24 detsember 2012

Vahemere ääres

Tõmmates viimaste päevade lugemiselamuste otsi kokku, võib viimaks ometi leida siit ühise nimetaja - Vahemeri ja kõik ilus ja hea selle ümbruses.

Esmalt kaua oodatud ja kaunikene. Jan Beltrán "Mässav Barcelona". Pärast "La mala vidat..." ootan ma nii ehk naa temalt iga järgnevat raamatut. Tema sõnade kokku köitmises, lausetes, on midagi sellist, mis pakub lugedes naudingut. Ja muidugi lood ise - sellised värsked ja teistsugused, ilmselgelt Ibeeria mõjutustega, ent samas nii tuttavlikud.
Barcelona-raamat oli täiesti kümnesse! Väidetavalt küll pigem ilukirjandus kui reisi- või ajalooraamat, kuigi minu jaoks mõjus just vastupidiselt. Ütleme siis parem, et žanr polegi ju oluline, eks see kompab nende kõigi piire. Siin on ajalugu ja legende ja kulgemist ja tabavaid kirjeldusi ja... kõike. Samas moodustub neist pisikestest killukestest mõnus tervik. Eelkõige aga emotsioon.
Lühike, kahjuks liiga lühike oli küll.
Muide, kujundus on sellel raamatukesel äärmiselt mõjus. Mitte ainult kaantest ei räägi ma, aga ka pildid ja pildiallkirjad olid igatahes minu maitsele.
 Edited:
"See linn on kui üks gran madame - vana, glamuurne ja kallis ning kliente halvasti kohtlev prostituut, kelle juurde pöördutakse kõigest hoolimata ikka ja jälle tagasi. See on nagu sõltuvus: meeldib, aga ei tea, miks; vihatakse, aga ei jäeta ka maha."
"Hispaania aga tõuseb ikka ja jälle tuhast, sünnitades uusi geeniusi, julgeid ja säravaid tähti, rüütleid, kelme ja röövleid. See on teravaid vastuolusid, kannatusi, kirge ja draamat armastav maa, mille kohta öeldakse, et isegi vihm ei tea, kuidas ta siin alla peab sadama."





"Eedeni aed" Ernest Hemingwaylt oli loogiline jätk tänavu ilmunud "Pariisi abikaasale". Ei olnud just kõige parem, parimaks osaks olidki vast paralleelid Hemingway enda eluga, mõned äratundmised, kuid sisu poolest jäi siiski lahjaks. Olustiku ja maastiku hea vahendajana oskuslik mees jäi selles raamatus venima ja kinni dialoogidesse, mis olid kuidagi... kordavad ja mõjusid kui mõne kodumaise seriaali stsenaariumist maha kirjutatud.
"Pidu sinus eneses" oli oluliselt terviklikum. See paneb lugejat Pariisi teise pilguga vaatama.



Ja eelnevale ootuspäraseks jätkuks tuli "Alice B. Toklase autobiograafia" Gertrude Steini poolt kirjutatuna. See mõjub kui üks suur mull. On tunne, et Stein mängib lugejaga, faktidega, ja Alice´i endaga niisamuti. Lõplikku tõde ei tea keegi, kui nad isegi seda teadsid. Midagi ehk siiski võib sellest loost kaasa võtta, kuid ka siis võib poolega petta saada. Steini vastuolulisus tuleb siit küll sajaga välja.
Komade osas jääme mina ja Stein kahtlemata samuti eri seisukohtadele:)




Kui mul sellest Pariisi intelligentide seltskonnast lõpuks villand sai, oli paras aeg lõpetada Drinkwateri oliivi-saaga. "Oliivipuu", viimane (vist, eesti keeles vähemasti) ja minu jaoks parim. Kui neljandas raamatus otsis autor oliivipuude juuri Vahemere idakaldalt, siis selles jätkusid otsingud lääne pool. Pea pool raamatust oli Hispaania, järgnesid Maroko, Alžeeria, Sitsiilia, Sardiinia, Itaalia...
Oliivide ajalugu oli siin vähem, sagedamini oli pilk pööratud tulevikku. Põhjavesi, uute sortide aretamine, mahepõllundus, üle kastmine.
Sõnaga, oli hea puhkuseraamat.
/mis sõna on prüka? Kas nagu prügikast? Ma ei tea kus puu otsas ma elanud olen... Emotsioon oli umbes sama kui ühes varasemas oliivi-raamatus sõideti kuskil mägedes veokast mööda.../

guugel-muugel

Vähemalt paar korda nädalas leian mõne vahva otsingusõna või fraasi, mida guugeldades siia blogisse jõutud on. Ütleme nii, et see väljendite seltskond on äärmiselt kirju ning mõnikord ei tea isegi, kas nutta või naerda, rääkimata sellest, mida see täpsemalt tähendada võiks:)
Mõned väljendid on ilmselt seotud koolitöö vms uurimusega. Omaette teema on muidugi ka erinevate raamatute lühikokkuvõtted, harvemini arvustused.

Mitte kunagi ei viitsi ma neid üles märkida, kuid nüüd proovin algust teha ja loodetavasti suudan ka piisavalt usin olla:P
Kahju, et kõiki varasemaid enam meenutada ei suuda.
Aga kogunevad näited on siis sellised:

- "aga mu lõunaleib jäi sinna taskusse"
- "panen sulle jalge vahele"
- "miks lätlastel kuus varvast on"
- "kus elavad päkapikud"
- "paha peletama"
- "jaanika sünnipäev november 2012"
- "LAPS LOEB RAAMATUT LAUA TAGA"
- "minu lapse blogspot"
- "ära hõiska enne õhtut tegelik tähendus"
- "väga paks päkapikk"
- "cheers kiikuv tugitool"
- "minu maailmameri aime hansen"
- "targad lapsed rumalad"
- "kaka junn"
- "eile näin linnavahel manni ma"
- "kyckling kolinal"
- "erootilised laused sms"
- "pullimuna luuletus"
- "elusõnalane"

21 detsember 2012

Grand Rose

Ega mul vist ole mõtet siia kuigi palju pilte laduda, sest kui ma ei eksi, olen seda juba kunagi teinud ka. Aga Saaremaa võlub ju ikka ja jälle, Grand Rose eriti.


Võtame siis ette ainult erinevused varasemate kordadega. Juuresoleval pildil nähtuav tuba oli tuba nagu ikka, selle vahega, et meie sealviibimine jäi seekord üürikeseks, good for us:) Lihtsalt tänu osadest seinakontaktidest kadunud elektrile (millega seoses meenuvad mulle koheselt Toodo kurikuulsad lausungid!) oli põhjust ümber kolida. Deluxe tuppa. Millest ma muidugi pilte enam teha ei viitsinud, sest ma kavatsesin ikkagi puhata. Et teinekord, kui tahate lisatasuta paremat tuba saada (kuigi GR-s teil sellist vajadust tõenäoliselt ei teki, aga mõnes kohas v õ i b küll vaja minna), siis teate, kuidas toimida.
Deluxe´i ja standardtoa vahe esmapilgul: vann otseloomulikult!, sussid, mõned nipet-näpet hügieenitarbed, puudub klaassein toa ja vannitoa vahel, imposantne antiikse väljanägemisega kummut ja paar eriti ilusat maali. Njaa, rõdu ka, ent sellest on talvel vähe kasu.




Üks tõsiasi, mis teile näitab, mis masti hotelliga tegemist on, on kahtlemata mõningate tähtpäevade puhul meelespidamine. Ütleme nii, et kui sünnipäeva puhul sa üldjuhul tead midagi oodata, siis jõulude puhul ei hakka lootmagi. Seda mõnusam ja südantsoojendavam on leida hommikul pika koridori peal lõbusad jõulusokid rippumas. Tõsi, need kuulusid küll vist ainult lastega külastajatele. Oijah, oleks teadnud, oleks oma soki koju võinud ju jätta...




Mis veel teistmoodi oli?
Hoolitsuste nimekirja oli lisandunud Garra Rufa kalahoolitsus. Teate küll, need pisikesed kilukesed, kes teie paksenenud tallanahka näks-näks-näksivad. Neid eelmine kord ei olnud, mu meelest.
Huvitav, kui mitu neist pärast igat korda sussid püsti viskavad? Kus need loomakaitsjad nüüd on? Jalgupidi vees?

Jumalik idee, mille eest GR-le eriti rasvased plusspunktid lähevad, on muidugi spaabaari tekkinud sushid! Esiteks, olen ma nii ehk naa vaimustuses nende ideest rakendada töös olevat kööki maksimaalselt. Kui sa juba hoiad need inimesed palgal ja sul tehnika olemas on, miks siis mitte sama maja piires pakkuda hüvasid roogi ka veekeskuse osas?! Millegipärast tundub see mitmete veekeskuste jaoks ulme olevat...

Kullakesed, see on teie raha ja teie kasum, kas pole? Mulle on juba varasematel kordadel meeldinud Rosaariumi menüü. Meeldis ka sel korral. Ent sinna üllatuslikult lisandunud sushivalik oli kirsiks tordil, ausalt.

Veel üks tähelepanek. Te kõik teate, et on olemas igasugu pakette ja kauneid lubadusi erinevate hotellide/spaade puhul, kus teile tõotatakse pudel vahuveini. No vaevalt, et te pelgalt selle lisaväärtuse pärast ühe või teise koha valite, aga kui juba, siis juba, eks ole. Te võite küll imestada, ent Eestimaa peal on kohti, kes selle pudeli vahuveini all peavad silmas seda nn suveniirpudelikest, no seda nööpnõelasuurust asjandust. Olgu seega siinkohal kohe öeldud, et Grand Rose ei eksinud ei pudeli suuruse osas ega esinenud ka kõige viletsamate markidega.
Ühel korral oli vahuveiniks Pierlant, igati minu maitsele kusjuures. Teisel korral Pere Ventura Cuvee Especial, mis oli ka omamoodi kenake. Nii et ka selles osas kiitus!

Tegelikult on Grand Roses uuendusi veelgi. Nende puhul ma sõna võtta kahjuks aga ei saa. Veel mitte. Nagu ma aru olen saanud, siis tuleb neli uut sauna. Meie saime näha neist esimese valmimist, palehigis töötavaid mehi ja viimasel päeval see va kadakasaun nagu sai enam-vähem valmis ka. Kahjuks mitte piisavalt, et me ise oleks seda proovida saanud. Välja nägi küll kena:) Ülejäänud kolme kohapealt jään esialgu igasugused kommentaarid võlgu. Küllap aeg annab arutust....


 Võrdleme ikka jõulupuid ka:) Viletsa ülesvõtte peal võib aimu saada Kuressaare omast. Meie oma hetkel kõrvale panna ei ole, aga te võite alati guugeldada!


Kas te arvate, et ma mõne vinoteegi märkamata jätan?
Ei jäta, pole isegi sellist hirmu mitte!


Sama palju, või enamgi veel, kui on Saaremaal spaasid, on seal ka teisi minu mõistes kenasid kohti - antiigiärisid.
Nende läbi tudeerimiseks tuleks eraldi nädal võtta...



17 detsember 2012

Kuidas nad teadsid...

...et mul puhkusele tulles pool kohvrit oli raamatuid täis ja ma lugema hakkan? Nii temaatiline öökapilamp kuluks mulle kojugi ära ju:)
Kolmas kord siin majas, aga varem pole ma taolist kümnessepanekut täheldanud... tõsi, raamatuid on alati ka oluliselt vähem kaasas olnud. Nii et nad ikkagi teadsid....
 


14 detsember 2012

Raamatute toimetamise ja vigade teema jätkuks...



Kuna siin on viimasel ajal neist vigadest juba korduvalt juttu olnud ja nüüd ka keegi anonüümik viskas kivi vist nagu toimetajate kapsaaeda, siis ma tahtsin paar rida vastata. Ent nagu tavaliselt, paari reaga ei saa kuidagi hakkama.
Inimeseloom on kord selline, kes tahab ju süüdlast otsida, konkreetselt kellegi õlule süü veeretada. Ma ei tea, tõesti ei tea, kuidas "vanasti" õnnestus nii hästi viimistletud teksti kaante vahele panna. Küllap ikka aeg oli üheks teguriks. Aega oli nähtavasti maa ja ilm, asjaosalisi piisavalt, vastutus teine. Vist. Ajale võiks lisada finantsvahendid. Et kui oleks raha piisavalt, siis oleks ka iga ilukirjandusliku üllitise juures olemas sisu- ja keeletoimetaja, korrektor jt.

Samas, kui praegu tooks põhjenduseks aja, siis naerdaks mind välja. Peaks olema keegi või miski muu, kes tõstaks käe, et minu viga. No aga ei tõsta ju keegi kätt, mitte kunagi, et konkreetselt see või teine raamat sai just minu pärast seesugune.
Ja lugeja ei mõista endiselt, et mis toimub, mis lahti on. Pahandab. Mina lugejana niisamuti. Aga ikkagi ei tõuse sõrm ainult toimetajale näitama. Kirjastuseti on kogu see tööprotsess niivõrd erinev, et...

Ma meenutan siis parem ise erinevaid kogemusi toimetajatega. Neid on loomulikult veel vähe, aga siiski nii erinevaid. Ja kui neile kogemustele mõelda, siis selgub, et lisaks ajafaktorile on see protsess üldse kirjastuseti erinev.

Mul on olnud toimetaja, kes teeb seda tööd pliiatsiga ja paberil, arvutisse toksib tehtud parandused omakorda keegi teine. Stiilile, loo ülesehitusele ei ole (vist) tähelepanu pööratudki. Pärast nö toimetamist sain teksti tagasi ja lugesin üle. Kuna minu jaoks oli tekkinud ajaline distants, siis oli silma häirivaid kohti mitmeid, enamikust püüdsin mööda vaadata. Kui aga ühes lõigus leidsin sama sõna viiel korral, siis tegin muidugi suu lahti. Lisaks võib edukalt juhtuda, et toimetaja teeb su teksti nii vägeva paranduse, et "ülejärgmisest" saab "üle-eelmine", mistõttu muutub võimalikuks oma pilk suunata enda taga istuva inimese seljale... Saite aru, mida ma siinkohal mõtlesin? Ei saanud? Noh, ega minagi. Nii et vahel võib juhtuda, et autor peab omakorda toimetaja tehtud parandusi parandama hakkama. Kui autoril on selleks piisavalt aega või kui tal on kirjutamise lõpetamisest parajalt aega möödas, siis on ssee täiesti võimalik ja teostatav. Vastasel juhul jääb autor ikka toimetajale lootma (kuigi selsamusel toimetajal on ehk viis teksti korraga käsil, tähtajad kukil ja... ühesõnaga, nõiaring, aeg ja raha, eks!).
Muide, tegelikult äärmiselt tore inimene oli see toimetaja, ikka meenuvad need pikad telefonivestlused ja vahetu kontakt, lisaks mõõtmatu innustus. Ühtegi e-maili temalt ei tulnudki vist. Väga värskendav vahepala tänasel päeval, kas pole?

Siis on mul olnud toimetaja, kellest ma ei teagi midagi. On ta pelgalt nimi või on tal ka nägu:) Pole näinud, pole kuulnud, pole kirjutanud. Mis ei tähenda, et ta midagi teinud ei oleks, oh ei! Kahtlemata leidis ta nii mõndagi, ja mis mulle eriti meeldis, ka paar asjalikku faktiparandust. Aga jah, infoedastus läbi mitme inimese ja seega mul ei tekkinudki temaga mingit isiklikku kontakti.

Aga veel üks teistmoodi kogemus on mul olnud. Kas halvem või parem, tont seda jälle teab. Ühelt poolt kole närvesööv ja segane, teisalt õppisin ma sellest vist kõige rohkem. Seega fifty-fifty olukord. Inimesi, kes teksti üle lugesid, tundus olema tõeliselt palju, silme eest läks kirjuks ja hästi ei saanud nagu aru, et kellele ja millist aru anda ja kelle küsimustele ja ettepanekutele kuidagi reageerida. Samas oli mul ikkagi toimetaja täitsa olemas, igati meeldiv ja vahva inimene. Ja eks tema nägi minuga ka vatti, kahtlemata rohkem kui ükski teine toimetaja. Ja samast seltskonnast oli veel üks inimene, kes oskas head nõu anda, kellega sai dialoogi astuda. Eks sellised kogemused rikastavadki enim - kui tekib omavahel kahekõne, kui saab probleemsed kohad üle ja läbi arutada. Aga ongi, et see kõik eeldab tublisti aega, energiat, panustamist... ja kui seda vääriliselt ei tasustata, siis miks peakski üks normaalne inimene, olgugi filoloog ja puha:P, heategevust tegema? 

Nii et, see on see, mida teevad tänased toimetajad tänastes tingimustes. Olenebki, milline pingpong käib kõigi osapoolte vahel. Olgem ausad, kui seda suhtlust on liiga minimaalselt, siis jääb oht vääriti ja kaheti mõistmisteks, ent kui läheb jällegi kümnete kirjade pommitamiseks omavahel (ja igal teisel korral tekib ka vajadus kogu tekst taas ja taas uuesti lugeda), siis ei saa ka sellest head nahka tulla, sest lõpuks on kõigil tähelepanu hajunud ja üsna ükskõik sellest tekstist.

Et kes siis on süüdi?
No ei olegi ühest vastust, eks ole. Kord toimetaja, kord kirjastaja, kord kirjastuse suvaline töötaja, kord autor ise, kord tagant kiirustavad tähtajad, kord...

13 detsember 2012

Angst

Ängiraamatud, aga täiesti erinevad. Kummagi raamatu peategelas(t)el on oma valu ja maad ligi surumiseks oma põhjused. Peale ängi (ja selle, et lugesin neid samaaegselt) ei ühendagi miski neid raamatuid, seega ärge otsige muid paralleele.
Niisiis must masendus.
Aga lugeda oli ikkagi hea.




Tõsi, M. Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed" esimestel lehekülgedel ei tahtnud edeneda. Ehk oli kohati liialdatud sõnamängudega või ei suutnud mina lugejana koheselt musta masenduse lainele saada:)? Ent hiljem oli juba hea, nii hea kui raamatutegelase depressiivse elu lugemine üldse olla saab.
Mis mulle aga eriti meeldisid, olid mõnusalt arhailised sõnad ja väljendid, mida autor üsna usinasti oli sisse pikkinud. Võib-olla ei ole need just otseselt arhailised, aga olgem ausad, meieealised enam ei kasuta selliseid kuigi tihti. Seda enam ma naudin neid. No näiteks üll ja manu ja klosett jt. Või siis uute väljendite tekitamine, mis autorit samuti näikse võluvat.

"Ma nägin, kuidas usk minust põgenes. Tuhatnelja. Jooksis väikese märsiga nurga taha. Väikeses märsis olid kõik need pisikesed imed, mis mulle elamiseks energiat andsid. Ma adusin päris teravalt, et olin tupikusse jooksnud. Tundsin, et ei saa sirutuda, elu mu ümber oli kitsaks jäänud. Maud oli kadunud. Üksinda olin ma. Mul hakkas seest väga külm. Halb eelaimus näris mind kintsust. Tundsin, et Maudi kaotamine lõi mu peas midagi katki. Sõrmed muutusid jäigaks, sõrmeotsad jäiseks. Pähe sigines paanika, tuhm peavalu surus mõlemalt poolt peale. Peas surusid end mingid väikesed ümmargused olemid tihkeks massiks kokku. See ühinemisprotsess oli piinarikas. Väikesed tihedad valutavad massid tiirlesid mu peas. Need massid moodustasid äkki mingisuguse klaasja ja vastiku kile, mis oli justkui teatav kookon. Äkki läks see kile krõbisedes katki. Hirm võttis võimust. Mingi tohutu raudne raskus surus ja ma ei suutnud hingata. Kähisesin. Paanika lähenedes nööriti mu kurk kinni ja ma ei tahtnudki korralikult hingata, pigem nohisesin ja hirmusin. Mõtlesin, et sügavat (rahustavat) hingetõmmet võttes tõmban koos hapnikuga endasse ka veelgi rohkem hirmu."





J. Kausi "Koju" mõjus aga ikka kausilikult, ei midagi eriti uut, ent ometi nauditav. Mulle meeldib, et see on ühest küljest selline kiire ja ladus lektüür. Teisalt aga, alati jääb lugejale ruumi ja õhku. Ruumi ise edasi mõtlemiseks, mosaiigi kokkupanekuks, lünkade täitmiseks. Kaus kirjutab kuidagi elulistest, suisa argistest asjadest. Või ta kirjutab eluliselt, argiselt, mine võta kinni nüüd kumbapidi.

Kausi raamatutel on veel üks eripära, mulle meeldib just see tema puhul enim. Tema raamatutes kerivad lood end lahti mõõdetud tempoga. Mitte prauhti! kõik korraga või kuidagi ebaühtlaselt, et vahepeal kotiga fakte peategelase kohta ja siis jälle jupp aega vaikust. Ei, ka "Koju" puhul kulgeb lugu nii edaspidi kui tagurpidi kindla rütmiga.

Et siis kolme keskealise mehe hall argipäev, elu tupiktee, valgust ei paista.

"Nojah, aga ma olen hakanud mõtlema, et mul on selles mõttes samamoodi, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma igatsen õnne, ja mida rohkem ma seda igatsen, seda kaugemale see minust nihkub. Tead. Ma kardan üha rohkem. Saad aru, kui sa tuletasid praegu meelde seda jalutuskäiku üle Hendriksoni küüru, siis see tähendab mulle vist nüüd midagi... kättesaamatut. Midagi nõnda ilusat, et see ei kuulugi nagu enam minu elu juurde, mul on see mälestus küll, see on minu sees, aga ometi... jah, nüüd võiks öelda, et see oli aeg, kus ma olin õnnelik, sest ma ei mõelnud sellele nii palju. Õnn on see, kui sa õnnele ei mõtle."


Boonuspunktid ikka ka, eks:) Viimaste, vigadest kubisevate raamatute valguses, oli seekord tegemist kirjavaraga, kus ma silmakriipivaid möödalaskmisi ei leidnud. Või ei märganud. Teeb minu jaoks sama välja, laseb vähemasti rahus lugeda.

12 detsember 2012

"Tont ja mannapuder" M. Saksatamm


Paras kogus vaimukaid naljajutte lastele, mõnusalt vaba fantaasialennuga ja selles osas kümnesse tabatud. Kuna ka meil kodus sarnaseid asju pidevalt ette tuleb, siis oli omajagu äratundmist korduvalt. Esimese hooga muide meenutasid need jutud oma stiililt "Kaka ja kevade" raamatut. Samas kõnealuse raamatu lood jäid siiski paar kraadi lahjemaks. Mõne jutu puhul tõmmati nagu hoog maha ja tekkis venimine. Või ütleme pigem, et ei vedanud lõpuni välja. Mõnes teises õnneks jagus kõrget mõttelendu viimaste sõnadeni.

Aga tegelikult ei olnud ju mina sihtrühm, nii et mis nüüd sellest pikalt rääkida:) Peab tõdema, et meie kohalikule sihtrühmale meeldis väga, meeldisid koguni kõik lood võrdselt ja tõid naeru suule. Piltidega oli vähe kehvem olukord. Ma ise pakuks põhjuseks, et illustratsioonid olid võrdlemisi rõõmutud ja värvivaesed. Ehk poistele passib paremini, aga tütarlapsele mitte eriti. Värvigamma oligi umbes selline nagu esikaanel näha võib - suured pinnad halli, beeži, pruuni ning kui oligi põhivärve, siis need olid ikkagi sellised tumedamad või kergelt määrdunud tooni. Et oligi teatav vastuolu juttude ja piltide vahel - jutud olid tegelikult lõbusad ja naljakad, aga piltidelt sööbis mällu süngem toon.

Igatahes, kes tahab teada, mis juhtub kui nädalapäevad vahetavad kohad või vorst otsustab jõuluingliks hakata või kui su naaber on ooperilaulja või sprott on hakanud politseikomissar Rexiks
või mida teevad jääpurikad suvepuhkuse ajal või kuidas karu raha leidis, siis tuleb ise see raamat ette võtta.

Aga muidugi ei saa ma jätta mainimata kummalisi leide, millega peaks küll juba harjuma hakkama vist. Tsäu ja tsäuki, korduvalt muide, nii et ma ei saanudki ausalt öeldes aru, kas pidigi nii olema? Või mis siis selle mõte oli? Siis oli ühes loos veel olemas mingi/keegi karusell. Ja tohuvapohu - was ist das? Ma kujutan ette, et nii mõnelgi lapsel on hea nägemismälu ja kui ta juba mõned korradki kohtab raamatus seesugust kirjapilti, siis kui suure tõenäosusega ta hiljem need sõnad ümber õpib? Sest ega ma isegi, olles mõnd taolist sõna korduvalt lugenud, hakkan kahtlema, et kuidas, pagan, see siis ikkagi kirjutatakse.
Kuigi jah, arvestades kui paljude sõnade kirjapildid on tänapäeval juba kahtemoodi lubatud, siis ega ei teagi...äkki ongi tsäud ja karusellid ja tohuvapohud aktsepteeritud?  Sel juhul minu vabandused!
Sama teema kerkis üles mõne päeva eest ka "Majapidaja ja professori" puhul... seal kribis keegi paaril korral midagi joonistusblokki.

06 detsember 2012

"Pariisi abikaasa" P. McLain


Magusvalus lugemine. Elust ja armastusest, sisemisest ja välisest särast ning põlemisest, eelmise sajandi esimese poole vabaduseihalusest ja piiride kadumisest. Kirjanduslikest salongidest (Stein, Pound, Fitzgerald jt) ja lõpututest armukolmnurkadest ning draamadest. Ning muidugi loomisprotsessist kui sellisest, eriti sellest, millisena see võinuks Hadleyle paista.

See on lugu Hemingway esimesest abikaasast, peamiselt nende Pariisi-aastatest, vaadatuna naise silmade läbi. Ainsaks miinuseks - see kõik on fiktsioon... See ei ole Hadley Richardsoni enda lugu. Ideaalis võiks olla kõik tema enda kirjapandud või jutustatud. McLain on aga lihtsalt üks kirjanik, kes selle loo on konstrueerinud, kasutades kahtlemata saadaolevat asjaosaliste loomingut, kuid polevat isegi lähedastelt sugulastelt või sõpradelt töö käigus nõu küsinud. Nii et, mõned mõtted ja tsitaadid kõlavad tuttavalt, küllap siis Hemingway enese teostest, kuid kõike kirjeldatut ei tasuks tõe pähe võtta.

Mis ometigi ei tähenda, et see ei oleks mõnus lugemine. Selle raamatu valguses tahaks aga uuesti võtta ette "Pidu sinus eneses" ja "Ja päike tõuseb". Võib-olla oleks pidanud koguni neid kõiki paralleelselt lugema...


"Magasime tol ööl halvasti ja kui saabus hommik, valas endiselt vihma. Ernest kavatses ikka veel mulle näidata Fossaltat, kus ta oli haavata saanud, ja nii me siis leidsime autojuhi, kes nõustus meid viima Veronasse, kus tuli istuda rongile, et sõita Mestresse ja seal pidime leidma teise auto ja juhi. Terve päeva uuris Ernest kaarte ja katsus kokku viia seda, mida ta ümbruses nägi, sellega, mida ta mäletas näinud olevat aastaid varem. Aga miski polnud enam sama. Fossalta, kui me lõpuks sinna jõudsime, oli veel hullem kui Schio, sest seal polnud enam alles mitte ainsati märki laastavast sõjast. Kaevikud ja varjendid olid kadunud. Pommitatud majad ja hooned olid uutega asendatud. Kui Ernest leidis üles nõlvaku, kus ta oli haavata saanud, oli see roheline, kahjustamata ja igati kaunis. Tundus, et miski polnud aus. Tuhanded mehed olid siin surma saanud vaid mõned aastad tagasi. Šrapnellist haavatud Ernesti enda veri oli siin voolanud ja nüüd oli ümbrus nii puhas ja särav, nagu oleks maa ise kõik unustanud.
/.../
"Oma mineviku tagaajamine on vist närune ja vilets mäng, eks ole?""

---

"Ühel pärastlõunal, kui Ernest ja mina tegime toas uinakut, tuli Pauline täiesti käratult hiilides sisse. Nägin parajasti unes, et mu peale langes tonnide viisi liiva. Tekkis kujutlus lämbumisest, kuid see polnud õudusunenägu. Oli soe suhkrutaoline liiv ja kui see aeglaselt mind muljus, mõtlesin ma: see on taevas. See on taevas.Tundsin ennast nii raugena ja nii uimasena, et ma isegi ei märganud, et Pauline oli toas, enne kui ta lipsas Ernesti-poolsel voodiserval linade alla. Pärastlõunad olid kuumad ja me magasime paljalt. Ma teadsin, mis seal toimuma hakkab ja ma ei tahtnud päriselt ärgata, et seda tunda. Ma ei teinudki silmi lahti. Mu keha polnud nagu päriset minu oma. Keegi ei rääkinud ega polnud ka mingit kära, mis oleks mind transist välja toonud. Voodi oli liiv, ütlesin endale. Linad olid liiv. Nägin ikka veel und."



05 detsember 2012

"Moemaja" M. Berg


Ma pean tunnistama, et "Moemaja" meeldis mulle vägagi! Ma kahtlesin kaua, kas seda üldse loen, sest viimane sellest sarjast kätte juhtunud raamat oli kuidagi... no lahja, ja siis ma nagu pelgasin järgmiseid üllitisi.

Aga "Moemaja" mõjus äärmiselt ilukirjanduslikult (kuigi olid ka mõned argisemad ja realistlikumad vahepalad), võisin korduvalt unustada, et loen raamatut ühest kindlast asutusest, kindlast ajakirjast, kindlast perioodist. Tõsi, mõni lugeja võiks hammast teritada selle üle, et peategelane Betti Parklai muutus ehk domineerivaks, ent mulle see kuidagi sobis. Loetu põhjal huvitaks mindki enam just B.P. ja Vana Morgenstern kui Tallina moemaja telgitagused :) Ja kui ma esimestel lehekümnetel mõtlesin, et miks see peategelane küll nii neetult upsakas ja kõrk peab olema, eriti aga, et kas ta ka tegelikus elus selline on, siis mingil hetkel ma tajusin, et on milline ta on, selles raamatus ta võibki seesugune olla. Ei, ta suisa peab selline olema, sest jumala pärast, ta on ju Naine! Kui veel Naine on moel või teisel ka taolises ajakirjas sees, otsapidi moemaailmaski seetõttu (jah, see ajakiri levis kaugemalgi kui ENSV-s), siis olgu aga pealegi veidi nipsakas ja endast paremal arvamusel. Enam see mind ei häirinudki.

"Moemaja" oli selline omamoodi hõrk, parajalt vaimukas (esimese hooga meenuvad Eesti metsades elavad pesukarud), kuigi neid lugusid, mille puänt muige suule tõi, oli kahtlemata märksa rohkem. "Moemaja" oli otseloomulikult tragikoomiline (nagu tolle ajastuga ikka aeg-ajalt juhtus). Tsensuur, leivaga pea pesemine ja selle soovituse järelkaja, sajajalgsed lapsmannekeenid, Silueti kirjanurk jne, jne.

Samas oli "Moemajas" omamoodi väljapeetust ja head stiili. Mitte glamuuri ja kõrgelennulisuse mõttes, aga midagi neis vahejuhtumistes, mõningates tegelastes, nende vaates maailmale ja iseendale.
Harivat, seda oli ka kohe kindlasti! Aeg viib meelest nii mõndagi, ja minu puhul ei saa muidugi paljusid asju meeles ollagi, seega seda enam! Kuigi see oli tõenäoliselt ühepoolne pilguheit nendesse aegadesse, oli see siiski lugejale üks võimalus tagasi vaadata, ja miks ka mitte?

Nii et mulle meeldis vägagi.

04 detsember 2012

U. Vadi "Tagasi Eestisse"


Vadi kirjutab muidugi ladusalt ja muhedalt. Lisaks tabab ta iga karakteri või nähtuse puhul mõned rasvaselt tabavad jooned, mis annavad kenasti loole vürtsi juurde. Kuidas John Lennoni välimusega John/Juhan kirjeldab oma bossi või töömeeleolusid, Tartut ja sugulasi, itsitavaid Jaapani plikse, Eveline... Ja kirsiks tordil pagulased Austraalias. See on midagi sellist, millisena meie siin kujutame kõik neid Kanada ja Austraalia vanaonusid ja -tädisid ette. Kusjuures vanem generatsioon tõenäoliselt selline ongi, vaevalt et Vadi selles osas mööda pani.

Loos oli õigupoolest mitu kihti või omaette võetavat lugu. Ei pea silmas mitte ainult Männiste käsikirja, aga üleüldse otse ja kaude jutustamist. Et mingil hetkel tekkis suisa hasart alltekstide ja tagamõtte otsinguil. Vadi ise võib-olla itsitab üldse pihku ja väidab, et ei ole seal mingit erilist tagamõtet, no ei tea.

Enim meeldiski vast see paguluse teema, mitte ainult selles osas, mis puudutas neid kummastunud vormi saavutanud patrootlikkusest nõretavaid  ettevõtmisi ja hoiakuid vanakeste hulgas, ent just nimelt ka tavalise noore või keskealise pagulaseks olemist. Pagulane siin või seal. Ja kelle silmis olla pagulane.

Boonuspunktid muidugi kord vaiksematele, siis jälle lärmakamatele ja igatahes sittuvatele ahvidele. Ahvid olid kindlapeale head. Ja vajalikul hetkel ulatasid ka oma abikäe, respect!

Tõsi, üks küsimärk jäi mu jaoks veel õhku - kas see oli mõeldud Oksaneni "Puhastusele" paroodiaks? Nii see lugu igatahes kohati mõjus. Aga kuna see oli mõnusalt jantlik ja tõsihumoorikas lugemine nii ehk naa, siis kui ka oli pilamine, ei häirinud see karvavõrdki. Teatrilaval ma muidugi asja ette ei kujuta, aga küllap minust targemad mehed-naised selle lavalepanekuga siis toime tulid.



30 november 2012

(kultuuri)šokk

Olen paar päeva ravinud oma metsikut peavalu. Peavalu, mis tingitud õudsest teatrielamusest.




Ma usun, et ei lähe enam iialgi ühtegi lasteetendust vaatama. Lasteetendused on ikka vanaemade-vanaisade ja lastelaste jaoks, tõsiselt, nende närvid peavad ehk vastu:)
Tunnistan, et etendus oli hea, isegi väga. A. Soro ja A. Kurvits võrratud, T. Ingit ja A. Tabunit mina suisa jumaldan ja Karlsson ju üldse kindla peale minek.

Aga bussitäite kaupa algkooliealisi rüblikuid on ikka liig mis liig. Nüüd ma tean, miks nii paljud pedagoogid labiilse närvisüsteemiga on. Tõsi, minu kõrvale juhtus ka üks äärmiselt sümpaatne eksemplar, ent see oli ka ainus erand. Ülejäänud karjusid ja lõugasid ikka nii kuis torust tuli. Või siis valisid ignoreerimise tee. Lõppkokkuvõttes tegi see sama välja. Sest kui ei karjunud õpetaja, siis karjusid lapsed, ja kui ei karjunud lapsed, siis karjusid õpetajad... loogika?
Ja lapsed olid nagu lapsed ikka. Kui mina noor olin (rohi oli nagunii rohelisem ja päike kollasem, aga see selleks), siis oli mingi kord veel olemas. Nüüd ei olnud enam midagi. Põhimõtteliselt sind talluti, togiti, nügiti, kratsiti, lükati... Ma ei ole oma sinikaid veel kokku lugenud ausalt öeldes, aga neid on ja õige mitu.
Samas on vist tegemist siiski teatava kambavaimuga või millega iganes... Sest kui üks grupp on hullumiseni pöörane ja metsik, siis mõni teine jällegi vaikne ja taltsas. Selle peale meenub mulle üks õpetajaametit pidav daam, kes täie veendumusega kinnitab, et kõik sõltub aastakäigust. Et ühte klassi satuvad valdavalt ju Hiina loomakalendri järgi sama aasta lapsed ja see määravat kõik. Järgnevaks kaheteistkümneks aastaks pidavat kõik paigas olema. Ja nüüd on klassijuhataja õnn (või õnnetus), millise loomamärgi otsa ta satub. Kuna seekord olid teatris valdavalt vist I-III klassi jütsid, siis peaks muidugi üle kontrollima mis aastakäikudega tegemist oli.
Ja ärgem siiski alahinnakem ka kodust kasvatust ja õpetaja enesekeshtestamise oskust. Mõne jaoks see oskus piirdubki vaid karjumisega. Keeruline olukord igatahes. Äkki oleks abi ühest Majasokust?:)))
Foto: Jaanus Laagriküll


Huvitav, et õhtusel ajal ei märka paljusid asju, mis päise päeva ajal silmi ja nina lausa kratsivad... kõik see 80-ndatesse kinni jäänud interjöör, ventilatsiooniga saali kanduvad tubakaaroomid, puhvetiseintesse imbunud masinakohvi mõrkjasmagus hais...

Tänased boonuspunktid lähevad "Ugala" wc-paberile ja (eeldatavasti naissoost) isikule, kes on suvatsenud oma teatriridikülis kanda pastapliiatsit ja selle wc-kabiini sisenedes välja otsida ja seinale kinnitatud  palvele pabereid mitte potti loopida, lisanud omapoolse täienduse "Mis paber???"

27 november 2012

"Oliiviteekond" C. Drinkwater


 
Neljandaks raamatuks on Drinkwateril endal vist ennekõike jaks otsa saanud. Tal on kas üle visanud Appassionatas kükitamine ja töö rügamine (erinevalt Michelist, kes lehvib enamus ajast Pariisis ja siis veel natuke siin ja natuke seal) või siis ei juhtunud villas enam tõepoolest midagi erilist.
 
Igatahes "Oliiviteekond" ongi sõna otseses mõttes teekond ümber Vahemere, kus ta otsib vastuseid oliivide kasvatamise käigus tekkinud küsimustele. Oo, ja siin juba leidub oliive! Ja fakte ja ajalugu ja kirjeldusi ja värvikaid oliivikasvatajaid. Sest ka paigad ise on värvikad: Malta, Kreeka, Kreeta, Liibanon, Tuneesia, Liibüa, Türgi, Süüria, Iisrael.
 
Näiteks valged oliivid, midagi väga ainulaadset. Või magus sort, üks ainsamaid, mida kannatab töötlemata ja otse puult noppides süüa. Või põnevad retseptid oliivide konserveerimiseks. Või milleks on vaja oliivisaludes laululinde. Või erinevaid nippe oliivide noppimiseks.  Või kuidas eri rahvad eri aegadel on neist luuviljadest õli kätte saanud. Või mida teinud alles jäävast pastast.
 
Kodused teemad on selles raamatus praktiliselt unustatud. Tarbetuid kõrvalepõikeid on, aga siiski võrdlemisi vähe (näiteks "naftakate" elu Liibüas... Tripolis on see luksuslik ja Banghazis veidike...hm, metsikum).
 
 

"Oliivisaak" C. Drinkwater



"Oliivisaak" on puhtalt süngetest toonidest kantud. Selle raamatu jooksul ei juhtu ainsatki head asja.

Michelil läheb halvasti ja iga teine lehekülg on kantud selle mehe mustast masendusest ja eemal hõljumistest. Mis see oliividesse puutub, võiks raamatu lugeja küsida, ja ega ei puutugi. Lisaks tuleb ka seebiooperlik vahepala Grace Kelly jäljendamise näol, mitte küll nii fataalsete tagajärgedega, ent siiski.  Areenil on jätkuvalt ka sanglier´d, kelle tõttu võib lugeja koguda uusi teadmisi prantsuse metsanotsudest ja üleüldse jahist.

No ja oliivisaak... seda nagu ka ei ole. Ja siis veel Prantsuse Riviera "vanad sõbrad" - tulekahjud.
Selline sünge raamat. Sügisesse mittesobilik.

26 november 2012

Raamatusõbra õudusunenägu...

Igal raamatusõbral on oma õudusunenäod. Õnneks need enamasti päriselus siiski ei juhtu.

Mul läks täna paraku teisiti. Samas, eks ole meie raamatukogu kodulehekülg tõesti juba jupimat aega muutmata, keegi on otsustanud väikese  ja värvika värskenduskuuri teha. Tõsi küll, omavoliliselt ja personaalse sõnumiga:)
 

23 november 2012

"Luule, ametnik" A. Alavee ja "Avalikult abielust" T. Vint



Järjest juhtusid näppu kaks väga sümpaatset raamatut, mõlemad kodumaiste autorite sulest ja üsna hiljuti ilmunud. Mis neid ühendab? Eelkõige muidugi loomutruudus - mõlemad võiksid olla edukalt päriselust maha kirjutatud, tont seda teab, äkki ongi:) Samas ei ole need kindlasti mingid blogitekstilised kirjutised.

"Luule, ametnik" on kunstiõpetajast, kes kaaslase survel otsapidi Brüsselisse jõuab. Lugu ise mõjubki nii nagu oleks minategelane ka tegelikult sinna sattunud, elaks üle kõik need kohanemisraskused ja hingevalud. No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes. Lugu oli lihtne ja kiire ja ladus. Ent mis peamine, mõjus sümpaatselt. Näiteks meeldis see mulle oluliselt enam kui sama võistluse võidutöö. Ometi, võidutöö oli püütud mitmekihilisemaks teha ning antud raamat jällegi tublisti lihtsam ja minimalistlikum, ei olnud liinidega kunstlikult üle pingutatud. Ja mis hargneski kõrvalt, see lõppes enne, kui õieti alatagi jõudis. Kuid siiski mõjusam. "Luule, ametnik" oli vist III koha lugu.

"Avalikult abielust" oli rohkem sügavuti minev, kuigi lugu ise ju enesest siiski äärmiselt triviaalne ja eluline. Tahaks suisa väita, et otse elust enesest, äkki oligi autor oma abielu pealt maha viksinud? Igatajes kirjanikust ja kunstnikust abielupaar nõustub osalema saates "Avalikult abielust", mis on just niisama labane nagu pealkirjast järeldada võikski. Kusjuures nii pealkiri kui ka saate kirjeldus meenutavad saadet, mis vist tõesti kunagi eetris ka oli - "Avameelselt abielust".

Aga see ei ole ainult sellest kuidas paar saatesse satub, vaid võttepäevale eelnevate ja järgnevate päevade jooksul meenutatud ja läbi elatud sündmustest, tunnetest, eelkõige just tunnetest. Mis aga eriti paeluv antud loo juures, lugu jutustatakse vaheldumisi nii mehe kui naise vaatevinklist. Ühised mälestused ja neid hõlmavad dialoogid võetakse läbi mõlema osapoole silmade läbi. Teate küll, lugu on nagu sama, aga vaatenurgad sellele absoluutselt erinevad, nagu kõigi asjadega siin elus. Ühest küljest on ju kõik nii etteaimatav ja ei midagi uut siin päikese all, ent teisalt ikkagi põnev lugeda ja võrrelda.

Tõsi, mulle meeldisid enim kirjeldused kunstniku- ja kirjanikutööst. Loomeprotsessid on mõlemal juhul võrdlemisi sarnased ja ikkagi eriskummalised. Jäin mõtlema, et see oli vist üldse esimene raamat Vindilt, mida ma lugesin. Taas kord üks avastamata autor, kelle võiks siiski ette võtta. Küllap võtangi.

22 november 2012

Kohvikumängud

Mida hallim on väljas, seda vahukooresemaks muutuvad kohvikumängud.
Maitsvamaks muidugi ka.
 



Kui autoriks on Merit, siis täname Meritit, aga kui keegi teine, siis võib Merit lahkesti kiidusõnad edastada!

21 november 2012

"Eleanori" laenutustest

Jaanuarist oktoobrini (2012) on Kodila raamatukogus "Eleanori" laenutatud nii palju, et see on kenal teisel kohal.

Kivi-Vigala raamatukogus  2012 teise poolaasta laenutuste seis annab "Eleanorile" 25. koha.

Põltsamaa lugejate lemmikute hulgas (01.01 - 01.11.2012) on "Eleanor" 20. kohal.

20 november 2012

"Oliivihooaeg" C. Drinkwater

Jällegi vigadest kubisev, aga muidu igati nauditav lugemine.
Tõsi, Provence´i ja üldse Lõuna-Prantsusmaad oli selles raamatus märksa vähem kui esimeses. Loodan, et see ei ole nende raamatute puhul jätkuv trend:) Samas on kõik ju kõigega seotud, igale nähtusele eelneb põhjus ja hiljem on tagajärg, seetõttu ma neid sagedasi ja pikki kõrvalepõikeid nagu ei tahakski kritiseerida.

"Oliivihooajas" on palju juttu lastest ja lapsepõlvest. Raamatu esimeses pooles on peamiseks sõnumiks autori rasedus, mille juurde kuulub piisavalt pikk pulmakirjeldus kusagilt Cooki saartelt. Töistest seikadest on pikim vististi Birminghami oma. Lisaks on ohtralt tagasivaateid autori traagilisele lapsepõlvele. Seega, kes puhast ja ehedat Lõuna-Prantsusmaa maaelu ootab, saab ehk pisukese pettumuse osaliseks.

Mis aga Rivierasse puutub, siis sobivad autori meeleolusid sellest raamatust kirjeldama järgmised lõigud:

"Kui olen Barbara maha pannud, otsustan teha tiiru mööda Croisette´i. Plaažidel kihab elu ja restodes ja kohvikutes au bord de la mer sumiseb uus tõug suvitajaid, kelle hulgast paljudel on blondeeritud tahakammitud soengud. Jooke tellides kohendavad nad oma ekstravagantset meiki ning loevad venekeelseid ajalehti ja ajakirju. Kui lähemalt vaatama hakata, siis igas rannaäärses raamatuletis on müügil venekeelseid väljaandeid. Leheputkas on esiplaanile sätitud venekeelne "Vogue", sest äkki vene maffia tibid soovivad rannas kerget lektüüri nautida. Vene restorane kerkib järjest nii linna sees kui ümberkaudu, ja moed naisterõivaste kauplustes on hakanud muutuma. Need ei ole tavapärased, hooajast tingitud muutused ega ole ka suunatud rikkale araablastest ostjaskonnale, kes on küll veel olemas, kuid peale "neetud Lahesõda" ei ole enam see, mis varem. Ei, hilbud, mis nüüd müügile on ilmunud, on retrohõngulised, aga mitte niisugused, nagu Pariisi moekoridorides. Need on väljakutsuvalt moestläinud, viiekümnendate lõpu-kuuekümnendate alguse libulikud värvikombinatsioonid; tapvad rokkarikostüümid, millest kõik vene noored nende pikkade eralduses veedetud kommunismiaastate vältel võisid ainult unistada.
...
Somerset Maugham, kes elas palju aastaid luksuslikul ja lopsakalt haljendaval St Jean-Cap Ferrat´poolsaarel, iseloomustas Monte Carlot, väikest Prantsusmaa ja Itaalia vahel asuvat maksuvaba kuningriiki, kui "päikesepaistelist paika kahtlaste inimeste jaoks". Tema ajal oli see kindlasti täpne ja vaimukas tähelepanek nende kohta, kes asusid elama sellele tillukesele maasäärele, kuid tänapäeval võiks Maughami ütlust kasutada palju laiema ala kohta: igal pool kogu sellel palmidega ääristatud rannikul kõlab see õigena. Prantsuse Riviera on võrdsel määral magnetiks nii lootusrikastele kui ka lootusetutele, niisama nagu Hollywood tõmbab tselluloidimaailmale ligi nii tulevasi kuulsusi kui ka andetuid staariks pürgijaid.
...
Neile lisaks on terve hulk läbisõitjaid, kaasa arvatud karjakaupa süsimusti kirevates batikast jubbah´des aafriklasi Gabonist ja Senegalist, kes lööberdavad randades ja moodsate restode ja kohvikute ees, püüdes maha ärida oma võltsitud  Louis Vuittoni kotte ja rahataskuid, kandealustel kelli, õnnetoovaid amulette ja ohtrasti päikeseprille.
...
Ja furgoonautodes saabub vargaid Prantsusmaa teistest departement´idest. Nende jaoks on see töörohke aastaaeg. Nad sõidavad küngastel ringi ja uurivad hoolikalt sealseid villasid. Kogenud silm ütleb neile, millal puhkajad on kohal ja millal nad on kodust ära, ja puhkajad on tuntud selle poolest, et jätavad ülearuse raha ja ehted seifi lukustamata."

Siin lõikudes on ka mõned faktivead, aga olgu ette öeldud, et nii olid need ka raamatus.

19 november 2012

"Oliiviistandus" C. Drinkwater

"Oliiviistandus" on Carol Drinkwateri memuaaridest esimene raamat. See on seda masti raamat, nagu neid on sadu juba ilmunud - kus üks tüüp (antud juhul siis inglise näitlejanna) ostab kuhugi Vahemere äärde lagunenud või muidu kehvas seisus villa ning siis alles õige tants lahti laheb... Iseenesest on need lood äravahetamiseni sarnased ja kui oled ühte taolist raamatut lugenud, võiks ülejäänud heaga lugemata jätta.

Aga ma ei saa. Kui on Kreeka, Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa (võiks olla ka Hispaania, ent kui ma mõtlema hakkan, siis sellesse nimekirja mul ei olegi vist ühtegi sealset sattunud...), siis need kirjeldused ja kohalikest loodud karakterid lihtsalt on puhas nauding. Meie halli ja lõputusse sügisesse ideaalsed vahepalad - keskpäevased leitsakud, jahedad kivipõrandad, ürtide lõhnad, mahlased viljad, tsikaadide laul...

Selle raamatu puhul eriliseks boonuseks muidugi ka asukoht. Häärber asub võrdlemisi lähedal Cannes´ile, mis tähendab, et lisaks metsikumale loodusele on ohtralt pilguheite Antibes´ile, Nizzale, Mentonile, Grasse´ile. Ja veel, siinkohal ei ole tegemist ainult suvekoduks kavandatava kohaga, vaid loole annavad lisaväärtuse otseloomulikult ka oliivid (nii nagu näiteks "Küpsevas päikeses" viinamarjad ja vein). Seega oliividest ja oliiviõlist võib nii mõnegi huvitava fakti teada saada.



Näiteks mõned väikesed pildikesed Nizzast:

"Tehes väikse ringi mööda rue de la terrasse´i, carriera de la  terrassa´t äratab mu tähelepanu käsitsi maalitud silt, millel seisab Cave, Pierre Bianchi et Cie, kus värvitud klaasist aknad on tõestuseks selle pärandist. See kuulutab uhkelt, et firmal on seljataga kolm sajandit kauplemist. See on täitsa saavutus selle linna ajalugu arvestades. See tähendab, et nad olid siin juba enne prantslasi; Nizza loovutati Prantsusmaale alles 1860. aastal.
Astun klaasile ligi, et lugeda lahtiolekuaegu, mõeldes, et pärast pealelõunast kursust võiksin siia tagasi tulla, ja mulle teeb nalja lugeda, et pood avatakse uuesti kell kaks ning mingit erilist sulgemisaega ei olegi, ja et pühapäeviti on see suletud ainult si grosse fatigue. Kui väsimus on väga suur!
Kõrged hooned, üksteise kõrvale surutud nii kitsaste tänavate ääres, kust jalgratas vaevalt läbi mahub (meie kirjakandja kindlasti mitte!), on värvidelt ja arhitektuurilt itaalia mõjuga: erkpunane ooker, kollane ooker ja sinepitoonid, kõik on kaunistatud luitunud roheliste või pleekinud türkiissiniste žalusiidega, või kahvatu tolmuse lillaga, mis on nii lõhnav, et seda saab peaaegu sisse hingata.
...
Osalt žalusiidega kaetud akende taga silman kohalikke käsitöömeistreid innukalt töötamas atelier´des, mis on vaevalt suuremad kui postmargid. Kiilaspäine kingsepp, kes parandas nahast sandaalipaari taldu, paneb need kõrvale ja suleb oma poe lõunavaheajaks. Ühelt väljakult algaval kõveral umbtänaval kohtan mehaanikut, kes on lahti võtnud igivana lapsevankri suuruse Fiat Cinquecento mootori. Ta istub juhiistmel ja vaatab lahtisest uksest välja maailma. Ta süles on kauss, milles paistab olevat sealiha rikkalikus veinikastmes. Maapinnal tema jalgade juures on pooltühi pudel ja klaas roosat veini, puuvilja, juustu, poolik pikkelsai ja ohutus kauguses kaks ilase suuga peni toidujäänuseid ootamas. Pesunöörid linade, särkide ja aluspesuga on tõmmatud nagu lipuehted kõikjale minu kohale üle kitsaste tänavate ühest servast teise. "


Ja puhas rõõm teadmisest, et neli sarnast (loodetavasti!) raamatut on veel ees.

Keda nüüd taas peaks häirima siin postituses teiste prantsuspäraste kohanimede seas kasutatud "Nizza", siis ka raamatus on läbivalt just seda varianti kasutatud:P

15 november 2012

Kui kaua unustamiseks...?


Vahepeal on märkamatult kaks tähtpäeva kätte jõudnud.
Üks suisa möödaski... mis omakorda näitab kui ruttu ja kergesti inimene unustab. Unustab kõik ebamugavused ja harjub mõnusa eluga. Jaa, jälle on november ja jälle üks aasta möödas läätsedest/prillidest vabanemisest, kokku juba neli aastat. Just nii palju ongi vaja, et kõik meelest läeb. Prillide pimesi kobamised hommikuti, läätsede tagaajamised varvastelt ja õhtuti nende kättesaamised kuivadest silmadest või siis lakkamatu silmatilkade tilgutamine. Rääkimata sadadest teistest pisikestest ja parajalt tülikatest situatsioonidest.
Minevik. Unustatud. Möödas.
Ja ikka ja jälle tänusõnad dr Pait Teesalule ja ReFocuse silmakliinikule!

Ei oleks see aastapäev meenunudki, kui just kohalik häälekandja poleks vahtu löönud ühe Tartu tn kinnistu ümber. Olgu, vaevalt ajaleht ise nüüd väga intriige üles keerutab, küllap saavad sellega hakkama siinsed kõiketeadjad suupruukijad. Mida siis lugupeetud linnakodanikud selle krundi peal näha tahaksid? Järjekordset minimegakaubanduskeskust? Igavesti tühjana seisvaid bürooruume? Aastaid ostjat ootavaid kortereid? Kõiki neid eelnevaid on juba piisavalt siia ehitatud, üsna antud koha lähedalegi.

Aga miks ka mitte üks kliinik?
Ainus vastuargument võikski vist tigedad ja negatiivsed kohalikud elanikud olla:)


Ilmnes, et ka blogil on täna sünnipäev... õigupoolest ei olnud mul aimugi, mis aastaajal või mis kuul see asi siin alguse sai.

14 november 2012

Seepi, ohtralt seepi...


No seekord olen ma ikka seebikate otsa sattunud! Nagu seda muidu veel vähe oleks.
Ma võin öelda, et Murdochi ja/või tõlkijate keel oli küll igati nauditav ja meeli paitav, koguni tema looduskirjeldused mulle igati meeltmööda. Kui vaja sõnadega maalida pilt maastikust, ilmast või tegelaste vaevadest, siis jumala eest, sellega saab Murdoch kenasti hakkama. Tema inimeste nägude kirjeldamine muutus ajapikku aga juba häirivaks, sest mitukümmend suu ja suujoone kirjeldust sa ikka viitsid lugeda? Võib-olla ühe raamatu jagu "nägusid" kannataks isegi ära, ent tegemist võis olla seekord lihtsalt kolmest järjestikkusest raamatust saadud üledoosiga.
 
"Inglite aeg" läks ühel hetkel liiga groteskseks ning ma saatsin selle heaga nelja tuule poole. Ja miks mind ometi ei hoiatatud, et Murdoch on taoline seebikuninganna?!
 

"Meri, meri" kiskus ka Ladina-Ameerika telenovelade valdkonda. Meri ise, vana mereäärne häärber ning peategelase lõuna- ja õhtusöögid lõppkokkuvõttes selle raamatu ka päästsid. Neist oleks veelgi võinud kirjutada. Üsna ebasümpaatsed tegelaskujud ja lõputud draamad muutusid igatahes kurnavaks.


 "Itaallanna" oli... samuti seebiooper, vaid selle vahega, et puudus lõputu venitamine. Ärge nüüd öelge, et mulle lihtsalt sattusid valed raamatud Murdochilt:) Ja et tal on mõni teos ka enam-vähem normaalse süžeega.
Sest see siin ei olnud ju, ega? Teen lühidalt: peategelane naaseb vanematekoju ema matustele, seal krabab ta vahelduseks vennatütart ning tõrjub samaaegselt ka vennanaise lähenemiskatseid. Vend aga mehkeldab vaheldumisi viskipudeli ja oma õpipoisi õega. Õpipoiss ise on aga kõige kõvem mees, sest tema magatab vaheldumisi tolle naist ja tütart, suisa nii edukalt, et mõlemal pätsidki ahjus. Ja siis tulge mulle rääkima, et see on hea raamat:)
Tegelased, nagu Murdochil vist kombeks,  on kõik küllaltki ebasümpaatsed, vastikud ja salakavalad ning muidugi raudselt mingi jamaga hakkama saanud.
Ainsaks normaalseks tegelaseks selles raamatus ongi itaallanna. Noh, ega ta suurt sõna ei võta ja silma ei torka ka, alles lõpupoole - ehk see ta päästabki:) Kuigi ka temal oli mingi oma must saladus, aga ma ei mäleta enam täpselt milline...
Läheb veel õige mitu aega, kui ma midagi samalt autorilt veel võtta söandan.


 Ja kuna Inglismaa seepi sai juba piisavalt, siis tulin korraks kodumaale käima. Üks väga naljakas raamat, ei teagi, kuidas selle otsa komistasin. Kui ma nüüd guugeldasin, siis selgub, et sellest on ilmumise puhul ikka meedias veidi juttu tehtud, aga nähtavasti kohtades, mis minuni ei jõua.
"Maffia" on selles mõttes muidugi hea raamat, et iseloomustab päris kenasti elu Eestimaal ühe lühikese ajavahemiku jooksul. Tõesti-tõesti, olid aastad, mil siinse maalapikese peal just niimoodi elati ja toimetati ja nii mõnigi tänaseni toimiv äri sarnastel meetoditel kokkuaetud algkapitaliga püsti pandi. Raha, teadupärast, ei haise!
Kellele Anvelti "Punane elavhõbe" meeldis, sellele peaks sobima ka kõnealune üllitis, seekord siis politsei asemel küll päti poolt vaadatuna.
Tõsi, raamat on tublisti alatoimetatud ja ülekujundatud, seega nõrganärvilistele ei julge soovitada:) Samas, kuigi pealkirjade kujundus mul vererõhu lakke tõstis, siis jällegi tekstile taustaks paigutatud must-valed pildikesed olid igati omal kohal! Sellised parajalt illustratiivsed ja teisalt nostalgiat tekitavad:)
Ainult et mis näoga ma nüüd edaspidi Indrek Taalmaad vaatama pean:))))) Minu lemmiksõnaks sai aga otseloomulikult "rosinakäpik".


Ja vahelduseks ka Tai seepi, mille puhul tuleb tunnistada, et see oli kõik ka etteaimatav. Aga siiski piisavalt põnev ja kiire lugemine. Vajalik on see vist küll ennekõike Taid külastada kavatsevatele meesisenditele.
Kes juba käinud, need ärgu lugegu, sest enese lüpsilehma staatusest leidmine võib liig valus laks olla.

12 november 2012

Restoran La Bottega

 

Restoranide nädala grande finale - restoran La Bottega (peakokk Nicolo Tanda)!
Restoranide TOP 50-s asub La Bottega 2012. aasta seisuga kenal 12. kohal.
Hõbelusikas jäi 2011/2012 hooajal küll saamata, ent Parima Rahvusrestorani nominentide hulgas troonis La Bottega auga.


Hubane ja õdus Itaalia toitu pakkuv restoran, kus ees ootamas kolmekäiguline õhtusöök. Olime üsna elevil juba eelmise päeva restoranikülastuse aegu, arutades järgmisel päeval eesolevat menüüd. Teadsime, et tulemas vasikakeel ja küülikuliha. Meie seltskonnas oli inimesi, kes ei olnud emba-kumba söönud.

Esimesena mainitud looma puhul tuleb koheselt silme ette pruuni pehme naha ja suurte silmadega ja märja nina ning kareda keelega vasikas. Mulle kangastus seda menüüd nähes silme ette suurfarmis veedetud lapsepõlv, kus vasikas imes mu kätt, arvates, et nii saab piima ja kõrvus kuulsin vasikalapse nälginud häält. Jänes - punnis punaste silmadega koheva karva ja imepisikese kondiga loom. Oli vast väljakutse meid ootamas...


Eelroog:
Vasikakeel
tuunikala kastmes











Portsjonid olid selles restoranis ikka tõeliselt suured!
Visuaalselt oli eelroog väga kena vaatepilt. Olles kogenud lehmakeele söömist, eeldasin, et maitse on üsna sarnane, aga eksisin. Pisut kibedam, tugevama maitsega, ei ole nii pehme maitsega nagu lehmakeel. Keel oli lõigatud hästi õhulisteks lõikudeks. Oli ka pisut õli peale peitsitud. Viilude peale oli asetatud tuunikala salat rukola ja kapparitega. Tõeliselt hea salat! Kas asi oli selles, et see õli seal vasikakeele peal oli või selles, et viimasest söögikorrast oli möödas 9 tundi, aga mul hakkas kergelt iiveldama ja see vasikakeel käis suus ringi. Seega - vasikakeelt ei suutnudki ma rohkem süüa kui kolm lõiku. Üks väga hea ja kaks head hinnangut antud roale.




Pearoog:
küülik
valge veini ja oliivi kastmes, kartuli-spinati püree












Väga suur portsjon väga suurel taldrikul, mis meenutas pigem ovaalset kandikut. Sellest roast oleks jagunud kahele inimesele, ausalt! Roast lausa peegeldus itaallasest mamma valmistusviisi: suured porgandiviilud, suured sibulatükid, küllusliku hautise sees ohtralt pehmet ja hõrku küülikuliha. Hinnang roale oli väga hea, loomulikult :) Kõht oli juba siis nii täis, et ega enam ei jaksanudki süüa.


Mõte magustoidust ajas kergelt iiveldama. Õnneks pakkus kelner, et kas me sooviksime roogadest puhata pisut enne seda, kui toob magustoidu lauale, olime koheselt nõus :)
Ja siis see saabus: šokolaadikook.









Lihtne dessert: šokolaadikook.
Et neid söödud küll ja küll, eksole. Kuigi antud koogi nimetus oleks võinud olla šokolaadi-martsipani kook. Väha hea kook. Isiklikult häiris mind antud koogi kaunistamiseks lisatud kakao, aga hea oli ikka!

Seega, oli grande finale igati ootuspärane ja pani ilusa punkti meie selleaastasele "restoraninädalale".

Restoran Dominic

Külalispostitustega jätkab Jaanika.
 
Teine päev ja teine lõunasöök - restoran Dominic
Dominic on pärjatud ka Parima Restorani Hõbelusikaga 2012.
Eesti restoranide TOP 50-s asub Dominic aastal 2012 tublil 13. kohal.
 
 
Väga õdusa interjööriga, lisaks küünaldele ka üsna furoorikas muusika. Tabas aga korduvalt ja häirivalt  kõrva ning oli üsna vali. Tekkis küsimus, kas eelmisel päeval ka muusika taustaks oli. Oli küll, ent sõbrad  ei olnud seda tähelegi pannud. Kusjuures oli väga vaikselt tõesti ja selline mahedam taust pigem.
 
Menüü:
Metsaseenesupp murulaugu-toorjuustukreemi ja kõrnetega.
 
Kui eile kiideti esimene roog minu poolt rahuldavaks, siis seekord pidasin seda suppi heaks ja mu kaaslased  pidasid pigem rahuldavaks :) Hea seenesupp oli. Vahelduseks igal pool pakutavale seenesupile, kus enamasti  tegemist šampinjone sisaldava supiga. Seened olid püreeritud nii, et tükid tunda, sõpra see häiris, aga mulle  just see meeldis. Kõrneid oli vähe tunda. Ja hästi intesiivse maitsega, justkui oleks lisatud ka maitseks kuivatatud metsaseeni. Väga toitev supp!
 
 
 
Põhiroaks:
Coq au vin (veinis hautatud kukk)
pestorisotto ja ahjutomatiga
 
Etteruttavalt võib öelda - hinnang antud toidule oli väga hea!
Mahlakas kukk. Ja see veinikaste sinna juurde. Ja tolle kastme lõhn - jumalik! Paremat risottot, ilma liialduseta võiks öelda, pole saanud ja see parmesani juust ribadena selle peal tegi roa veelgi maitsvamaks. Ahjutomat oli  nagu ahjutomat ikka. Visuaalselt andis roale juurde. Kõhud said ikka väga täis (mis restoranis süües ju ei ole  eesmärk omaette tavaliselt) ja sõber isegi ei jaksanud risottot lõpuni süüa. Vilets Eesti mees, mis muud, kuna  naised ikka jaksasid - no kuidas sa jätad sedavõrd hea toidu alles, eksole :)
 
 
 
 
 
Teised restoranide nädala külastajad Dominicist:
 

11 november 2012

Restoran Cru

Restoranide nädal 2012 on blogimaailmas tänamatult vähe kajastamist leidnud, seega viime kokku toidunautlejad ja blogipidajad:) Tänavusest kolmest kogemusest teeb külalispostitused Jaanika!


Esimene restoranidest on Cru, Eesti restoranide TOP 50-s 2012.aasta seisuga 20. kohal.
Restoran Cru (peakokk Dmitri Haljukov) asub Viru tänaval, keset turistide mekat ja on nende seas ka üsna populaarne, kuna õdus valgus ja hubasus juba aknast märgata. Olen varem ühe korra seda külastanud, aga siis sai pigem kiirelt latte ja vein haaratud vaid. Väga mõnusa fiilinguga sisehoov. Suvel võiks seal istuda sõbrannaga tunde ja lobiseda või siis kallimaga tunda ennast nagu eraldatuna, sest sisehoovi linnakära kuulda ei ole, aga kuna hetkel sügis, mitte suvi, siis asugem asja kallale.

Ei hakka siinkohal rääkima saagast, kuidas üldse õnnestus saada kohti restorani ja et plaanis oli rohkem õhtusööke ja vähem lõunasööke, aga igal juhul rahul. Ka eelmisel aastal, mil restoranide nädal oli esimest korda, sai osa võetud. Ja kuna emotsioonid olid väga ehedad ja restoraninädala gastronoomia rõõmustas meie maitse- ja muid meeli, siis etteruttavalt võib öelda, et plaan ka aasta pärast kindlasti osa võtta ning jätkuvalt loodame saada kohti Chedi`sse ja Ö´sse, mis seni pole õnnestunud :(
Selgituseks neile, kes pole osa võtnud, et lõunasöök restoraninädala raames oli kas eelroog ja põhiroog või siis põhiroog ja magustoit. Ning õhtusöök: eelroog, põhiroog, magustoit.

Olgu, asja juurde.

Menüü oli kenale restoranilogoga paberile prinditud ning roogadele lisaks toodud veinisoovitused.


Ning laual, mil ootasime oma esimest rooga, oli imeilus suur vaagen. Alati, kui külastan restorane, lounge´e jms söögikohti, hakkavad silma sealsed nõud, tore, kui nähakse ka visuaalse poole pealt vaeva.


Põhiroog:
Kana Kinoa
Hõrk kanafilee / kinoa ja rukola pärlisalat/ petersellijuure püree

Visuaalselt oli põhiroog silmadega ülisöödav. Kuid asudes roa kallale, tabas kerge pettumus, vähemalt minu poolt. Kanafilee nagu kanafilee ikka. Kinoa pani selle roa särama, aga maitsetu kaste ning mage petersellijuurepüree tõmbasid esmase suure vaimustuse kõvasti tagasi. Rahuldav lõpptulemus. Lisan ka, et restoraninädala kaaslasteks olid sel aastal samad seltsilised, kes aasta tagasi. Sõbranna arvas, et roog oli hea, sõber aga, et rahuldav.


Magustoit:
Vana Tallinnaga maitsestatud iirisekreem /lavendlipiim/õietolm

Kõlab üsna salapäraselt antud nimetuse teine pool, kas pole?
Lavendlipiim? Õietolm? Mis need on? Eksole :)
Meie ette tooduna oli sinna veel lisatud vaarikalisandeid: nii sorbeena kui ka
värskena kui ka kerge keedisena.
Koogike taldrikul ei olnud sugusi kuiv, väga mahlane ja sorbee sinna juurde
ning juba ainuüksi jumalikult lõhnav ja veelgi parema maitsega iirisekreem
.. mm, ülihea!
Lavendlipiim oli selline õhuline vaht ja maitses täpselt nii nagu need
lõhnakotikesed mida me oma riideriiulitele paneme, aga kui nüüd tuleb
mõttesse, et öak, siis kogu meie seltskond oli meeldivalt üllatunud ning
kokkuvõtvalt hindasime antud magustoidu väga heaks!

 
 
 
 
Teised restoranide nädalal osalejad Cru´st:
 

09 november 2012

Mardi-tervitused, ehk kui meie olime noored...

... oli kõik teistmoodi.
Mardipäevaks valmistuti pikalt ja põhjalikult. Esmalt sai ette võetud repertuaar, mida esitada. "Mardil varbad külmetavad..." oli selline... lollikindel ja mittemidagiütlev mõmisemine, mida suvaliste taluuste taga lõõritada. Aga kui asi läks tõsisemaks, see tähendab, et uks avanes, siis pidi ikka midagi enamat varuks olema. Seda "enamat" pidi siis meie usin tüdruk (paraku ka ainus pillitüdruk!) nädal-paar varem harjutama hakkama.
Siinkohal tervitused Kätule!
Järgnes loomulikult kostüümidraama. Draama esimene ots oli alati masendav, sest eelmise aasta outfiti kasutamine tundus maotu ja põlastusväärne. Niisiis, midagi uut oli vaja. Järjekordselt tuli teha pööningutrett. Või siis sahvris kaltsukotis veidi tuuseldada. Enamasti kroonis otsinguid pöörane edu. Ikka õnnestus mõni harukordselt mehine püksipaar või karvane läkiläki hankida. Last but not least, oli talusid, kus tuli valmis olla üllatusrünnakuks (lastekaitsel soovitan järgnevat mitte lugeda!) Nii et, kordaläinuks võis lugeda selle päeva, mil õnnestus kuskilt välja võluda iidseid meestetrussoone.
Ja kui pillimäng selge ja lood pähe õpitud, mõni krutskitega mäng leitud ja vaim valmis, siis võis püha päev kätte jõuda. Mulle millegipärast tundub, et tol päeval koguneti õige vara, no koolis ei kannatanud sel päeval üldse paigal püsida, viimased tunnid venisid nagu karamellkissell ja jalad kandsid koolipäeva lõppedes iseenesest kodu poole. See, et kõik see tee tuleb paari tunni pärast uuesti jalge alla võtta, ei meenunudki.
Üldiselt oli külas lugu selline, et paljugi oli ette teada. Kes laseb sisse ja kes mitte. Kelle juures läheb 10 minutit ja kus läheb... tund aega! Kus tuleb süüa nii palju, et vats maani. Kus tuleb võidelda esmalt koertega. Omaette teadus kõik.
Olid mõned kindlad kohad, kus sisse ei pääsenud kunagi. Aga kui te nüüd arvate, et me võtsime õppust ja järgmisel korral enam ei läinud, siis vale puha! Muidugi me läksime, suisa rõõmuga. Sest maal lasti omal ajal ikka enamasti sisse ja see tähendas, et koerustükke ei saanud eriti praktiseerida. Mis iseenesest on ilgem jama, eks ole. Seega neid talusid, me armastasime. Riisi ja viljateri kulus sinna ohtrasti (olenevalt sellest, kui palju jalatseid oli eeskotta jäetud) ja kriidid kulusid ka pea olematuks. Olgu öeldud, et minu lapsepõlv jääb aega, mil Eestimaal hakkasid tegijateks saama ufod, seetõttu olime üpris vilunud ufode joonistajad. Aga see selleks, mis sest enam meenutada.
Siinkohal tervitused Jaanile ja Pardile. (Part oli muidugi meie ülim piir, sest sealt algas juba alev ja olgem ausad, alevis oli jama joosta - seal oli konkurents, seal olid kotipoisid ja üldse, asustus oli liiga tihe)
Siis oli käes õhtusöögiaeg, see tähendas, et tuli sisse põigata majadesse, kus ekstra santide auks hääd-paremat ootel.
Siinkohal meenutame Leidat!
Muidugi, ega alati olnud vembumeesteks mardisandid ise. Mõnikord visati mõni vimka ka meile. Teada oli, et kostüümide all oli ikka omi riideid ka, seega oli neid, kes tahtsid mardiriiete alla piiluda. Ikka selleks, et tuvastada, kellega tegemist. Selleks puhuks oligi tarvis meeste vinks-vonks aluspükse.
Siinkohal tervitused Tiiule!
Oli ka teisi, sihilikke või vähem sihilikke, riukaid. Ütleme nii, et kui sulle antakse präänikuna kaasa kolmeliitrine õunamahlapurk, siis... kui eeldada, et su ring on mitu-mitu kilomeetrit pikk, siis...Oli õnne meil aga siiski, sest Kätu elas üle tee. Oli kuhu väärt kraam hoiule viia.
Siinkohal tervitused Vilmale!
Oli muidugi ka pererahvast, kes suutis aasta-aastalt hoolega jälgida mardisantide sirgumist. Mis omakorda tähendas, et kui aeg küps (perenaise arvates), pakuti santidele mõni lõuatäis likööri. Küllap siis oli ikka aru saada, et tegemist naise sugemetega martidega, muidu oleks äkki mingi kangem naps lauale pandud.
Siinkohal tervitused Annele!
Ja nii see aina läks, aastast aastasse. Kuni hakkas nännina tulema raha. Ma ei mäleta, kas see mingit erilist rõõmu meile tõi. Ega see träni jagamine oli üldse kuidagi teisejärguline. Kõik eelnev, alates ettevalmistustest kuni trallini, oli juba omaette nauding. Nänni jagamine oli selline... lihtsal üks osa, viimane ja suhteliselt kõrge väsimusastme juures tehtav toiming. Ei mäletagi, mida me, maalapsed, enim himustasime. Tõsi, meie õudusunenäoks olid igasugused õunavissid, sest olgem ausad, neid olid meil kõigil keldrid täis. Maiustused pakkusid kindlalt rõõmu.

Tõsi, oli ka kurbi hetki... Neist ma olen juba kunagi kirjutanud, aga olgu siinkohal veel kord korratud. Kui sa olid jätnud mardipäeva vahele või mõne talu sel õhtul vahele, ja siis kadripäeval sulle suured kurvad silmad otsa vaatasid ning nukralt küsisid, et miks te ei tulnud, ma küpsetasin koogi ja ootasin teid... siis oli päris sant tunne...


Ühtlasi oli see lugu vastus, miks tänased mardid minu südamesse enam ei jõua.

05 november 2012

"Minu India" E. Kaun; "Ingli kutse" G. Musso

Jälle kaks võrdlemisi head lugemiselamust. Elamused siis sisu ja ülesehituse poolelt.

 

"Minu India" on võrratult vaimuka stiiliga ja väga kaasahaaravalt kirjutatud! Selles sarjas juhtub ikka ja jälle, et kui üks maa ise sind ei võlugi, siis suudab seda kirjutaja. Väga mõnus. Ärritav muidugi ka, aga kiiktoolis istudes suudad kõigele läbi sõrmede vaadata. Ma usun, et sealsed inimesed, korralagedus, kerjamine ja üldine töökorraldus mulle ei sobiks.
Mis ei tähenda, et sellest lugemine mulle ei meeldiks. Ja mõelda vaid, kui igav oleks võinud see raamat ilma Mister Guru tegelaskujuta olla:) Üleüldse olid paljudele tegelastele antud väga tabavad nimed.
Ma jäin mõtlema, et kõik on ikka põhjusega. Et miks Indiast mõeldes üha Bollywoodi filmid silme ette tulevad? No see raamat näitab äärmiselt ilmekalt, et suuremalt jaolt sealne elu ongi nagu üks tüüpiline Bollywoodi film:))) India, see on kui üks lõputu kannatusterada, sõltub vaid rändajast endast, kas teha sellest lõbus ja mälestusterohke retk. Või siis langeda sügavasse masendusse ja alla anda. Autori kõiki piinu lugeja ei näe, õnneks. Huumor võidab alati, kas pole?
Aga silma riivasid mõned... ma ei teagi - keelevead? Ma mõistan dialoogides edasi antud kohalike vigast inglise keelt (see on nii indialik, et see lihtsalt on selline must on, ma tean!), ent just kirjeldavates lõikudes esines mõningaid, ma eeldan, et mitte sihilikke, apsakaid. Nime "Bollywood" käänati nii Bollywoody kui Bollywoodi, ei teagi, kumba varianti rohkem oli. Ja siis ei saanud ma mitmel korral aru omadussõnade käänamisest, aga see võis puhtalt minu kiiks ka olla:)))


"Ingli kutse" mõjus nagu... mingi Stieg Larssoni prantslaste variant. Ühe raamatu kannatab lõdvalt ära lugeda, aga triloogiaga jääksin juba hätta (nagu see ka herr Larssoni puhul minuga mäletatavasti juhtus). Mingil hetkel saab kõike liiga palju, samas on tekst muidugi väga intensiivne ja sündmusterohke. Kõike on: armastust, pettust, krimisündmusi, pahalaste intetuid lükkeid, hüva toitu, mida iganes. Ja lõpp ikka ettearvatav, eks ole.
Siin raamatus kummitasid mind aga trükivead, tekst oleks nagu pärast tõlkimist üle lugemata. No mingi needus seekord vigaste asjadega mul:)
Ma mõtlen, et sellest raamatust on tänamatult vähe kuulda olnud...Mul on karvane tunne, et kõiges on süüdi roosa ja lilla:))) Nii roosalilla raamatu kätte võtmine nõuab eestlaselt ju tõsist julgust. Hoidku jumal, kui seda tuleb veel raamatukaupluses teha!