16 märts 2012

K. Rifbjerg "Anna (mina) Anna"

Vahepeal on hea tänasest päevast kaugemale põigata. Rifbjergi Annat lugedes mõtled esimese hooga, et see kõik juhtubki nüüd ja siin, just äsja. Siis imestad, et miks nad mobiiltelefone ei kasuta; meile ei saada; miks info ei liigu. Alles seejärel adud, et tegemist on mitukümmend aastat vana looga, mis ometi mõjub kaasaegsena.
Kuidas saadikuproua järsku ihkab oma tütart tappa ning seetõttu asub Karachist teele kodumaale, Taani. Uitmõtte ajel astub ta Roomas lennukist ning päästab kurjategijana kodumaale saadetava hipinoormehe. Kellega lõpuks kogu seiklus läbi Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa aset leiab. Anna kahestumine on see, mis juhtub päev-päevalt üha rohkemate naistega maailmas. Seitsmekümnendatel võis see olla midagi uudset, ebaharilikku, üllatavat, tänasel päeval ei kergitaks keegi kulmugi seesuguse loo peale.
Elu.
Ja nüüd J. Fowlesi "Eebenipuust torn", millest ma loodan enamat kui lihtsalt elamust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar