30 jaanuar 2012

Miss Bean

Mõnikord on mul kahju, et ei ole võimast kaamerat - sellist, millega uksest välja astumata võiks mõned unustamatud hetked talletada. Nagu nädalapäevast näha, ei tekitanud minus seekord kiusatust linna poolt saabuvad varahommikused pidulised. Need on juba loomuldasa tänuväärne materjali huumorinurga jaoks.
Seekord ajas suunurgad kõrvuni hoopis kelgumägi. Või noh, kui seda kannatab nii kõlava tiitliga pärjata...Igatahes marssis sinna ühel hetkel äärmiselt otsustaval sammul Mr Beani naissoost koopia. Selline pikk ja kiitsakas ja üsna paranoiliselt ümbruskonda silmas pidav neiu, vanuseks pakuks tubli 12-13 või enamgi. Tont neist tänapäeva noortest aru saab ju. Kaenlas oli meie isehakanud miss Beanil korralik pappkarp, mõõtudelt selline, kuhu ehk koguni mingi mikrolaineahi vms sisse mahuks. Iseenesest ei ole kast kaenla all kõndiv isik kuigi tähelepanuäratav, kuid meie miss Beanil ei olnud kast kokku pakitud, nagu kannaks seal üht koma teist head ja paremat, vaid see oli lahti rebitud. No muidugi tekitab selline käitumisviis naabrivalve piiramatu huvi.
Kui ta papitüki õiges kohas maha asetas, siis oli loomulikult selge pilt, et läheb kelgutamiseks. Neiu istus kenasti papile ja... ootas. Paraku ei sündinud eriti midagi. Aga mis miss Beanil muidugi erakordsed olid, need olid koivad. Tõsiselt pikad koivad, ausalt! Ütleme nii, et ideaalsed hoo lükkamiseks. See tähendab, hoo lükkamiseks, kui on millele hoogu lükata.
Kahjuks siblisid miss Beani jalad elu eest, aga kasu sellest suuremat ei tulnud. Papitükk seisis visalt mäenõlval ning ei liikunud paigalt rohkem kui neiu parasjagu korraga jõnksutada suutis. Alla see neiuke, tõsi küll, jõudis, kuid olgem ausad - ainult tänu ennastunustavale jalgade tõukamisele. Libisemist nähtavasti papil kui sellisel napib.
Ja muidugi on mul hea meel, et leidub veel vahvaid ja värvikaid, ent eelkõige ettevõtlikke inimesi. Mr Bean oleks saanud head ainest järgmiseks filmiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar