31 detsember 2011


Külalised, teid on mitmesuguseid...
On neid, kes jätavad endast selge märgi.
On neid, kes käivad, kuid ei taha avalikult sõna võtta, kes vahel end puudutatuna tundes jätavad pisikese sõnumi postkasti.
On ka neid, kes külastavad, kuid omapoolse kommentaari ütlevad silmast silma kokku saades.
On neid, kes ei ütle kunagi midagi, aga tulevad ometigi üha uuesti ja uuesti, järjepidevalt.
On juhuslikke sisse piilujaid, samavõrd teretulnud teiegi!

Ma soovin teile, kulla läbiastujad, meeleolukat aastavahetust!
Aga ennekõike kõike paremat uueks aastaks!
Et te ei unustaks unistada, mida suuremalt ja võimsamalt, seda parem!
Et te ei kaotaks lootust ja usku nende täitumisse!
Et teil jätkuks kannatust oma soovide elluviimiseks!
Et te ei unustaks kõige selle keskel iseennast!
HEAD UUT AASTAT!

26 detsember 2011

Patrick

On aasta ilusaim päev, tõsiselt.
Ma magasin rekordilise une, kui veidi, aga ainult veidi liialdada!, siis magasin pea 9-ni. Ma mõtlesin eile palju sellele, et päevad hakkavad aegamööda pikenema ja valgust hakkab enam olema, ja just selline vaatepilt mind täna hommikul ootaski - tavalisest enam valgust. Natuke kardina vahelt ja teine sutsuke trepi juurest...
See, et alla minnes ei olnud kohvilõhna tunda, tundus esmapilgul kõrvaline mure olevat. Kui aga ei olnud ka võimalik seda tegema hakata, oli mure hetkeks, aga vaid üheks eriti lühikeseks hetkeks, suurim mure.
Seejärel saabus vaikus ja rahu. See, mida nii harva ja üsna jaopärast antakse. Ainult küliti olevad männid ja tuuleiilid korstnas - enneolematu iluhetk mu kõrvadele! Lisaks rõõm, et elektriga koos oli kadunud ka wifi - kas saab veel paremat olla?! Olgu, ainus mure oli kohv, aga ma elasin selle üle - lugesin hoopis akna all ja endiselt jõulise tormimüha taustal Jaan Krossi "Kallid kaasteelised".
Ja enim rõõmustan ma muidugi selle üle, et seekordne torm on nimetatud Patrickuks... Jah, ma tean, et mehenimesid on ennegi pandud tormidele, küllap pannakse ka tulevikus, ent ikka tundub, et neid on olnud häbiväärselt napilt. Seepärast tänane, või ka osalt eilne, Patrick rõõmustab mind eriti.
Elagu Patrick!

PS Kes tahab minuga eriti ühel lainel olla, see võib rahumeeli kuulata päev otsa Katie Meluat ja lugeda ja kirjutada ja tunda end üldse ülepea hästi ja mõnusalt.

Mõnusat pühade jätku ja palju õnne meile, kes me homme tööle ei lähe:)!

20 detsember 2011

Aus Valetaja


Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" oli üle mitme aja üks elulugu, kuigi püütud serveerida mälestustena. Mis enamasti teeb sama välja, ehk veidi kultuursemalt mõjub vaid. Ent kas see ongi oluline?

Miks autor end aga valetajaks nimetab, jääb selgusetuks. Iseenesest ei saa ükski looming ealeski puhas tõde olla. Tõde võib olla, ent ei pruugi!, numbrites, mis raamatupidaja ritta laob, mõnikord teaduslikes tekstides... Isegi autobiograafias on lõpuks ikkagi vaid autori nägemus endast, sekka aja poolt toime pandud hävitustööd ning mälu vimkasid. Antud juhul, mõistan ma, ajab autor taga ka oma ilukirjanduslikku loomingusse sisse lipsanud ebatäpsusi. Kusjuures see on muidugi põnev lugeda, kuid ei kahanda ega tõsta varasema loomingu väärtust. Sest Adelsö metsa taolisi juhtumeid on nähtavasti meil kõigil, me ei pruugi neid tahtlikult tekitada või tõde varjata, ennemini me lihtsalt enamus juhtudel ei taba enam hilisemas elus seda tõde ära. Inimlik, kas pole?

Mis mulle eriti aga lugedes silma hakkas ja sümpaatselt mõjus, oli tema nö tabuteemade käsitlus, nõtke avameelsususega ja samas labaseks minemata. Sama põlvkonna, ent Nõukogude okupatsiooni all olnud kodumaal elavate kirjanike autobiograafiates ei leia seda pea kunagi. See periood oleks kui kääridega lõigatult välja jäetud. Ehk just seetõttu on ka nende noorsooraamatud jäänud veidike mannetuks? Helga Nõu on aga varateismelisest täiskasvanuks küpsemise lahti kirjutanud nii omaenese elus kui ka noortele mõeldud raamatutes.

Ja Ennust, no Ennust ärme üldse räägi:) Loomulikult eeldan ma siin ilukirjanduslikke liialdusi ning teisalt ehk mõningaid rääkimata jätmisi, kuid laias laastus leiab siiski rohkesti tragikoomilisi ülestähendusi. Tõsi, mõnes kohas ajas mul vererõhu kõrgeks küll, sest no kuulge, kui mees hakkab otsustama, ja seda veel korduvalt!, mis kuupäevadel oleks vaja ära sünnitada, sest kord on kellegi pulmad, teinekord jällegi sünnipäev, ja siis on ju veel olemas leinapäev või hoopis EV sünnipäev (et võtab hilisemas elus lapse sünnipäevalt tähelepanu ära, või oli see vastupidi)....Brrrrrrr! Ma oleksin autori asemel selle riitsinusõli, muide ilma süümepiinadeta!, kallanud Ennule endale sisse või vähemasti toidu sisse sokutanud:) Raudsed närvid sel naisel, ma ütlen!

Ja kui nüüd liiga kiitvaks jutt läks (sest mulle tegelikult ju ka meeldis see raamat!), siis häiriva asjaoluna võiks välja tuua kuskil raamatu lõpuosas selle äravajumise. Ent ma ei ole kindel, kas see ka tegelikult nii läks või segas mind raamatu muutunud toon. Natuke ehk liialt fakti- ja nimeloeteluks läks kätte, või ma ka ei tea. Mingil hetkel tekkisid pikad nimede loetlemised või, mille vajalikkuses ma kahtlen,materiaalsetele asjadele trükimusta kulutamine. Millisel väliseestlasel ja kus ja milline kinnisvara või suvila on, on kuidagi nii...Kroonikalik. Või et kes jõudnud kodumaale naastes juba lahutada ja uue kaasa võtta. Selle oleks ehk välja pookinud, aga maitseasi eks ole.
Ja samas jällegi, tänu neile nimedele meenus mulle näiteks, et meile lastekirjandust lugev K. Lillepuu oli juba tollal väga soosiv Helga Nõu suhtes. Või et autor iseloomustas kirjastaja K. Kaljolat üsna samamoodi nagu minagi seda teinud olen. Või et ka mul on põhjust Hando Runnelit sarnases kontekstis meenutada. Või see, et tuli koguni välja minu (üli)kauge sugulus autoriga, sest Ott Raukas (teate küll laulu, "Igal majakal oma tuli...") peaks mingeid kaugeid ja kahtlaseid teid pidi ka mulle sugulane olema.

Ühesõnaga, kõigi nende massiliselt ilmuvate elulooraamatute sekka igati vahva lugemine.

18 detsember 2011

Nädala tarkus, vol 2

Õigupoolest ei ole ma planeerinud igal pühapäeval möödunud nädala jooksul kogutud tarkusi kokku võtta, aga ühel hetkel seniilseks muutudes võib neist omajagu ehk tolkugi olla ju, või mis? Ootuspäraselt kogunesid paljud eluliselt tähtsad tõemomendid just nädala teise poolde...
Aga seekord läks siis nii:

- ma sain teada, et oma vastupandamatu sarmi ja särtsu juures olen ma siiski endast kolm aastat nooremate jaoks lootusetult vana (kuigi-kuigi, juurdlevad nad nüüd selle üle, et kuidas saab nii vana ja ometigi nii nendemoodi (eba)normaalne olla...las nad siis nuputavad);

- kui vanade meeste ümber tiirutavad noored naised, siis samamoodi on see ka vanade naiste ja noorte meestega (selle tarkusetera leidsin seltskonnast, seega pole enda nahal kogetud - õnneks!!!);

- linna lõbustusasutustes ei muutu never midagi - endiselt käivad seal alaealised, kes jooksevad sul tantsu ajal jalge vahelt läbi, kuigi peaksid pärast Vikerraadio unejuttu olema uinunud oma printsessi ja haldja piltidega voodipesu vahel;

- ja näod, kes figureerisid seal 10 aastat tagasi, ei ole vahepeal edasi liikunud - nad on endiselt seal, lihtsalt veidi hõrenenud juuste ja väsinud naha ning näkku kirjutatud nukrusega - tuntud ja turvaline;

- kui ennevanasti mindi pärast pidu Statoili kabanossukest närima, siis nüüd on see asendunud rullkebabiga, aga mõte jääb ju samaks, eks;

- neljast plaaditäiest piparkookidest kõrbeb vähemalt üks, see on nagu aamen kirikus, kuigi sa enne mõtled, et seekord nii ei juhtu. Põhjus, muide, on iga jumala aasta üks ja seesama - sa hakkad esimestele juba glasuuri panema ja...loomulikult kaotad valvsuse igipõlise vaenlase, ahju, suhtes... Ja glasuurist sööd sa poole ära, kuigi leiad, et see ei olegi eriti maitsev ju...;

- ja jõulukinkide ostmine jääb ikka viimasele minutile as always, lihtsalt tänavu vabandad sa end tööga välja;

- ja sa tajud äkitselt, et sinus on tarkust (annaks jumal, et see juhtuks igal nädalal!) - sest sa ei mõista, miks see Kersna küll neid raamatuid nii kuradima vähe korraga trükib??? Sina, kõike teadaolevat arvesse võttes, oleks loomulikult teinud suurema tiraaži. Nüüd ei jää muud aga üle, kui närida küüsi, et kas vajalikku kingikotti see raamat ikka jõuab või mitte. Hakka või ise kirjastama, eks ole:D!

- ja alles raamatust lugedes saad sa teada, et Helga Nõu on sulle kuskilt otsast sugulane. Nagu vist muidugi kõik eestlased omavahel, aga ikkagi.

- ja pean muutma oma suhtumist reklaamide osas. Kui ma seni arvasin, et ainult kõige lollimad ja nõmedamad inimesed ronivad reklaamidesse a la Dormeo, Activia ja (võid vabalt ise jätkata!), siis just äsja nägin ühes reklaamis Jaanika Juhansoni...Kurb. Ma oleksin tegelikult vist eelistanud teda mitte näha sellises kontekstis:( Sest muidu on ta igati tore ja vahva ja armas inimene ja mulle ka midagi õpetanud muide!

Kindlasti oli midagi veel, aga see miski oli raudselt seotud tööga ja seega äärmiselt tehniline ja ebahuvitav, seetõttu ei ole mõtet seda ka siinkohal välja tuua:)
Uute tarkusteni!

11 detsember 2011

Nädala tarkus

Nüüd, pärast pikki vintsutusi, ma tean:

- naabervalda sünnipäevale minnes on liiga palju loodetud, et sünnipäev ka seal lõppeb;

- et kõrtsi minek ei ole kunagi hea mõte;

- et kõrtsist jalgsi kojuminek on äärmiselt üllatusterohke ettevõtmine;

- et kui meeskoori poisid ei suuda esimese viie minutiga lubatud laulu üles võtta, siis ei ole kuigi arukas seda ka kauemaks ootama jääda;

- et mitte ainult maal ei astu väsinud teelised naabruskonna taludest läbi, vaid sama skeem toimib suurepäraselt ka linnas;

- et sa pead olema valmis lugejatega kohtumiseks ka hommikul kell 4.

Aga üldjoontes oli siiski hariv nädalalõpp. Tervitame liba-juubilari ja Sakala meeskoori!

10 detsember 2011

Mina rõõmustan, Lang kurvastab:)

Tallinna Keskraamatukogu senine (aasta algusest kuni 07.nov-ni) laenutuste kokkuvõte kodumaise ilukirjanduse osas näeb välja üsna kena.


Eesti ilukirjandus
1 Hommik-Mrabte, Kätlin Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik
2 Klettenberg, Reet Minu Ungari : välismaalasest pärismaalaseks
3 Lumiste, Kati Minu Ibiza : vaba armastuse saar
4 Penu, Anna-Maria Minu Hispaania : läbi maailma iseendani
5 Raud, Mihkel Sinine on sinu taevas
6 Raudam, Dagmar Minu Gruusia : elu nagu mägitee
7 Strider, Roy Minu Mongoolia : raamat armastusest
8 Lender, Mae Minu Taani : tuuline teekond keelatud maal
9 Samarüütel, Anu Minu London : loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu
10 Hunt, Kaia-Kaire Minu Nepaal : muinasjutte Himaalaja jalamilt
11 Timmusk, Ene Minu Kanada : eestlase eluratas vahtralehemaal
12 Saksakulm Tampere, Kaja Minu Soome : üksinda omade seas
13 Ilisson-Cruz, Airi Minu Austraalia : kuidas ma vahetasin raha aja vastu
14 Kull, Avo Haigla
15 Kupinskaja, Maria Minu Alaska : kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
16 Sikk, Rein Minu ugrimugri : uskumatud seiklused soome-ugri ilmas
17 Väljaots, Urmas Minu Pariis : kuidas moepealinnas ellu jääda
18 Nõmm, Tarvo Minu Island : tule ja jää sümfoonia
19 Remsu, Olev Minu Neenetsimaa : pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata
20 Praakli, Kristiina Minu Itaalia : kõige kirglikum ja kaootilisem
21 Anvelt, Andres Direktor : ühe turu erastamise lugu
22 Suu-Peica, Sigrid Minu Horvaatia : varjupaik kotkasaarel
23 Luik, Viivi Varjuteater
24 Kender, Kaur Comeback
25 Ungro, Ave Minu Kolumbia : lend papagoi nokal
IINQTJFP

09 detsember 2011

Jätkame vanade teemadega

Te olete ju koolis käinud? Kõik?
Okei, siis te mäletate ka neid ülesandeid, kus tuli mingist rodust kujunditest või nimedest leida see miski-keski, mis ei sobi nimekirja. Siit tuleb nimekiri tänastest "asjadest".
Leia, mis ei sobi siia:
reede õhtu
punane vein
lumi
Kim Larsen
käsitöö
üksi olemine


Eks ta vähe (leebelt öeldes!) väärakas ole, aga mis parata. Rasked ajad ja muu selline sobilik vabandus. Lisaks on mul kuri kahtlus, et see vaene päka võib pärast esimest tormilist mängulusti jääda üsna, kui mitte päris!, kiilaks.

07 detsember 2011

02 detsember 2011

Detsembril on värvi

Nüüd ma tean, kuhu kadusid viimase paari kuu pooltoonid ja tunded. Ühtlane hall ja pime kookon tundus mind ümbritsevat. Nähtavasti see tööl käies nii ongi:) Seepärast on isegi hea vahelduseks laatsaretti mängida.
Päevadel on värvid ja meeleolud. Erinevad võnked, mis haaravad kaasa. Järsku on pimedus koguni hea, lisaväärtus. Võib massiliselt küünlaid põletada ja head muusikat nautida. Veelgi enam, unustada end raamatute seltskonda, mis pea iial alt ei vea.
Peeter Helme "Varastatud aja lõpus"...Imelise kaanekujundusega, väike suur raamat.

Ma pean tunnistama, et lugesin seda väga, isegi väga aeglaselt, mõne lehekülje kaupa. Ütleme nii, et autor kirjutas nagu naine. Mõnes mõttes. Paljud mõtted ja tunded olid pigem naiselikud. Hilissügisesse kuidagi eriti paslik lugemine.

Samal lainel ma ka jätkasin (kuigi võin siinkohal eksida!). "Varastatud aja lõpus" ei ole veel kulka nominentide hulka arvatud, ent ma ei imestaks sugugi, kui just nii see lõpuks läheb...et siis selles mõttes samal lainel jätkan. Nimelt võtsin viimaks kätte, mingil põhjusel seni minust kaugele jäänud, Jan Kausi "Hetke", ehk siis 2009.a. nominendi.
Esmapilgul lihtne jutustus, edasi uurides aga sootuks komplitseeritum. Just selline, mis mulle sobib, ajastust, mis mulle antud eluperioodil samuti hingelähedane, väikestest asjadest, mis määravad elu suured valikud...Sõnaga, elust enesest.
Raamat, mida ei peaks kartma inimene tänavalt. Sest just nii sageli kulka nominentidesse suhtutakse.
Ma muidugi unustasin mainida, et raamatus sees ilutseb Lugemisaasta 2010 kleeps ühe nimega, kes on siis nähtavasti raamatu meie raamatukogule kinkinud. Seega, aitäh, Daisi Kirs, tänu kellele on näiteks minul nüüd võimalik seda raamatut laenutada ja lugeda!Oli vahva ettevõtmine.

Suisa kurb, et sellised hämarusetunnid varsti läbi saavad. Nojah, need ei saagi läbi, lihtsalt saavad tagasi vana sisu. Selle mittemidagiütleva ja tühja tõmblemise.