31 oktoober 2011

Igatsuse värv

Sel sügisel on põhjust taevasse vaadata, kes seda veel teinud ei ole, sest taevas on täpipealt seda karva, milline on igatsus. Üleminek roosalt violetsele, valguselt pimedusele, on kuidagi eriti terav ja...igatsust täis. Ja nii juba mitmendat õhtut järjest.
Teistmoodi sügis, kuidagi taltunum ja paiksemaks jäänud.
Aga mööda läheb ometigi, kaugelt ja kaarega.

24 oktoober 2011

S. Peltola "Väike raha"


"Väike raha" on, nagu igasugune kirjandus ja dramaturgia ikka olema kipub, elust enesest, sellisest, mis meie ümber olemas on. Ja mida me mitte alati ei märka või ei taha märgata. Teate ju küll neid noori, kes ühes oma murede sasipuntraga hulguvad parkides ja tänavatel, või siis uuemal ajal kabanduskeskustes. Või neid vanainimesi üksikutes maakohtades, kes arvavad aega busside ja poekäikude järgi.
Ent elu on kõikjal ja saab su viimaks ikka kätte. Ole sa kes tahes ja kus tahes ja arva endast mida tahes... Mulle on alati pakkunud huvi juurelda, miks üks või teine asi juhtub, mis on seal taga, päris taga. Seal, kuhu ei näe ja kus on ometi jõud, võimas ja liikumapanev. Selles suhtes oli kogu lavastuse kandvaks hetkeks, minu jaoks kandvaks, just stseen pargist, kus Jason enne bussile minekut kaasa võetud pruukosti võttis ja Vanessa oma kutiga ringi jõlkus. Kui pisikestest asjadest kõik hargnema hakkab ja k u i d a s lugu end edasi kerib, kuidas alati ei olegi mingit erilist plaani või kavatsust. Ja kuidas ometi juhtub, lihtsalt. Ühel hetkel on kellelegi pudeliga pähe virutatud ning üks erinevate sündmuste jada koondub pealtnäha ühte lausesse. Keegi on süüdi ja keegi saab karistada. Aga kuidas kõik algas? Iga loo taga on oma lugu, ja nii lihtne või keeruline see ongi.
Ja ma pöördun taas kord tagasi vana teema juurde, nagu rikkis plaat, aga seis on endine - kas rahvas saalis ei mõtle üldse kaasa? Naerda on hea ja naer on terviseks, kuid põhjuseid naeruks on paslikumaid kui nõrgamõistusliku keskealise meesterahva üle naermine. Me kõik teame nende kalduvust teiste juttu üle korrata, vastata pähe õpitud lausetega, kasutada roppuseid või kohati sobimatut slängi - reaalses elus me teame, et see ei ole koht naermiseks, kuid teatrisaalis on kõik äkki pea peale pööratud. Või on see siiski karjainstinkt, mis kükitab inimestes nii tugevalt sees?
Iseenesest ei ole see komöödia, ent nagu näha - kes tahab, see leiab ka sellest lavastusest nalja ja naeru.
Ma tahaksin kangesti kõnealust lavatükki noortele soovitada, kuigi nende jaoks võib tempokust kasinalt olla... Äkki paneb kellelgi midagi ajukurdude vahel liikuma.

20 oktoober 2011

Minu kokaraamat

Ja siin see on.
Raamat, kuhu paari retsepti kirjutamine muutis mu suhtumist retseptide kirjutamisesse üleüldiselt:) See ON raske ja keeruline ja...no ma ei tea...nii lihtne oleks kirjutada, et viska potti see ja teine jms, aga...
Igatahes on see kohe-kohe valmis.




Pärast sirvimist:
Ma pean tunnistama, et see on üks ääretult armas ja soe kokaraamat, ja te ju teate, et ma ei ütleks seda iga suvalise retseptikogumiku kohta:) Retsepte on terve interneedus täis, selleks ei pea kodust välja astuma, ei pea rahakotiraudu avama, ei pea meeleheitlikult kümneid raamatuid läbi lappama, leidmaks seda ühte ja õiget retsepti...Nii mugav ja samas nii kiretu, eks ole.
Siin raamatus on aga igal toidul juures lugu. Kas või selles mõttes, et kui oled lugenud vastava autori minu-raamatu läbi, on sul olemas mingi taust, rääkimata iga roa juurde lisatud paarist täiendavast lõigukesest.
Sõnaga, oli meeldiv:)

15 oktoober 2011

Nädala tarkuseterad

... vähe neid ju on, aga see-eest väga vajalikud:)))
1. Inimesed on inimesed igalpool.
Ei midagi uut õigupoolest, tunne on, et kõiki neid inimesi oled juba kohanud, nendega koos olnud ja...Teate küll, kui kusagil psühho loengus loeti omal ajal erinevaid inimtüüpe ja käitumismustreid, siis noore ja ägedana oleks tahtnud õppejõule õlale koputada ja vastu vaielda. Et nii lihtsalt see lahterdamine ikka küll ei käi, elu ei ole nii must-valge ja iga inimene on tohutult unikaalne:) No on ju ka ühest küljest, teisalt aga võiks edukalt vedada mõned lahtrid ja inimesed sinna kenasti ära paigutada ja nii ongi. Oli eile, on täna ja homme samamoodi.

2. Ma tean, et ma midagi ei tea.
Targad mehed on nii öelnud ja ega nad ju valetanud. Õudhea tunne on loll olla! Ja ma usun, et kulub vähemalt 5 aastat, kui ma olen võimeline meestega vaidlema vastavatel teemadel.

3. Mõttejõud on kõige suurem.
Kirjapanduna veel eriti suur. To do listi lisatud punktid hakkavad ise saatma mulle väljakutseid, ja mitte vähe! Rootsi keelega juba läks nii nagu läks. Uute sõnade õppimisega läheb vist aga nii, et selle normi saan ma paari esimese nädalaga täis. Tõsi, selle punkti juures pidasin ma silmas veidi....hm... teistsuguseid sõnu, aga samas vahet ei ole - tarkus on tarkus. Ja ju ma siis tulevikus raamatuid kirjutades kirjeldan teatud objekte eriti detailselt:D Elame-näeme!

4. Maailm on väike
See on ju ilmselge tõestus, kui sa juba teisel päeval kohtad inimest, kelle jaoks on iga Hojeri, Tonderi, Aabenraa ja Logumklosteri (ei viitsi õigeid tähti otsima hakata) nurgatagune tuttav koht:) Nagu oleks kohtunud oma kodutänava inimesega:)))

5. Blondiinidel on pikad juhtmed
Juhtmed peavad ju pikad olema või keegi nende peal tallama, kui sa alles neljandal päeval koju astudes jääd poole sammu pealt seisma ja oled silmitsi selgushetkega - 6R, no ofkoooors!!!!!!!!!!! Sa räägid ja kirjutad ja trükid ja teed mida iganes ja R-id vilguvad silme ees nagu tähed selges öötaevas, mõtlemata nende tegelikule tähendusele. Ja siis tuled koju ja taipad, et 6R ongi SEE! Ime on sündinud...

6. Reeded
Ainus segane punkt siin loetelus... Reeded pidanuks omandama uue varjundi, neist pidanuks saama reeded suure algustähega. Aga mis juhtus tegelikult? Mitte halligi, ma ütlen. Kell 21 kukud sa kolinaga lapiti maha. Veini pole nädal aega näinud ja kui teleriekraanil mingi onkel valabki täidlast punaveini pokaalidesse, siis läheb küll peakese kohal punane tuluke põlema, ent sellele ei järgne vähimatki reaktsiooni keha poolt. See uimane ja tuim keha ei suuda end diivanilt püsti ajada ja kapini lohistada, et endale ka valada. Sa vahid veel viivu kalapilguga ekraani ja siis ujuvad su mõtted suvalises suunas edasi:)

13 oktoober 2011

Kuidas blondiini kõvaketas kinni jooksutada?

Üks võimalus on panna ta kolme keele vahet pendeldama - norra, rootsi, taani. Tõsi, optimist ütleks, et polegi hull, islandi keel on ju mängust välja jäetud.
Ei lohuta, no ei lohuta, ausalt. Sest kui ikka ei oska ühtegi, siis ei oska.

07 oktoober 2011

Sügislugemine



Nii, ja nüüd siis viimane lugemiselamuste üles märkimine. Järgmine tuleb tont teab millal. Kui üldse.
Ma olen üldse vähe lugenud viimasel ajal, ometi tundus to-do-listis see lugemise punkt see kõige-kõige mu jaoks. Et selle täidan niuhti! 3 kuuga.

Lisaks mitmele minu-sarjale raamatule...ei, ma pean ühest neist ka siinkohal pikemalt kõnelema.

Minu Kreeka.
Kreekat kirjutada ei olnud kindlasti lihtne, sest on teada asi, et mida enam inimesi, kes on käinud kõnealuses riigis, seda enam vastakaid arvamusi. Ja mitte alati autoriga ühel meelel olevaid. Sest olgem ausad, ka minul on oma Kreeka ja ma kartsin alguses vägagi, et no mida veel lugeda, pidades silmas, et eks ole ka loetud teisi väljamaalaste Kreekasse mineku lugusid.
Ja ometi oli PÕNEV! Ikka ja alati on ka midagi uut ja huvitavat. Üle ega ümber ei saa muidugi ka giiditööga seonduvast, ehk oligi see s e e lisaväärtus antud loos...? Igatahes kõigile Kreeka-armastajatele kohustuslik lektüür:)

Ja siis Linn Ullmann "Enne kui sa uinud"...

Natuke omapärane, aga kindlasti kaasahaarav lugu...natuke Oslot ja natuke kunagisi USA-sse väljarändajad, ent mitte see ei ole kõige tähtsam. Vaid inimestevahelised suhted. Kogu oma ilus ja valus. KIndel on igatahes see, et selle autori juurde pöördun ma veel tagasi, iseasi et millal ...

Ainulaadsetest elamustest rääkides tuleb meenutada ka raamatut Torgny Lindgrenilt - "Kumalasemesi". Mulle meenub ähmaselt, et samalt autorilt on ka "Mao tee kalju peal", vist. Igatahes Kumalasemesi on väga eriline, väga tõelise ja sürreaalse piirimail ekslev, kindlasti tugeva filosoofilise alltekstiga. Lugu kahest vennast, kes elavad naabertaludes, kuid kellel on jonni ja kangust. Kangust võidelda kumbi oma haigusega, et jumala pärast elaks teisest vennast kauem ja samas meeletu vajadus teada, kuidas teisel ometi läheb... Ilus-kole-valus lühike romaanike.

Sügisesse eriti sobilik on kindlasti Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud"


Ma kohe ei tahagi sellest rääkida:) Seal on küll vanadusest ja surmast, aga ka elust ja armastusest üldiselt, sellise põhjamaise vaoshoituse ja kassi-hiire mänguga koos. Ilus lugu, palju mõtteid.

Oh, ja hetkel viimane Kintz Kinzenberg "Ma olen kole".

See on üks haige raamat:) Aga samas selline haige, mis on vajalik kõigile haigetele naistele. Ja oh kui palju neid on:) Raamat on tugevalt utreeritud, aga ega teisiti kõiki neid naisi mõistusele ei too kah. Oli muidugi ka küsitavusi, ent ma ei saanudki lõpuni aru, olid need taotluslikud või ...? Nagu tugevalt vastandlik jutt oli kohati. Igal juhul tegemist on õige ja õilsa asjaga:))))) Tõsi, sama asi oleks vaja ka meesisendi seisukohalt kirjutada, aga nood ju ise küll endast niimoodi ei kirjutaks, võehhh! Ja kui naine kirjutab, siis ei ole see ju ikkagi see. Nii et ma ei teagi, mis oleks lahendus:)
Seega haige, aga hea. Ja kes ütleb, et see on saast, see elab raudselt ise analoogset elu, kuid ei saa lihtsalt aru, et ta selles rattas on.

Uhh, kui erinevad asjad said kokku, aga nii see oli:)

06 oktoober 2011

Söögijuttu




Oh, ma hakkasin kohe hooga vastama eelmise postituse kommentaariumisse, sest mulle tundus, et pikka juttu siit tulla ei saa, aga siis asi venis ja venis ja tuleb vist sootuks uus teema teha.


Et pessimist minus ütleks, et ära sa (huvitav, kas ma tunnen sind?) jumala pärast siia sööma tule! Mine kuhu tahes mujale:) Aga siis ma ikka mõtlesin, et nii hull see asi ju ei ole, et midagi ikka leiab. Aga et mida siis...


Uuematest asjadest meenuvad:


Aiakohvik Basiilik on selline nii ja naa koht. Suvel on plussiks terrass ja aed, aga muul ajal on selline nutune keldrikakandi tunne. Avamisaegadega tasub ka ettevaatlik olla ja näiteks kas või fb-st üle kontrollida, muidu võib ebameeldiv üllatus olla ukse taha jõudes. Söögid on nii ja naa, tase hästi kõikuv. Samas asi võib üks päev olla super, järgmisel nädalal aga kuku pikali. Meenub see permanentselt menüüs olev barbeque sealiha mustsõstra-tüümiani kastmega, mis ise on küll alati super, kuid sinna kõrvale pakutavad kartulid... no ma ei tea...ükskord meenutasid neid nn kauboikartuleid, tead küll, need, mis Selveri letis õnnetult möödujaid piidlevad. Need olid ühe väga väsinud ja vana ja õnnetu kauboi saabastest välja võetud. Samas järgmine kord oli nii tegu kui nägu neil, võta siis kinni - äkki on erinev kokk köögis? Supid ja salatid on seni küll ausad olnud, kuklid sinna kõrvale samuti, teenindus viisakas. Ma ütlen, nii ja naa koht, never know mis ees ootab. Ah jaa, tohutut valikut ka ei maksa loota, olgu ära mainitud:)


Rohelise Maja kodukohvik


fb-s nad hõikavad ka oma menüüd välja, ei teagi, kas neil kodulehte kui sellist on. Varem, kui neil see kohvikuosa seal sisehoovist läks, oli super koht! Nüüd on jäänud mulje, et süüa saab siinsamas ees poeosas, et selles suhtes väheke niru, pikalt istumiseks ei sobi. Ja ega menüü muidugi überpikk ka ei ole. Selline napp ja kodune värk.


Aida kohvik on selline kirik-keset-küla variant, kõik olemas ja meite asula kohta väga okei ka. Asukoht ju igati jalale mugav, sisekujundus silmale kena ja tagumikule sobilik, toit ja teenindus ei vea alt, muu samuti. Ja muidugi vaade, VAA-DE! See koht on külastamist väärt juba suurepärase vaate pärast. Seal on valgust ja õhku ja ruumi.


Pubid võid heaga ära unustada, sest... ah, no ei ole mõtet sellest rääkida. Kiiresti võid saada, aga erilist elamust kohe kindlasti mitte, pigem võid saada ülesoolatud kartulid ja elusügist nautiva nn rohelise salati. Ja no ega siis selle jama kohta hind normaalne ole. Nii et, väldi!



Uuuu, ja meil on ju need nn restod ka:) Eks see üks naerukoht on. Grandist ei tea viimastel aegadel midagi, õhtuti sealt möödudes on sageli koht pimedusega löödud ja nukker. Ju päeval ikka supiköök tegutseb, üldiselt hetkeseisu ei tea.


Centrumi ilusat juttu aga ära kindlasti usu (kui nüüd tõesti viimastel kuudel on seal midagi kardinaalselt muudetud, siis võtan oma sõnad tagasi!)! See reklaamib end restona, aga kamooon, resto ja söökla vahel on ikka mingisugune silmnähtav vahe ja see on ka antud juhul olemas. See OLI veel natuke aega tagasi pesueht söökla ja kui ta sellena end ka nimetaks, siis nagu ei näekski põhjust kurta:) Toolid-lauad oleks nagu paarkümmend aastat tagasi humanitaarabi korras põhjanaabrite juurest siis toodud, pooli elementaarseid asju neil pakkuda ei ole (jah, hirnuge nüüd, ma räägin joogikaardist), ja toit, noh toit on ehe vanaema tehtud klassika. Pooled vanaemad teevad kindlasti ka paremat kraami, aga võtame siis ühe harju keskmise vanaema, kõlbab konkureerima küll. Aga restoranist ärme räägi, eks:) Eriti meeldib mulle see viimaste aegade leiutis plinkiva reklaami näol:)


Ah jaa, Aasa kohviku ma unustasin...see tekitab ka selliseid kahetisi tundeid nagu Basiiliku kohvik. Interjöör mulle meeldib, meenutab sutsuke sellist kodust ja veidi lohakat Vahemeremaade taverni, palju kohalikku eluolu kajastavaid pisiasju, palju uurimist. Telerid.... nujah, maitseasi:) Tänasel päeval vist vajalik aksessuaar söögikohas:) Toidud kõiguvad seinast seina, võib õnne olla, võib mitte olla. Interjööri pärast olen ikka ja jälle tagasi läinud.


Mis tuletab meelde, et ka City lokaal on meil linnas olemas, kui see nüüd on õige nimi, võin eksida. Lollikindel koht kiireks lõunasutsakaks või pikaks latte taga lösutamiseks. Käepärane koht ju ka. Neil on üksikuid pärle isegi leida, vihjeks võin öelda, et need asuvad enamasti klaasvitriini all ja kassast vasakut kätt;)


Et vist siis kui keegi nüüd küsiks, et mis oli mu jutu mõte, siis vastuseks oleks Aida kohvik:) No näed sa, olekski saanud lühidalt hakkama.




04 oktoober 2011

poeem elust enesest

Ma ei tea, kas nutta või naerda.
Või siis hoopis maa alla vajuda.
Mis oleks ju ka variant, veidi ekstreemne,
ent siiski...
Ehk olen minagi nüüd nende blondiinide ridades,
kuigi juuksevärv endiselt heledast kaugel,
kellega "juhtub".
Juhtub asju, mida juhtuma ei peaks.
Kellegi malemängus,
kusagil kõrgel ja kaugel,
kes liigutab mõtlikult malenuppe,
olen sattunud etturiks.
Ent sel sügisel on kirglisel mänguril
plaanis visata nii mõnigi vimka,
lüüa ninanipsu
ja tekitada veeklaasis tormi.
Iga päev toob midagi uut, ent
kindlasti ristivastupidist eelmisele.
Et oleks põnevam,
et oleks ekstreemsem,
et võiks järjekordselt nentida,
et minuga ikka juhtub....