28 september 2011

Tervitused kollatõvekoldest

Pärast hommikust Terevisiooni-juttu maavanemaga kummitab mind seletamatul põhjusel Mahavoki laul...Las ma värvin sind kollaseks...Huvitav, mida küll laulukirjutaja kunagi sellega silmas pidas, ehk oli meil seal kusagil 80-ndate alguses ka mõni kollatõvepuhang...

Kollatõbi tuli meile,
saabus juulis või siis eile.
Tuli vaikselt, hiilis tasa,
alul märki ei jään´d maha.

Kui siis haigus hüppas maksa,
pani valutama vatsa.
Siis mulgid heitsid siruli
ja festivale kirusid.

27 september 2011

Nizza


Täna siis on põhjust kiigata Eesti Naise värskesse numbrisse ja tunda kerget suvetuult nägu paitamas:)

22 september 2011

Leia pildilt!

Leia pildilt:

rähn




viks tüdruk




ulakas tüdruk




peidus tüdruk



mitte nii peidus tüdruk




endine suusahüppemägi



sügis

Et siis...

...töövestlusele minek. Kui ellu jään, siis on teil ka edaspidi siit blogist midagi lugeda. Kui siin aga kahtlaselt vaikseks jääb, siis järelikult lahkusin maisest ilmast ebainimliku peedistamise tagajärjel.



Ja pidage siis meeles, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume...

Kui vanalt?



Eile, kõndides pika teekonna haistmismeeli torkivas lõhnabuketis, jäin mõtlema, et huvitav, kas ajad on tõepoolest teised... Igas mõttes. Iga järgnev põlvkond ruttab ja kiirustab eelmisest hullemini.

Mu ees kõndis poiss. Jah, poiss, isegi mitte noormees. Ja kuidas ta lõhnas! Ma ei imestaks, kui ta oli endale kolmandiku pudelist peale valanud. Kusjuures ta oli teel koolist koju (või kuhugi mujale, aga igatahes koolist). Kas ta lahkus juba hommikul kodunt nii või oli end vahepeal...hm...värskendanud?

Ja siis ma mõtlesin kõigile õpetajatele. Seisavad seal klassi ees, klassis on ma-ei-kui-palju õpilasi, mingil x ajahetkel avastavad kõik need ma-ei-kui-mitu õpilast, et enese lõhnastamine on eluks hädavajalik. Mis õhk seal klassis lõppude lõpuks siis on? Eriti, näiteks, esimeses tunnis.

Jäin kohe mõtlema, et kas õpetajatel käib peas igal sügisel ka mingi kõll!, et nüüd sellesse klassi minnes seisab ta aroomipilveprobleemi ees, järgmisesse astudes tuleb rinda pista möllavate hormoonidega, kolmandas veel mingi kolmas probleem...või ei anna see nii väga tunda:)

Väheke teisest ooperist lahterdamisest, aga...Ma mäletan, et kunagi üks kunstiõpetaja esitas väga värvikalt oma teooria sama aastakäigu lastest/noortest. Ahvid, Koerad, Tiigrid, Sead jne, käituvad üsna ettearvatavalt. Ühed vajavad liidrit, teised mitte, ühed on hirmus aktiivsed ja aina tee nendega midagi, nad tulevad kõigega kaasa, teine aastakäik on jälle omaette nokitsejad ning ära parem torgi neid oma ideedega.

19 september 2011

elamustest

Lugemine ei ole kuhugi kadunud, aga ma ei jaksa sellest kirjutada:) Lisaks suurtele jamadele, mida on ette tulnud, on ka häid asju leidunud.
Näiteks "Jumala käega kõverdatud read" (suurepärane pealkiri kusjuures!)



Ja ärge laske end eksitada esikaanest - kindlasti ei ole tegemist mingi naistekaga. Oluliselt sügavam ja ka põnevam lugemine hullumaja seest. Materjali kogumine on olnud väärtus omaette. Lisaks natuke ootamatu lõpplahendus, aga miks ka mitte. Üsnagi nauditav, ma ütleks.

Kunagi enne seda sai loetud ka "Minu isa Gunnar Aarma".



Kes on enne vaadanud mõnda dokut ja lugenud teisi Aarma asju, selle jaoks muidugi on vähe uut. Aga iseenesest siiski põnev ja asjalik lugemismaterjal. Elu, teate isegi, kogu oma mitmekesisuses, kerib end lahti selles raamatus. Igaühele antakse nii palju kanda, kui ta jaksab, nähtavasti.

Praegu ma loen ühte naistekat, tüüpilist. Ma ei oleks seda lugenud, kindel see. Liiga palju reklaami ja peale surumist (pöördvõrdelises seoses asja sisu endaga, muide!), kuid kuna tegemist Stockholmi ja rootslastega, siis ma muidugi ei suutnud end tagasi hoida:) Tegelikult tavaline naistekas, igas mõttes tavaline, natuke ka lonkav ja lööbakas, mitmeid elementaarseid vigu ja läbinähtavusi sisaldav... No ma ei tea...päris aja raiskamine vast ei ole, aga kuidagi tühi tunne jääb küll.
Et ikkagi reklaam loeb.
Kurb.
Aga las ta siis olla.

18 september 2011

Lahkumine planeedilt nimega Maa

Täna kasvuhoonet tomatitaimedest puhastades jõudsin tänulike mõteteni. Et küll on hea, et ämblikutel nii lühikesed koivad on. Need pikakoivalised, teate ju küll neid lahjasid tüüpe,liiguvad ikka üle mõistuse kiiresti. No et näed neid ühes kohas ja korraks vilksatab su silme ees üks tumehall täpike teises kohas ja siis juba on ta kolmandas kohas. Müstika.
Aga kui neil oleks VEELGI pikemad koivad, näiteks meetrised, nurgelised. Ja kui ta siis spurdiks ühest kasvuhoone otsast, siis oleks ta hetkega teises otsas. Minu juures. Järelikult ma ei saakski seal enam käia.
Või kuskil mujal. Metsas näiteks. Või näiteks tänaval liikudes. Kõnniks ja vilistaks omaette mõnd viisijuppi, kui järsku kihutaks minust mööda mõni "sõber". Õõvastav ju!
Kui meil eksisteeriks mingid hiigelämblikud, siis peaks emb-kumb sellelt planeedilt lahkuma. Tõenäoliselt mina.
Aga kuhu ma siis läheks? Põhimõtteliselt pean ma lahkumiseks valmis olema, kuid ehk ei tule seda lõplikku sammu veel astuda.

16 september 2011

tõde

Need to-do-listid ei ole loomulikult mingid mõnusad asjad. Tegelikult on need isegi üleliia vastikud ja muidugi oleks parem, kui ei oleks seda nuhtlust kaelale võtnud.
Aga kui saa teisiti, siis....Mõjub jube positiivselt ja innustavalt, kui keegi parajalt hull ja parajalt normaalne inimene saadab sulle personaalse meili, lahates erinevad punktid üksipulgi läbi. Muidugi oleks ma seda isegi teinud, et miks mõni asi nii ja teine naa:) Seletamist oleks ikka üksjagu, eks ole. Aga ikkagi väga motiveeriv, et keegi võttis vaevaks:)
Ja et on keegi, kes imestab, et ma ei ole ikka veel Hiiumaal käinud või südamest päikesetõusu vaadanud... Ja et ma tahan ikka veel ühte mütsi (mina, eks ole:)))Ja et ma luban kooli- või klassikokkutulekule minna, mis nagunii on alles 4 aasta pärast:))))
Päikesetõusu üle jagus ka imestust, aga... no Johanna Marial oli see päikesetõus KOOS loojanguga samal päeval...no ofkoors ideaalne kooslus, aga minu puhul võimatu missioon. Ja kuna ma ei ole ei loojangut ega tõusu korralikult viimastel aastatel näinud, siis leidsin, et üks päikesetõus nimekirja panna, oleks niigi suur asi...kaks ilusat asja korraga samal päeval, oleks juba liig, mis liig...
Ja palju asju veel, kuid ma ei pea õigeks KOGU seda meeleolukat kirja siia ümber kopeerida:)))) Too personal:)
Igatahes oli see ülimalt motiveeriv ja mõjus, mis sunnib mind homme pingutama:) Näiteks välisukse vahetamisega;)
See nimekiri, see on igatahes pain in my ass....

12 september 2011

Surm tuleb tipa-tapa


Hommikuti on vanainimestel kindlam linnas käia, siis ei näe nii palju noori ja ei saa shoki osaliseks, pärastlõunad on juba kahtlasemad.
Mõnisada meetrit ühist kõnniteed jagada koolinoortega, no ikka kohe nende päris noortega, ja ma tunnen kui palju uut ma teada saan. Näiteks seda, et uuema aja lapsed on väga janused, neil peab ilmtingimata käes olema koka- või fantapudel, äärmisel juhul mingi kõrrejook. Nad kannataksid just kui stabiilselt janu käes. Surmalaks! Nälja all ka, sest krõpsupakk peab ka käes olema.
Ja siis mõtled kõigile neile, kel omal ajal oli koolitee kilomeetreid pikk, pudeleid käepärast aga mitte. Ellu nad kuidagi jäid (aga mis elu see on, eks ole:D) Sellega seoses näib järgmine oluline vidin olevat mobiil. Mõtleks vaid, kui peab koolist pool kilomeetrit koju minema ja ei olegi midagi kõrva ääres hoida. Või millel toksida. Või niisama näppida. Enamasti siiski räägitakse.
Aga millest? Ma kohe ausalt tahaksin teada, mida on nii palju tarvis rääkida:)
Ja ärge tulge mulle ütlema, et vaja on lapsevanematele igast sammust ette kanda. Nii pikad need sammud nüüd ka ei ole.
Vahel ma imestan, et me üldse ellu jäime koolis käies. Ei olnud tee peal nagu suurt midagi juua või närida. Noh, sügis oli muidugi hea aeg, õunu ikka pudenes:) Huvi pärast tahaks teada, kas mingi statistika ka olemas on 7-aastaste mobiili omamise kohta? Ma loodan, et enne kooliminekut veel ei osteta telefone lastele...või tont seda teab...
Ehk on varsti kaisukarude asemel telefonid padja all:D Uus aeg, uued kombed.

09 september 2011

Näeme!

Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik!
Kuskilt netiavarustest jäi see kunagi silma, avada ei ole julgenud. Liiga ilus ja hea ja õige, äkki sisu ei vasta kõigile neile ootustele...
Aga mõte kui selline, üllas ja hea. Õige ka.
Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik...
Täna pidi olema see õhtu, kus me D-ga koos oleks olnud. Maailmamured ja -rõõmud oleks saanud lahatud, raudpoltkindel:) Mõni üle mõistuse tark mõte oleks ilmavalgust näinud, kõik segased mõtted oleksid leidnud verbaalse väljundi. Ilmaelu oleks paika loksunud, sinna, oma õigele kohale.
Läks teisiti, nagu ikka vahel juhtub:)
Ja siis tunduski lohutavana mõte, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik. Selles kohvikus oleksid lebosohvad ja madalad lauad, õhus hõljuks viirukit ja läbi astuksid kõik, kes peaksid. Mõned, keda ei ole kaua näinud. Mõned, kes on su elust läbi vilksatanud ja siis jäädavalt kadunud. Ja siis need, kelle läbi sa oled edasi kasvanud, arenenud, kuhugi jõudnud, kes on sind kasvatanud. See tundub uskumatu, aga nad ise tihtipeale ei tea seda. Kas mitte seal kohvikus ei oleks õige koht seda viimaks öelda, välja näidata?
Lobiseks ja vaidleks. Paneks maailma sõnadesse ja võtaks uuesti lahti. Naeraks oma lolluste ja tunneks uhkust oma heade tegude üle. Pühendaks kaastundliku hetke neile, kes unustasid elada, kes püüdsid püüdmatut.
Või olid lihtsalt arad, kartsid astuda sammu, seda ühte ja olulist. Nad ei saa iial teada, millest ilma jäid, aga meie teaks ja võtaks selleks tarbeks leinaminuti.
Vahel püütakse olla hirmus õiglane ja hea, otsitakse kellegi paid, mida ei pruugigi tulla, ennast unustatakse sootuks.
Lubame endale, seal kohvikus, ühe naerupahvaku nende üle, mitte parastavalt, aga... õrnalt ja hellalt, öeldes, teil jäi elamata:)
Sealt kohvikust astuksid läbi ka need, kes ei peaks. Teate küll neid, neid, kes ei vääri meie seltskonda, meie nalja ja naeru, meie sõnu. Ent sel ühel hetkel me võtaksime nad vastu, vaataksime neile silma, ja ütleksime. Mida mõtleme. Kui mõtleme.
Midagi ei muutuks üldises plaanis, aga meil endil oleks hea ja soe. Seal maailma lõpus, kus on valgus.
Ja kui tulevad jutupaunikud, teate neid, kes ei mõtle, vaid räägivad, siis neid kostitaksime vaikusega, punuksime nad omaeneste mõtete võrku, kuni nad iseenda seltskonda nautima hakkaksid. Vaikus määrab tihtipeale kõik, kas pole?
Kindlasti pühendaksime hetke ka neile, kes elasid. Kõige täiega ja kogu aeg. Keda me varem ei mõistnud, sest nad olid meie arvates liiga julged, liiga üle laipade minejad... Aga nad elasid, ja seda ei saa neile ette heita. Me tunnustaksime neid ja nende tegusid.
Seal, seal maailma lõpus, kus on see kohvik.
Ja mäed ja päike ja vein.
Seal me võiksime kohtuda ja rääkida.
Me näeme veel!

07 september 2011

Iluprotseduuride ohtlikkus on tõestatud meie kohalikus ja igati usaldusväärses laboris! Teate küll, need, mis muidu asuvad Shveitsis, aga mõni on siinpool mägesid ka:)
Mu kosmeetikul jäi täna oma viiendik juustest epilaatorisse kinni, kohe päriselt. Mis omakorda tõestab, millise põhjalikkuse ja süvenemisega ta oma tööd teeb. Eks sinna ole varemgi jäänud...asju, kõikvõimalikke.
Ma praegu mõtlen, et hea, et tal nii pikad juuksed ei ole...


Igatahes tubli pool tundi tööd ja me saime juuksed kätte. Epilaatorist. Loomulikult ei olnud need sel hetkel enam teist otsapidi pea küljes kinni, sest sel juhul oleks ta võinud õhtul magama minna epilaator peas rippumas (roosa ja ilus, aga ikkagi võõrkeha...).
Aga kas ma seda juba ütlesin, et kosmeetik on nelja-aastane? Andestatav, ma leian.

PS Ilu-ja tibiteemasid hakkab lähikuudel ohtralt tulema, ma kahtlustan. Põhjust võite ise aimata:P

06 september 2011

Päevad

Iga päev kerib end lahti isemoodi. Sa ärkad hommikul ja kõik uus ja põnev on ees. Nii mõtleks optimist. Pessimist leiaks muidugi, et jälle algab kõik otsast peale, ei midagi uut siin päikese all (ja hea, kui on päike:).
Eile hommikul minul ei tundunud küll midagi põnevat ees olevat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidin võitlema nohuga, mis viimasegi mõistuse ja normaalse mõtlemise oli röövinud, kurguvalust ma ei parem ei räägigi.
Igatahes ei olnud hea päeva algus, kohe kindlasti mitte.
Aga elu on see, mis juhtub sinuga siis, kui teed teisi plaane. See ilmetu 5.sept lõi mulle ülbelt ninanipsu ja maksis kätte, otsustades, et see peab olema SEE päev. Päev, mis meelde jääb ja oma jälge kannab.
Igatahes on "Eleanor" nii valmis, kui olla annab ja trükisoojana oma teekonda alustanud - head teed talle!




Raamatu teekond on mind paelunud alati. Väiksemana lugesin ma kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, mäletama olen jäänud neid kohti, aga mitte otsest seost raamatu endaga. Viimastel aastatel on just vastupidi - kõik, mis loetud koduseintest väljaspool jääb meelde eelkõige otseses seoses loo endaga.
Siis aastaid hiljem läksin ja õppisin ma seda osa kirjasõna teekonnast, mis kulgeb raamatukogudes ja arhiivides ning mis esmapilgul tundub lühike ja lihtne, kuid tegelikkuses on märksa pikem ja mitmeetapilisem ja mis peamine, pikaajaline. Ka see teekond ammendas end ühel hetkel, sest mida enam tegeled sa tehnilise ja organisatoorse küljega, seda vähem jõuad ju nende sisse ise piiluda. Mis rõõmu saab olla päevas sadadest sõrmede vahelt läbi käivatest raamatutest, kui nende sisuni jõudmiseks mahti ei ole.
Inimene kohe tahab õppida ja avastada uut ja tundmatut. Hetkel tundub, et ma uurin-puurin seda osa raamatute teekonnast, mis on puhas müstika:) Et kus ja kuidas nad sünnivad või tekivad või kuidas iganes seda nimetada. Tõenäoliselt vastust ma ei leiagi, aga no proovima peab, eks. Iseasi, kas ma ka kunagi selle järgmise reisiga raamatumaailmas kokku puutun, näiteks nende materialiseerumisega - kes teab, äkki pean ikka ühel päeval trükkaliametit ka proovima, mul trükikoda ju maru lähedal olemas:)
Müstiliseks, omal moel, võib nimetada ka seda osa, mis puudutab lugejat, igaüht eraldivõetuna. Sest ikka loeb lugeja sealt välja ka midagi muud, mida kirjutaja sinna sisse ehk enda arvates ei olegi pannud. Sageli suisa vastandlikke asju - mulle meenub, et Taani raamatut on peetud, soojaks ja armsaks, vanainimeste mõnitamiseks, pinnapealseks ja teisalt jälle kohati liiga detailseks, liiga vähe isiklikku ja samas ikka nagu just kole palju isiklikku:), ja kindlasti veel palju muidki omadussõnu, mis hästi kokku ei passi. Ja ma tuletan meelde, et see oli nö reisiraamat, mis siis veel puhtalt ilukirjanduslikust välja võib lugeda:))) Või just ehk vähem...?
Igatahes on seegi osa põnev, autori jaoks siis järelmõtiskluseks sobilik:)


Lugemisteni!

05 september 2011

Nalja peab ka saama:)

Kui esmaspäeva hommik tõsiseks kätte kisub, siis on Postimees leidnud põhjust naerutamiseks. Kogutud vaimuvälgatused on siis ajendatud teemast kuidas raamatukogudest laenutatud teosed ei taha sinna kuidagi tagasi jõuda ja kuidas võlglased tekkinud olukorda selgitavad...

«Tere päevast,
Issant! Absoluutselt unustasin nendest raamatutest. :( Maili, aga pole vaadanud. Raamatud on läbi loetud ja rõõmuga tagastaksin neid raamatukogusse, kuid minul on sellega mure. Olen praegu (koos raamatudega) Tallinnas ja tulen tagasi Tartusse ainult sügisel. Kas ma saan neid Teile postiga saada vms.? Pikendada? Kui suur võlg mul on?
Väga soovin asjad korda teha, kuna LUTS on minu lemmikraamatukogu.»

«Tere. sooviksin pikendada oma raamatut Ürgne kutse. mul on 4.oktoober vastamine ja ma tooksin selle heameelega umbes 5-6 oktoobril. See ei ole probleem - ma võin selle raha maksta küll. Loodan , et saate must aru :)»

«Küll saate oma raamatud... rahu, ainult rahu»

«Tere lugupeetavad kannatlikud, olen peaaegu lõpetanud uurimustöö kirjutamise, pelun hetkel raamatuid veel pikendada. Tänan meeldetuletuse eest. Toon raamatud ära nii kui Tartusse tulen. Viivis on nagunii väiksem kui raamatutest saadud kasu.»

«Tere, Palun pidendada veel üheks perioodiks. Hädavajalik»

«Kuidas saaks raamatut pikendada? Mul koolis lükati raamatu aeg edasi ja ma peaks selle raamatu kaasa kooli võtma. Ja ma ei ela seal kandis!»

«Tere, vabandan hilise vastuse pärast. Ma tahaksin raamatu laenutähtaega pikendada kuna paiknen praegu teisel pool merd ja saan raamatu tagastada alles varsti.»

«vabandan viivituse pärast - kevadised toimetused on haaranud mind oma keerisesse ja seega kipun unustama.»

«paluksin pikendada 2 raamatut, mille tähtaeg oli 13ndal, raamatud on nii huvitavad, et ei ole veel lõpuni jõudnud,»

IINQTJFP

Tahaks kohe ja kole tark olla



Laste puhul me imestame, kuidas nad samm-sammult kõige elementaarsemaidki pisiasju õppima peavad. Aga me ise ka ju. Õpetamisega on veel see naljakas asi, et mida vanemast peast õpid, seda paremini jääb meelde, KES õpetas. Kuna sellisel tunnil tee joomine ei kuulu mu igapäevaste (-öiste?) harrastuste juurde, on paras hetk meenutamiseks...

... kes õpetas mulle, et õige mesi peab lusikalt ühtlaselt "jooksma", tegemist siis vististi viskoossusega;
... kes õpetas mulle, kuidas on õige tükisuhkru pakendit avada ja kui kergelt see tegelikult käis(jaa, mis seal pattu salata, mulle meeldib ikka see valge surm kohutavalt!) ning selle avamise juurde käis veel lugu ka ja puha;
... kes õpetas mulle, kuidas teekotike ümber lusika keerutada ja nii kuivaks saada;
... kes juhatas mind ülepea imelise ingveri juurde, mille kiirele toimele ma siin nüüd tasahilju loodangi:)

Õigupoolest saab kõigi nende teadmisteta ju teed ikka juua, aga see ei oleks poolt nii huvitav.

Oleks meie teel ikka palju neid õpetajaid...

04 september 2011

Jaanikale, kes on üks hirmus norija:P







Ma oleks viimase tunni jooksul kui uuesti reisil käinud. Nii vähe on tarvis:)
Ja kes tahab veel midagi lugeda ja vaadata, see läheb järgmisel kuul kenasti postkasti juurde või ajalehekioskisse (kui need veel eksisteerivad muidugi) ja tal on see võimalus.
Ma nüüd unelen edasi siis...

01 september 2011

No viimaks...

... ometi mahun ka mina, ainulaadne ja kordumatu, kuhugi statistika-tädide pingeridadesse:) Seni ma kahtlustasin, et statistika on pime ja rahvas on pime, ja no... nagu ikka.

Igatahes on minu rõõm piiritu, et rahvas loeb ja kinos ei käi. Siinkohal võiks ma muidugi pikalt jahvatada oma arvamust kinodest, mis need olid minu ajal ja mis neist tänaseks saanud on. Või, ma liialdan, kui ütlen tänaseks, sest ma käisin viimati kinos...ütleme, mingi 6 aastat tagasi. Juba siis oli kinokultuur sõna otseses mõttes sealsamuses. Enam ma end sellesse keskkonda panna ei suuda.
Ja 3D või 4D või 5D kino jätab mind, kuumaverelist, sootuks külmaks. See on lauslollus ja hävitab inimese viimasegi mõtlemisvõime. Kinos käivad enamjaolt üsna fantaasiavaesed ja tuimad inimesed. Mõne erandiga, ent siiski. Ja need erandid, ma loodan, vaatavad ikka asjalikemaid filme, kuigi neile viimastele löögile saamine muutub üha raskemaks.
Nii et, raamat teeb filmile pika puuga ära!

Kariloomade Sisseajamise Päev

Kuna kodus ei oleks paslik valjul häälel om muret seoses tänase päevaga kurta, siis tuleb seda sosinal siin teha.
Nimelt ei tekita tänane päev minus eriti positiivseid emotsioone. Ja ma ei suuda mõista kõike seda ohkimist ja õhkamist, mis siit ja sealt ikka kostub.
Koolis on hea olla karjainimestel, nende jaoks on see ideaalne paik. Teate küll neid lapsi, kes koolivaheaegadel õnnetud on, sest neil on igav. Kes ei oska halligi oma päevaga ette võtta. Kes vajavad päevakava ja rutiini. Koolist lahkuvad nad üsna samasugustena, tööle lisaks leiutavad nad endale hunnikus trenne ja ringe, kus saaks käia. Et aeg kiiremini läheks. Kuna nädalalõppudel on sellega veidi kitsas, siis elavad nad aktiivselt seltsielu. Nende jaoks on orgunnimata reedene või laupäevane õhtu midagi maailmalõpueelset või veelgi hullemat. Sest no MIDAGI peab ju toimuma, mida iganes! Need inimesed kardavad üldjuhul ka vaikust ja iseenda seltskonnas olemist, see oleks kui karistus neile.

Kooliaasta algust see osa inimkonnast kahtlemata ootaks.
Mina ei ole karjainimene. Mina tundsin end 1. septembril alati umbes nagu Potsataja, kes on valesse kohta sattunud.



Et vaataks koolimaja pärast pikka suve üle? Aga seda koolimaja sai nagunii suvelgi nähtud. Minu ajal oli veel olemas aiatöö-nimeline töökorraldus, teate küll:)
Võib arvata, et mul on juhtunud hirmus kolepahad klassikaaslased ja õpetajad ja ma äkki seepärast ei tahtnud kooliminekut. Aga nemad ei puutunud üldse asjasse, lisaks keda tahtsid, nägid nagunii ka vahepealsel ajal, selleks ei olnud koolis käimist vaja. Ainuke erutus seoses koolialgusega oli ehk õpikute ja töövihikute koju toomine. Kuidagi hirmus põnev oli neid läbi lapata ja suvalistest kohtadest lugeda, ennastunustavalt kusjuures! Hiljem, kui hakati kõike seda ühes jorus kogu klassile peale suruma, kadus kogu põnevus muidugi ära. Mulle lihtsalt ei meeldinud see karjas ulgumine, sundus.

Minu arvates aeti koolis paljusid asju pähe vale põhimõttega. Oligi just nimelt pähe ajamine, loogilise mõtlemisega oli sel harva pistmist. Ja vastamiste pinge - seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte! See oiviku mängimine, et peatükk see ja see pähe õppida ja siis sa nagu käolinnuke kukkusid klassi ees õpetaja küsimustele vastata. Kui see sul õnnestus, siis oli väga hea hinne kirjas. Aga mis siis, kui oleks vaielda tahtnud? Vähe oli neid pedagooge, kes taolist luksust võimaldasid (teate küll, see raiskas tundi, rikkus nende rangelt paika pandud tunnikava, lisaks valmistas ebamugavust).
Muide, mõnes kohas tuupimine end siiski ka õigustab, ei vaidle vastu. Meenutan senini heldimusega neid nn vetsupaberirulle:)))) Vot just sellistel rullidel andis gümnaajal meie ingl.k. õpetaja meile koju sõnad pähe õppida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et rull oli väike... Mina ei tea, kust ta selle paberi välja võlus või palju aega ta trükkimisele kulutas (tuletan meelde, sõbrakesed, et arvutid meie koolides sel ajal alles hakkasid pisitasa tulema, provintsilinnades vähemasti).Ja see oli üks väheseid kohti, kus mulle vastamine meeldis - sõna/paus/nimi/vaste. Töö oli kiire ja korralik, ma ütleks. Kuna kiirus ja vastamise juhuslikkus olid arvestatavalt ebamugavad, siis mu mäletamist mööda võis "5" teenida juba kolme õige vastusega. Ma rohkem ei mäletagi, et keegi keeletundides oleks sõnade vastamist suuliselt teinud. Ju-ma-lik! Ja kui palju on veel tänaselgi päeval ingl.k sõnu, mida ma just neilt rullidelt mäletan:))))))

Ja ikkagi on õppimine mõnusam väheke vabamas vormis ja kitsamas ringis. Üldiselt oli kool ikka väga traumeeriv asutus, andestust! Stress, puhas stress! Inimesed peaksid enne veidi elama ja siis alles kooli minema:))) Inimestel tuleks lasta mõelda ja mõtiskleda, elu ja iseend veidi analüüsida, ennast leida...

Ah, mis ma siin ikka kurdan: MINU SIIRAS KAASTUNNE JA HEAD UUT KOOLIAASTAT!!!

PS Ma muidugi eeldan, et aeg ja elu on edasi läinud ja nüüd on hoopis lapsesõbralikumad koolid ja õpetajad, palju huvitavaid ja oma ainet kirega õpetavaid isiksusi ja et üldse on kõik viimase peal hästi:)