27 mai 2012

"Enne kui ma suren" J. Downham

Üks ilusamaid raamatuid, mida ma olen viimastel kuudel lugenud. Ma ei ole muidugi kaua noorteromaane kätte võtnud ja ma ei tea, mida ma ootasin või soovisin leida. Võtsin esmalt M. Sabolotny kaks raamatut - sealt meeldis enam ehk "Kirjaklambritest vöö", lihtne ja üsna teismeliste kõnepruuki kasutav stiil.
Igatahes oluliselt parem kui "Peaaegu inimene", ehk veidi peateema kaotsiminekut, aga siiski igati okei lugemine, ja lobe samuti. Seejärel ma tegin proovi R. Reinausi "Nahka kriipivate nädalatega".
Saan nagu aru, millest ja mida on öelda tahetud, kuid ometi mõjus kuidagi õpetajalikult, materjali edasi andmisega. Igatahes lõpuni lugesin ja aega mahavisatuks ka ei pidanud:) Siis tuli J. Asheri "Kolmteist põhjust".
Juba hoopis teisest puust ja pausile vajutamise vajav materjal. Kuidagi terviklik ja mitte liiga palju ette võttev teos. Piisavalt hoogsa rütmi ja pinevust tekitava ülesehitusega. Ma ütleksin, et juba väga hea asi. Ja ikkagi "Enne kui ma suren" on see, mille tahtsin enda jaoks talletada.
Ma ei tea, kas see on raamat, mida teismelised loevad? Või loeksid. Ma kujutan ette, et pigem mitte, ent võin ka eksida. Aga kahtlemata on see raamat, mis sobib ideaalselt täiskasvanutele. Ja kui "Kolmteist põhjust" sobis eelkõige lapsevanemale, siis kõnealune raamat peaks passima suurepäraselt ka sõltumata vanemastaatusest.
Teemast olulisemgi on ehk see KUIDAS see on kirjutatud. See on ilus ja õrn ja valus ja aus. Ühest küljest ei oleks just kui hetkekski mingit pikka juttu ja venivaid kirjeldusi, kuid samas lauseid ja lõike, mis sisaldavad endas iga sõna taga kümneid peidetud mõtteid, on terve raamat täis. Sa loed ja peatud, loed ja peatud ja tunned end... kuidagi eriliselt. Hindad just käesolevat hetke, pilti pildis.
Sa nuusutad kevadet ja talve, tunned mulla lõhna, näed liblikaid lendamas ja rohuliblesid võrsumas, sa tunnen südametukseid ja näed värve.
Pisarakiskuja, seda ka. Aga selle kõige juures on ka ilu nii palju, et sa tunned nagu hõljuksid läbi omaenese elu. See raamat on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud - ma pean silmas just meil.

Kuigi ma ei saa jätta märkimata, et seda laenutades sain ka raamatukoguhoidjalt kõrgelt hindava soovituse kaasa:)
Ma arvan, et pärast seda raamatut ei ole mõistlik tükil ajal midagi muud kätte võtta. Aga kiusatus Sirja blogist leitud vihjet järgida on paraku liiga suur.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar