24 jaanuar 2012

Tallinn, miks sa loomi ei armasta?


Nüüd siis on hirmus uudis pealinna vallutavatest rottidest ületamas mitmendat päeva uudisekünnist. Tegelikult on nad ju päris armsad, ja ikkagi loomad!
End mõnusalt tundvad rotid ei ole muidugi midagi erakordselt uut - on nad ju teisigi linnu hõivanud. New York vist on nendega kimpus olnud, mõni linn kindlasti veel.
Aga mulle meenuvad kohe mullused Nizza rotid, kes võitsid mu südame hoobilt. Sealsed rotid polnud sugugi rumalad - nad valisid elupaigaks parima võimaliku koha linnas. Loomulikult oli selleks kindlusemägi ühes imeilusa vaatega pikale rannapromenaadile ja jahisadamale, õitsvate hiidkaktuste ja pideva meelelahutusprogrammiga. Kui veel mainida öörahu, tingituna suletud väravatest, millest võiks lõputult rääkida, siis mida sa hing veel ihkad!? Rottidel oli sõna otseses mõttes pidu koduõuel, sest piknikupidajaid, kes baguette´ide ja muu hüva kraami jääke prügikasti poetasid, liikus lademetes mäelt läbi.
Muide, need rotid olid lisaks erilisele taiplikkusele ka osavad akrobaadid - mängleva kergusega nautisid nad, jalutuskäik oleks nende võimete ilmne alahindamine, nad suisa vudisid jooksujalu põõsastes. Ja jällegi ma eksin, mitte põõsastikus, vaid põõsasteL, otse okstel. Põõsad liikusid, kahisesid, ragisesid, sõnaga - elasid. Võimsad rotid, ma ütlen.
Tallinlased tundku parem uhkust, et nende elupaiga on heaks kiitnud koguni rotid ise! Toitke ja hoidke neid siis ometi!

1 kommentaar:

  1. Jah, kindlasti on ainult rotid veel Tallinnast puudu. Kui need siin ringi jookseksid, oleks lausa jube!

    VastaKustuta