedusse toonud, neid ma tean küll, aga just neid teisi...kas üldse on selliseid?
Samas pani kõnealune raamat mind sootuks teise pilguga mõtlema kogu Jaapani ühiskonna peale...meenus üks raamat (mille pealkiri ega autor mulle ei meenu, minu vanuses on see mõistetav, eks ole?), aga millest ehk olen isegi siin kunagi muljetanud...kõik asetus sootuks uude valgusesse...See jaapanlaste (ma püüan kirjutada küll "jaapanlaste", aga me kõik teame, et ma räägin ju ainult ja ainult meestest, naised paraku...) tööelu rotatsioon, tööpäevade pikkus ja pinge, need noored tüdrukud, kelle jaoks see on omakorda võimalus saada oma HelloKitty jms vidinaid...Ah, ma ei hakka sõna võtma:)
Igatahes on mul häämeel, et Bramanised selle kirjutamise ette võtsid, lõpule viisid, ja see meieni jõudis. Nii head nn reisiraamatut ei olegi ma seni lugenud!
P.S. Eriti meeldis mulle raamatust jääv kuvand, kuidas mees kõigele vastu põtkis ja naine kõike proovida/katsetada tahtis:) Niiiii eestlaslik!

13 august 2011

kantareller



Kui kõik mu nädalalõpud kukekate tähe all mööduvad, võib suve kordaläinuks lugeda. Paraku annab seenetaat mulle neid üsna jaopärast - ma tahaks ikka kohe ämbritäitega, eks ole, või on seda palju tahetud.

Tohvri metsad imekombel seni mind puukidega üle külvanud ei ole, erinevalt Løgumklosteri omadest:P Ainult et ma ei tea, kas Taani puugid on sama kurjad kui kodumaised. Kiired on nad Taanimaal igatahes küll, sest ma mäletan, et Kollundi jätsiretkel jõudis üks sõpsiks hakata.

Üldiselt läheks meelsasti muidugi ühele kukekatiirule hoopis Rømøle.
Ah, ma võiksin neid vist igalpool ja tundide kaupa korjata:)

12 august 2011

lapsed kirjutama


Väike Pätu toksib ennastunustavalt midagi läpakas, väidetavalt uut lasteraamatut. Ideel on sisu ja see on põgusalt mullegi ümber jutustatud.
Ainult ma ei söanda nüüd talle öelda, et hiljem ei pruugi keegi tahta seda raamatu vormi panna:) Las talle jääda tema rõõm!
Tõsi, enne kui käsikirjast asja saab, peaks keegi selle koodi lahti dešifreerima vist.

Tegelikult ei ole ma absoluutselt kibestunud, kui keegi eelnevatest lausetest seda juhtumisi välja luges. Sest äsja saabusid fotod, millega ma vägagi rahul olen (kõigi eelnevate pildisaagade taustal ei usu ma ise ka, et see võimalik on:D)

07 august 2011

Varahommikus on asju ehk leia paariline

Varahommikus, eriti laupäeva omas, on igasuguseid asju. Mõned neist panevad fantaasia eriti tempokalt kappama ja kujutama kõikvõimalikke erinevaid seiku ette.



Õnneks on jalavarjude omanik stiililiselt ühtset joont hoidnud ja, ehk küll mõningase viivutuse ja kõhklusega, ka teisest loobunud.

05 august 2011

Et siis selline päev täna...

Selline puiduselt puine lugu.
Vikitarkus mulle meeldib, 100 aastat kestnud abielu puhul ilutsevad mitmete riikide juures tühjad lahtrid - elementaarne:) Sakslastel on vasteks aga TAEVAS - et mis mõttes? 100 aastat abielus kükitanud inimeseloom on 1) suure tõenäosusega vanadusest dementne ja ei jaga enam ööd ega mütsi, 2) kui ta siiski on veel hetkes kohal, siis pärast sadat aastat on asi taevast kaugel, no see tähendab, mis puutub abielusse, muus osas võib küll taevas kiviviske kaugusel juba olla.
Tõsi, ma võin taevapulmale ka mõned reaalsemad seletused genereerida, aga tühja sellest nüüd.

01 august 2011

Folk ei ole nõrkadele

Tõeline käima tõmbaja...



Ja kui liiga kuumaks läks, siis paar kraadi vähemaks võtsid loomulikult Zetod


Ja üldiselt olen ma seda meelt, et neli päeva EI OLE võimalik vastu pidada:)Või siis... nojah.

Ja kes soovib samuti midagi positiivset Viljandi politsenike kohta lugeda, siis soovitan siitsamast kõrvalt põigata korraks Aidi tuppa ning lugeda tema vahvatest seiklustest, aga ennekõike ülivõrdes kogemustest vastavate tüüpidega.
Minu kulminatsiooniks neil päevil jäi paraku Hariduse tänaval (on see seal ikka selline tänav või...) aset leidnud kahe meessoost isendi übersõbralik vastasseis, milles üks osaline oli riides ja kandis lisaks ka veel punast keepi ja teine palja meheauga ning rind kummis midagi tarka seletas. Üldiselt see nii väga päevasel ajal muidugi ei olnudki ja liiklust takistas ka korralikult. Vot sinna oleks mõni patrull ära kulunud. Ütleme nii, et oli tore öö!
P.S. pilti ei teinud, ausalt!