20 jaanuar 2012

Kuskil on alati keegi....


..., kellel on samad mured.
Ma olen viimase aasta jooksul eriti palju kurtnud ja vingunud. No näiteks mänguasjade üle, sest neid aina koguneb, nad on just kui ühe vitsaga löödud ja mis peamine, nad ei kesta kauem kui esimene tund või paar.
Ja siis ma mõtlen, et mis ma vingun - need on ometigi mänguasjad, asjad, mis meeldivad sellele, kellele need kingiti! Cool!
Ja siis olen mina - see, kes järgmisel päeval korjab kokku tükke, mis on purunenud, mis enam ei tööta, mis enam ei toimi, millel on mingi puudus.
Barbied, kes on lootusetult vigastatud.
Juuksehoidjad, mis ei hoia juukseid kinni või on pudenenud umbes-täpselt 5 tükiks.
Kingad, mis on pooleks.
Vildikad, mis juba esimesel õhtul loobuvad ühtlast ja kindlat värvi joont paberile tekitamast.
Mänguasjad, mis röögivad ebanormaalselt valjusti.
Mingid nukuriided, mis hargnevad ja millest jäävad järele niidiribalad.
Lõpuks on kodus hunnikus värvilist, läikivat plasti, mis on algselt mõeldud millekski, mille ma unustan lähima paari tunni jooksul. Mul on prügi, lademetes prügi, mis näib igas mõttes utoopiline. Mul on kahju endast, sest ma lihtsalt viin kotitäie prügi prügikasti. Mul on kahju neist, kes avasid oma rahakoti ja käisid välja hulga raha, kuid mille eest?
Tjah, juuresolev raamat ei kätkenud endas lugusid katkistest leludest, kuid nende sisutu olemus ja kahtlase väärtusega otstarve olid umbes samast kategooriast nagu need ühekordseks pruukimiseks mõeldud plastasjad.
Ma eelistaks, ausalt öeldes, et asju oleks vähem, palju vähem! Ja samas võiks neil olla mingigi väärtus, eelkõige ajalise kestvuse osas.
Vahel ma mõtlen, kas ja kui palju on mulle näiteks Juku poodi sisse astudes jäänud ette puust mänguasju... Kas on? Vist mitte... Pean tunnistama, et Taanis on neid oluliselt rohkem. Jah, neil on veidi krõbedam hind, aga nad kestavad. Mulle meeldib, et Jakobi õed on korduvalt eelistanud selliste kinkimist - need on tänini terved ja funktsioneerivad, neil on otstarve. Jumalik!
Ma eelistaks iga kell vähem asju, ent pikema kasutusajaga.
See oli see, mis eelkõige mulle Ameerika 3 meelde jäi. Muidugi oli seal palju muudki, aga just see, mänguasjade mõttetus, riivas silma ja kõrva.
Tegin hiljuti sellekohase teemapüstituse ja...tulemus oli hämmastav... probleem oli minu peas, teiste jaoks ei olnud muret. Peaasi, et oli asju, oli kinke, oli nimetuste arv - kestvus, see nagu ei lugenudki.
Ma tajun taas, et olen ufo:) Miks see mind ei üllata?
Tegelikult olid mänguasjad vaid imepisike osa sellest raamatust, seal oli palju enam, aga hetkel aktuaalne oli just see osa. Sest ma olen sellest NII palju rääkinud, kurtidele kõrvadele....

5 kommentaari:

  1. Hm, Mae...miks mina seda mänguasja teemat ei mäleta? ses suhtes et, ma oleks KOHE alla kirjutanud. Ma lugesin Epu raamatut ja noogutasin pidevalt pead, vöi siis raputasin, hämmingust. See asjade kokkuostmine ajab mind iiveldama ja siis ahastusest kisama. Jätke järgi, ometigi! Ma olen ise siin Shveitsis perega "södu" maha pidanud teemal, aitab! Pole vaja! Esimesed jöulud lastega olid ikka parajad kahe maailma kokkupörked. Nüüd ma olen end tagasi tömmanud ja ajan oma vaikset asja. Minuga koos on lastel töepoolest ühed väärtused ja neist peetakse kinni. Vanaemaga on teistmoodi. ma enam ei torka vahele.
    Igasugu rämpsu kokkuostmine pole kunagi minu rida olnud. Mul ei töuse käsi ja endal on piinlik.

    VastaKustuta
  2. Oo kui nõus ma olen. Lugesin ka seda Minu Ameerika 3 ja tundsin ka end selles teemas ära. Pidevad vaidlused on nii väsitavad ja ausalt öeldes ka tulemusteta...

    VastaKustuta
  3. No nii, lõpuks pärast mitut päeva katsetamist on ka mul üle pika aja võimalus oma postitusi kommenteerida:)
    Tahtsin Mäemammale veel lisada, et ma arvan, et see kingitustega üle kuhjamine vist ongi pigem vanavanemate teema:) Teatud põlvkonna puhul on nad veel tööealised ja neil on finantsiliselt võimalik just nagu palju kinke teha. Mis omakorda tähendab, et nad on hõivatud tööga ja seetõttu on neil vähem aega kvaliteetaega veeta lastelastega, millest johtuvalt tekibki selle puudujäägi kompenseerimine asjadega.
    No ja olgem ausad, mida vähem ja põgusamad on kokkupuuted väikelastega, seda kergemini lendad poes oma valikuga orki. Ma usun, et olen ise omal ajal ka üsna mõttetuid lelusid viinud kuhugi külla minnes. Teatavasti on ju paljude mänguasjadega see probleem, et poes ei saa neid korralikult katsuda ja läbi uurida:) Ja kui endal pidevad kogemused kergesti purunevate ja lagunevate asjadega puuduvad, siis juhtubki nii, et... kingitus on lühiajaline ja lõppkokkuvõttes mõttetu:(

    VastaKustuta
  4. Mina olen ka alati hinnanud kinke, millel on mingi pikaajalisem otstave ning mis kestavad. Näitkes raamatud. Ja miks mitte midagi enda valistatut kinkida. Tänapäeva ühiskonnas on pidev konurents ja mõtlemine selle üle, mida kellelegi kinkida. Eriti jõulude saabudes tunnen seda vastikut kohustust jälle mõelda, mida kinkida, sest tean, et teised ootavad seda...ja ise kulutavad ka raha, et mulle midagi kinkida. Midagi, mida mul tegelikult üldse vaja pole. Midagi mõttetut. Mul endal küll veel lapsi pole, aga mina tahan enda lastest kasvatada sellised noored, kes ei hinda niivürd materiaalseid asju ja kinke, kuivõrd lihtsalt koosolemist ja lihtsust. Milleks tekitada teadlikult enda ümber prügi?

    VastaKustuta
  5. Väga armsasti öeldud, S.B!
    Mis tuletab meelde, et näiteks sünnipäevad on meie väikeses pereringis küll õnnestunud niimoodi korraldada, et kingiks on "reis" - olgu selleks lühike spaatiir või kaugem reis. Traditsioon, mida loodan hoida:) Välistab kuhjuvad asjad ja on muidu ka mõnus:)))
    Raamatutega olen ka igati nõus ja see on ka ainus liik kingitusi, mille ostmist jõulude eel ma koguni naudin, sest see tähendab pikalt raamatupoes kolamist:)

    VastaKustuta