12 märts 2012

Jätsid jälje...


"Elevanditalitajate lapsed" Peter Høeg
Eelmise, suhteliselt nõmeda, nädala säravaim pärl ei saagi olla kelletki teiselt kui ühelt minu lemmikult autorilt. Ma oletan, et tegemist on siiski pigem noortele suunatud teosega, mis ei takistanud mind viimaste lehekülgedeni juurdlemast, et millisele vanuseastmele täpsemalt see mõeldud võiks olla.
Igatahes on see piisavalt tempokas, piirideta ja vaimukas. Vaimukas ennekõike sel moel nagu seda vaid taanlased oskavad. Samuti on pidevalt kõrvuti uus ja vana nagu just taanlased armastavad.
Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, mis väärib teistkordset lugemist.



"Terve pühapäeva oli sadanud" Philippe Delerm
Killuke Pariisi hõrgult serveerituna. Lugu ise ei ole ju midagi erilist, kuid pisidetailid ühes esituse tonaalsusega tõid silmade ette õiged värvid ning ninna õiged lõhnad.











"Hotell Amalfi" Rein Raud
Ütleme nii, et kisa-kära, mis raamatu eel ja järel käinud, on tibake suurem olnud kui asi seda väärt oleks. Ei saa midagi parata - "Hector ja Bernard" jäi ületamata, mis omakorda annab alust arvata, et lihtsalt enda ootused olid ehk suuremad. Samas kirjutab Raud muidugi nii, et filmikaadrid hakkavad iseenesest peas jooksma. Igati loetav ja korraliku lõpuga, ent üle lugemiseks põhjust ei ole (kas peakski?).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar