28 november 2011

tõde

Kes tahab teada, kuidas ma antud ajahetkel välja näen, siis selle tarbeks on terve google pilte täis.
Just selline see hetkeseis ongi...

Täna ei mahu viha mu sisse ära. Ei tea, kas raevu annab ka kuidagi zippida?

26 november 2011

Peiar

Ui-ui, milline nostalgia - televusserist tuleb "Peiar", millest mul ei olnud aimugi, ent niipea, kui see algas, tuli kõik mühinal meelde. Jummel, mul on tunne, et ma olengi selle filmi saatel üles kasvanud.
Huvitav, kas võib olla, et seda filmi ketras ETV omal ajal nädalas vähemalt korra või enamgi?!
Igatahes need lood on nii minu, kui enam üldse olla saab. Kaera-Jaan muidugi tuletab meelde tädi Maire ja akordioni ja sunduse seda (kellega?) tantsida. No teate küll, see oli ajal, mil ma jalaga hanesid kahte lehte laiali peksin. Ma ei tea, miks ma neile omal ajal sedavõrd meeldisin, et nad mind igal võimalikul ja võimatul juhul kimbutama kippusid:)
Väike Pätu muidugi kuulab ja leiab, et see on "natuke imelik muusika"...tjah, järgmine põlvkond, mis parata....

22 november 2011

Tõotab tore tulla

Ravimifirmad võiksid mõelda ka nende õnnetute peale, kelle jaks kirbukirja lugemisel kiiremini raugema kipub. Kui etiketil ilutsevad ravimtaimede pildid ja iga teine lause rõhutab samuti, kuidas tegemist on 10 erineva ravimtaime eeterlike õlidega, siis minu peakeses elavad väikesed mehikesed hõõruvad rõõmust käsi kokku ning utsitavad mind hommikul kell 6 just seesuguse imerohu abil end töökorda seadma ja laatsaretist lahkuma.
Paraku tuleb nentida, et pool tundi hiljem on kahtlaselt lõbus olla ja... no töökorras ja täis tööindu olen ma nüüdseks ka otse loomulikult!
Miks nad siis, pagan võtaks, oma karbikestele ja potsikutele suurt ja punast hoiatust ei pane, et tilkadest lõviosa moodustab etanool?!
Ei noh, head tilgad, mis ma ikka muud oskan kosta:D

17 november 2011

Ei midagi huvitavat siitpoolt

Monika viskas palli, mina, tubli tüdruk, püüan kinni:) Minu eas võib juba meenutada küll... kui on muidugi, m i d a meenutada.



- Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982
Mkm, ei tule, kuidas ka tahaks:) Ja kui ma passi vaatan, siis on see ka mõistetav. Mähkmetest ma olin arvatavasti vaba, lüpsisooja lehmapiima veel ei lürpinud. Ju ma midagi muud sama mõttetut tegin:D


- Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas
No siis ma raudselt jõin piima:D Kündsin nukule nimega Pille-Riin põsele oma esihammastega võimsad vaod. Üldiselt tegelesin sama sisutute asjadega nagu eelmise punkti puhulgi:) Aga vaadake mu passi, ja te mõistate mind.

- Berliini müüri langemise ajal novembris 1989
Ma hakkan end kordama, aga...ütleme nii, et ma olin natuke arenenud edasi. Nukkude nägusid ei lõhkunud, patse enam kisselli sisse ei kastnud, aga mida ma siis tegin?

- 1991, kui Eesti sai vabaks,
meenuvad mulle ennekõike tööd, mis olid tarvis õhtuks ära teha. Üldiselt ei olnud mahti süvenemiseks, ju see raadio oli, kust mingeid teateid tuli, aga...ma rõhutan, et maal oli (ehk on siiani?) elu teistsugune. Meediaga oli nagunii nagu oli, kuid ka raadiot, seda peamist ühenduslüli maailmaga operatiivsete sündmuste korral, ei olnud võimalik järjepidevalt kuulata. Õues oli mustmiljon toimetust ootamas. Mäletan jutte tankidest, mis nähtavasti selles vanuses enim erutasidki, ja mõtteid, et kust kaudu need peaksid liikuma ja kui kaugelt/lähedalt mööduma. Põhimõtteliselt kulges kõik nii kiiresti, et üks argises maaelu rütmis elav inimene ei jõudnud möhhgi öelda, kui oligi vsjoo.


- Kaksiktornid langesid,
seda mäletan täpselt. Üllatuslikult, kuigi sel ajal oli internet juba tavapärane, kuulsin uudist just autoraadiost, ühe teise väegagi kõrge hoone (meie linna "pilvelõhkujaid" arvestades!) juurest sõites. Üldiselt olid isiklikud uudised sel hetkel ilmselgelt üle maailma omadest. Hiljem meenub küll teleri ees passimist ja enamjaolt üsna ühe ja sama videoklipi korduvat vaatamist. Tegelikult sai esimestel päevadel seda vist söögi alla ja peale vaadatud-nähtud. Nii palju, et tänasel päeval enam emotsioone ei tekikski.

- aprillirahutused
jäid kuidagi kaugeks, kuigi mäletan loomulikult:) Kodus ma olin ja telepurk oli lahti ka, aga... Mulle tuli praegu üllatusena, et see oli tõesti 2007 - kuulge, no siis oli mul muidugi parematki mõelda ja teha, kui see möll:) Siis ma veeresin rõõsa ja roosana ringi ja mis mul neist jamadest:))))

Nimekiri sellega piirduski. Minule meenus koheselt, ja nagu näha, siis ka veel mõnele teisele blogijale, - Estonia. Selle uudise vastuvõtu olen ma suuteline mahutama ühele konkreetsele teelõigule, paarsada meetrit ehk, kirikust pargini. Sest just niipidi läksin ma tol hommikul kooli. Keegi pidi rääkima, ja selle kellegi jutt oli täpselt niisugune, et jäi mulje laevast, mis praktiliselt sadama juures sutsuke kreenis on, no ei midagi hullu. Koolis esimeses tunnis, mis minu suureks rõõmuks oli matemaatika, jõudis tegelikkus usaldusväärsest allikast mulle kohale. Ülejäänud päevast ei mäleta suurt midagi, kuid hiljem telerist on mällu sööbinud kiirabiauto(d), eriti see üks...


Nii, ja tulemus.
Ma olen siganoor inimene (hoolimata sellest, et äsja Ringvaates üks jorss leidis, et vanaks võib pidada kõiki üle 26-aastaseid isendeid).
Et ma olen üks tundetu ja tuim tükk, sest paljud sündmused on minust sujuva kaarega mööda läinud. Ma ei ole neid ehk endast sel moel läbi lasknud... Samas ei ole ma kunagi eitanud, et mind huvitabki eelkõige rohujuuretasand, igas asjas. On, nagu on...

Tublid läänlased!

Kas ei ole läänlased mitte tublid kodumaise ilukirjanduse lugejad?
Argirutiinile vahelduseks hea teada, et keegi loeb. Ja muidugi, näpud hakkavad sügelema. Kolm kuud pausi annab ägedalt tunda - mitmes kord mul nüüd haigeks jääda ongi?

Lääne maakonna keskraamatukogu laenutuste edetabel
14. oktoober — 14. november 2011

1. Justin Petrone „Minu Eesti. 2. osa”
2. Mae Lender „Eleanor”
3. Justin Petrone „Minu Eesti. 1. osa”
4. Manona Paris „Minu Moskva”
5. Erik Tohvri „Naabrid”
6. Ira Lember „Sügiscapriccio”
7. Helju Pets „Õnneõiteta sirelid”
8. Aino Pervik „Kunksmoor ja kapten Trumm”
9. Ketlin Priilinn „Evelini lood”
10. Heinz Valk „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua”

12 november 2011

Kui juba tantsida, siis...

Ennevanasti kaotas see tibi, mis tand nimi nüüd oligi...., keskööks kingakese, uuemal ajal lähevad keskööks kontsad alt.
Ah, mõte jääb ikka samaks, vahet pole:)

10 november 2011

Sügavam sisu



Täna töölt tulles oli igati sobilik hetk Kuu tütrel tööl käimise sügavama sisu üle mõtiskleda. Vareseparved tegid, ei, mitte kusagil kõrgel taevas, vaid üsna madalal puulatvade kohal, oma perfomance´it ja... Ja siis oli veel midagi taevas, ja mitte vähe ei olnud teda:)
Et siis tööl käimise mõte. Ma põhimõtteliselt jõudsin pika ja keerulise mõttetöö tulemusena kolm olulist, ent iseenesest ka ainsat! punkti välja mõelda.
1. KUU
Muidu ma nagu end vabatahtlikult õhtul kottpimedas küll toast välja ei ajaks, aga tänu tööle sain täna tõeliselt suurt, kollast ja sel hetkel ka veel madalal olevat täiskuud imetleda. Lollid varesed, kes taolisest ilust mõhkugi ei taipa!
2.RAHA
Mitte et seda piisavalt tuleks ja mitte et see ka ülearu oluline oleks. Ma väidan endiselt, et töötava inimese elu on kordades kulukam ja lõpuks tekibki seesama ring, mis ühe kaasvõitleja blogis on kenasti ja lühidalt kokku võetud. Ma hetkel ainult ei kavatsegi seda pühamast pühamat tõde üles otsima hakata.
3. PIDU
Võib-olla võiks siinkohal ka mitmust kasutada, aga seda näitab aeg:P Peo nimel tasub juba nädalaid edasi veeretada ju, või mis.

Ma pakun välja, ja selleks ei pea tõesti geenius olema, et kõige sagedamini näen ma sellest kasinast nimekirjast kuud. Mis on ju tore.
Ja kui nüüd on käes tähelepanuväärne hetk, mil kõik need kolm, boonusena veel sedavõrd pirakas kuu, satuvad praktiliselt et ühele päevale, siis mu kallid kaaskannatajad, ma küsin, mida ülejäänud kuuga peale hakata???

/küsimus on puhtalt vormiline võte, sest nagu ma aru olen saanud, on vähemalt kahel inimesel siia kommentaaride jätmisega probleeme olnud ja seega ma nagunii ei oskagi enam neid oodata:)ausalt ma ei tea, milles asi on./

07 november 2011

Raamatukogus näeme, rsk!


Sellises seisus on meil veel paljud raamatukogud, väheke nagu uinuvad kaunitarid, ainult et alati mitte kaunitari seisuses.
Mõnikord ongi tarvis äratust. Eriti on sedalaadi raputust vajanud raamatukogurahvas, andku nad mulle andeks mu seisukoht:)Ja selles osas on sõber kultuuriminister, mida iganes ma ka temast mõtlen või mitte, saanud hakkama tähelepanuväärse asjaga - lõpuks ometi! Mööngem, et viimastel päevadel kõnelevad kirjanduse kättesaadavusest, moel või teisel, väga paljud. Nii need, keda see kuidagi puudutab, kui ka need, kel esmapilgul otsest põhjust kis tõstmiseks ei olegi. Tjah, maksumaksjana on see õigus muidugi iseenesest juba igaühel olemas.
Esimese hooga ei meenugi, millal viimati ja millega seoses raamatukogud nii suurt kõlapinda leidsid... Ja kui erialainimesed ei ole saanud seesuguse sensatsiooniga hakkama, siis mööngem, et tuligi Langil endal see samm astuda.
Kusjuures, jäin mõtlema, et selle palli on Lang juba kord visanud õhku. Et oma vanas peas mitte liialt kahelda, otsisin koguni välja - Postimehes aprillikuus on korra juba teemat põgusalt lahatud. Ei mäleta, kuid näib, et tol korral väga laialdasi arutelusid ei tekkinud. Siililegi selge, et ta pidi nüüd uue katse tegema, sutsuke teravama ja mõjusama:)
No korda läks ju. Vähemasti räägitakse. Küll edasine paistab, kas torm veeklaasis või on tulemust ka. Igatahes on hetkel põhjust nina lehtedesse pista ja kaasa mõelda.
Ah, et kuhu jääb minu arvamus asjast?
Kuhu ta ikka jääb - nii palju tarka on juba teiste poolt ära öeldud, et ma ei hakka enam kordama. Lisaks sõltub kõik ka sellest, et kustpoolt vaadata, ja vaat neid vaatenurki on mul pagana palju seekord:D

Ma võin olla küll üks suuremaid vingatseid, aga täna pean ma aru andma ühest üdini positiivsest kogemusest teeninduses. Palunid ja aitähid lendasid vastastikku nagu pingpongipall hiinlaste vastavas mängus. Aah, ma nautisin täiega! Seda juhtub ju nii harva, tavaliselt jään ma sel alal üksiküritajaks, ebaõnnestunuks kusjuures.
Ütleme nii, et tänane apteegikogemus meenutas viimasest "Kaks kanget Venemaal" seda lõiku, kus meie kaks kanget restoranvagunit külastades sulasid kui või päikese käes. Sest puhveti-maadam külvas neid üle venekeelsete hellitusnimedega, ja poisid minetasid oma põhjamaise karguse ja vastasid samaga. Ilus, ma ütlen.
Ja kui sama saate lainele jääda, siis oli seal olemas kenasti ka lõiguke ühest trolli või trammi (loomulikult ei pea ma endiselt neil vahet tegema ju!) konduktorist, kelle peal poisid katsetasid kõike kauneid sõnu, mida vene keeles üldse olla saab... Ütleme nii, et tolle tädikese nägu oli neil hetkedel vaatamisväärsus omaette - jumala pärast, et mitte naeratada ja ühtegi üleliigset sõna huultelt puistata, aga ta pidi selleks kõvasti pingutama ja aeva nägema. No meil siin on ka olemas mõningad kauplused, kus samasugust pilti võib kohata.
Aga jah, apteegitädi oli superluks!
Oot, aga kas ma seda ikka mainisin, et vestluse lõpetuseks palus ta mul lahkesti nurka seatud lauakese ja ühtlasi järgmise tädikese juurest läbi astuda....Yomi, kui ma eksi, teeb mingit aktiivset müügitööd - huvitav, kui paljudes apteekides ja kui pikalt...või on see apteekidel uus lähenemisviis klientide jaoks, ja neid erinevate toodete promomisi hakkabki järjepidevalt olema. Õnneks oli seal "ohver" juba olemas ja ma võisin põgeneda, jippijeee!!!!!
Näh, jälle kiskus pigi-vigiks ära.
Olgu, täna ma võin veel kiita...kedagi. See keegi koostab vist horoskoope ja horoskoope tahaksin ma isegi koostada, sest ausalt öeldes on mul puht isiklik arvamus, kuidas neid koostatakse ja see meeldiks mullegi:D Tähendab, ma leidsin kuskilt horoskoobi, kus oli mind Kuu tütreks nimetatud. Ja sellest enam täpsemini ei saagi, paraku.
Nii et, ees ootab täiskuu. Järelikult parajalt kreisi nädal, mis on algust arvestades ka täiesti ootuspärane.
Mis järgmiseks, ma küsin, mis?

02 november 2011

Silmailu telepurgist

Igasugustele tühikargajatele vahelduseks pakub telepurk mõnikord, kui sa pärast pikka vihahoogu selle taasavad, ka silmailu. Millegipärast just kulinaaria vallast. Mingi õhtu oli saade Itaaliast, kus muhe svensk onkel käis kuskil maal mammide juures ja nood talle pasta tegemist õpetasid. Ühe mammi naer kajab siiani kõrvus ja oleks minu teha, oleks see juba telefonihelinakski pandud. Või siis äratuseks. Jumala pärast, kui selline Oksmaa ja Kihnu Virve häälekooslus mind hommikuti ärataks, siis oleksin maast lahti nagu viis kopkat, mitte et mul sellega ülepea mingeid probleeme oleks, aga no ikkagi...

Pühapäeval lõi rahvusringhääling mu lapiti televusseri ette maha. Ma küsin, miks head ja väärt saated nii vähe reklaamiaega saavad? Miks mulle tundub, et näiteks Tähelaeva või Aunaste saadet või Pealtnägijat (mis on absoluutselt alla käinud, aga see selleks) promotakse söögi alla ja söögi peale, ometigi on need juba jupp aega kindlal päeval ja kellaajal kavas olnud ja ei tohiks nii palju üle korrutamist vajada... Ja siis pühapäeva hommikul leian ma täiesti juhuslikult, et ekraanil on ilmselgelt Hvide Sande, ühes täiusliku rookatusega maja ja lahkelt lehviva Dannebrogiga, lisaks veel kokapoiss, kes usinasti grilliaparaati majast ja tulelembesest katusest eemale sikutab.


Lihtsalt jumalik, ja ei märkigi selle kohta, et lõpuks ka üks asjalik sari ekraanile jõudnud. Pooled osad minul "kenasti" maha magatud ja eluisu otsas...Norra Lofootid ja imeilus Lapimaa ja mis kõik veel... Ajab vanduma.

Igatahes on skandinaavlaste kööki, kultuuri ja inimesi (kuigi hirmus põgusalt ja kergelt) tutvustav saatesari "Parim päev maitseelamusteks" täie hooga eetris ja kes midagi veel näha tahab, siis tasub pühapäeva hilishommikul end tuttavasse diivanilohku istuma sättida. Saade igati aus ja hää!

Lõpumärkusena olgu mainitud, et täna on ametlikult trükikojast välja veerenud ka "Minu kokaraamat"! Rootsist ja Norrast ilmselt retsepte ei ole, aga mõnest teisest naaberriigist ehk ometigi. Ja mitte et ma kuidagi vaenu tahaks õhutada või verd ihkaks, aga et siis 1:0 Taani kasuks, silmas pidades rootslaste ja taanlaste "sooje" suhteid:)