29 aprill 2012

Monaco-Põhjaka

Pärast seda, kui Frankfurdi lennult vähemalt kahe bussi jagu itaalia senjoorasid saabus ja nad katsid Tallinna lennujaama põrandapinna ühtlaselt nagu rändtirtsud, olin mina igatahes väsinud. Loomulikult jooksid nad mu oma massiga peaaegu jalust maha. Lisaks nad nägid välja väga kurjakuulutavad ja mulle meenus ühe teise Mae üks teine raamat, ja ma kujutasin kohe väga selgelt ette, kuidas nood daamed hakkavad järgmisel hommikul, kui mitte juba samal õhtul, nõutama hotellis espressot, mis maitseks samamoodi nagu Itaaliaski. Tõsi, ma ei ole muidugi absoluutselt kindel, et need prouad ülepea Sitsiiliast olid, aga mõte jääb ikka samaks, kas pole? Ma usun, et kui oleks nende segaduses ja sihitule tunglemisele hõiganud ühe joviaalse "Buona sera!", siis oleks mõne sellise suisa omale kodustada võinud:) Aga mitte Itaalia ei meenunud mulle peamisena. Tegelikult olen ma viimasel nädalal palju meenutanud Monacot. Ja ennekõike seda imelist raamatut.
Mõnest lugejat lummavast kohast annab kirjutada nii- ja naapidi. Ja see on ka igati mõistetav. Üks koht sellesinase päikese all võib meeldida paljudele, kuid ikka kipub olema nii, et üks märkab ühte ja teine teist detaili, ja ka kirjutada neist detailidest annab mitme kandi pealt. Monaco-raamatu autor tundub olevat naudingute inimene ja kõnealune raamat andis nii hästi kui üldse võimalik samuti edasi emotsioone ja naudinguhetki Monacost ja selle lähiümbrusest. Kuid mitte ainult! Lisaks kohtade ja juhtumiste kirjeldustele võib igaüks leida pisikesi tarkuseterakesi ja tähelepanekuid ka sootuks teistest asjadest. Kuidas keegi tahab. See on valikuvõimalus, mis lahkesti lugejale jäetud. Lisaks oli raamatusse peidetud oluline tähelepanek selle kohta, mida reisilt kaasa tuua. Mitte ainult Lõuna-Prantsusmaalt, vaid üldse reisidelt. Mõnel kulub selle tõdemuseni jõudmiseks palju aastaid ja tuhandeid reisimiile, teine leiab selle tõe hõlpsamini;) Ja loomulikult hakkasid mu süljenäärmed hoogsalt tööle lugedes erinevaid maitseid, mida autor alati kaasa toob. Trühvlisool, veinid, maitseained... Alguses ma häälestasin end küll ainult Monaco lainele, liiga sagedased kõrvalepõiked tundusid veidi kohatud, ent pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes need sobitusid kenasti omale kohale. Eilne Põhjakas käik tuletas taas meelde autori sagedased kiidusõnad (põhjendatud!) Põhjaka köögile.
Muidugi ei ole roogadest ühtegi pilti nagu alati. Seevastu kaasa toodud leivast võin küll isutekitavaid pilte jagada.
Ah jaa, Monaco raamatu juurde tagasi tulles ei saa jätta lisamata, et ainus tõrvatilk meepotis olid pildid. Ma ei tea, milles põhjus olla võis. Ühest küljest oli tekst piisavalt huvitav ja seepärast ei olnud enamasti meeleski fotosid vaadata. Teisalt võis asi olla must-valgetes piltides, mis kunstfotodena end sageli õigustavad, kuid reisipiltidena jätavad viletsa üldmulje. Seetõttu jäi nii mõnigi detail piltidel mõjule pääsemata. Tekst jäi siiski peale, mis iseenesest ongi ju mõnusam.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar