22 märts 2012

Olle Lauli "Kodutus"


"Kodutus" ilmus juba mõni aeg tagasi, ent kuidagi vaikselt. Esimest korda tabasingi end selle raamatu üle mõtlemast alles siis, kui siia hakati selle otsinguga jõudma. Esimene mõte oli loomulikult, et kes kurat küll on keegi Olle Lauli, pole kuulnudki ja ometi guugeldatakse teda:)Ausalt, ei hakanud ka uurima, et kes siis ikkagi.
Kui juba kulka nominentide hulka läkitati see nimi, siis no muidugi tuli lugeda, kuis siis teisiti.
Kuigi raamat oli pikk ja... no ütleme, et omajagu eepiline, siis ega käest panna ei olnudki seda lihtne. Aina lugesid ja lugesid ja ma ei söandaks leida huvitavamaid või ebahuvitamaid kohti.

Värsked mõtted:
- see raamat on inimestele, kes on üksjagu hullud (neid leidub! ja kuidas veel!) Normaalsele inimesele oleks see küllalt igav ja üksluine lugemine.
- kindlasti on seda hea lugeda, kui sa tahad natuke rohkem mõtiskleda selle üle, mis meie ühiskonnas hetkel käimas on, kõik need käärimisprotsessid on moel või teisel leidnud oma tee ka sellesse raamatusse
- dialoog on veidi võlts, kuid ära lase end heidutada sellest. Ma ei tea, esimese hooga hakkab sind ehk häirima, et kahekõnet on nii roppumoodi palju, see lämmatab. Seejärel jõuad sa tõdemuseni, et aga tõepoolest, on inimesi, kes oskavadki ainult niimoodi mõelda ja rääkida, ju siis nii peabki. Seejärel tabad sa end ehk mõttelt, et mingi räme ropendamine muudkui käib, see mõjub kohati suisa võltsilt. Seejärel meenutad sa katkeid, mida kuuled tänaval ja ühistranspordis ja mõistad, et kuigi sinu jaoks võib see olla fake, on ometigi terve kontingent, kelle jaoks on see jumalast normaalne ja loomulik suhtlusvorm. No edasi häiris mind dialoogi puhul sõnade järjekord lauses... Ütleme nii, et see ei meenutanud mulle ei kõne- ega ka kirjakeelt, tihtipeale tabasin end lause üle edasi juurdlemast, et m i k s just selles järjekorras need sõnad olid...Ma ei teagi vastust, tõesti mitte...Äkki see on mingi põhja osariikide eripära? Äkki on loomulik, et see mulle võõrastav tundub?
- tegelased, aga see vist liigitub lõppkokkuvõttes ikkagi jälle dialoogi alla, näisid oma lauseid justkui kuulipildujast tulistavat, ei olnud loomulikke mõttepause ja arutlemist. Dialoog mõjus nii, ehk ei olnudki see just nii mõeldud, ma ei tea.
- ja ikkagi näib mulle, et selles vanuses inimesed ei räägi niimoodi:DDDDD Kogu see sõnakasutus mõjutus pigem kuidagi 13-17-aastaste moodi, alguses häiris see ebakõla tugevalt, hiljem muidugi ei olnud sel enam tähtsust.
- aga tegelastest...esimese hooga võime mõelda, et meie ju ometi ühtegi sellist inimest ise ei tunne, kuid reaalsus on, ma usun, teine. Veidi ehk küll üle võlli keeratud ja võimendatud, kuid need inimesed on olemas, lähemal või kaugemal, aga olemas. Oska näha, võiks vaid öelda.
Ma usun, et see oli väärt lugemine ja seekord tuleb tõdeda, et vaat kui hea, et märgati ja tunnustati, sest nii ehk jõuab see suurema hulga lugejateni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar