11 mai 2012

"Pikk jutt, sitt jutt"

Noh, ütleme nii, et Heidi jõudis sel ajal, kui me andunult Excelis joonistasime ja meisterdamise ja veerge ja ridu kaunistasime (ah, milline nauding!), kõva müügitööd ka teha. Müügitööd minu meelisteemadel.
Esmalt muidugi Millenniumi-triloogia osas, millest ma olin otsustanud järjekindlalt mööda vaadata. Põhimõtteliselt liigselt üles pushitud kraam ju. Esimene raamat läks nagu lepase reega ja ma pidasin tõsimeeli plaani raamatu äärmiselt ebasobival ajal lõppedes: a) murda sisse kodule lähimasse raamatukokku ning hankida järgmine osa, b) leida lähim, tõenäoliselt küll sügavat ja rahumeelset und magav lähim raamatukogutädi, kes susside sahinal mind raamatukokku sisse laseks ja laenutaks mulle selle eluks hädavajaliku teise osa.
Teine raamat oli juba... ütleme, et tuim. Seekord otsustasin muidugi ettenägelikult kolmanda osa aegsasti kätte saada. Mis oli ilmselgelt liiast. Ja nii see jäigi. Sest lõppude lõpuks on küll lahmakas tekst ja turvaliselt garanteeritud poolteist tuhat lehekülge lugemist, kuid midagi jääb ikkagi puudu. Viimaks ongi tegevuspaikadeks vaid ajakirjatoimetus ja ehk ka paar maamaja/suvilat. Ühe ja sama episoodi mitme nurga alt läbi nämmutamine. Lisaks võetakse lugejalt igasugune omapoolne panus kaasa mõtlemise ja fantaseerimise osas, sest esemete detailsed kirjeldused panevad paratamatult lugeja raamidesse. Ja tekst, no ei midagi erilist. Piiratud sõnavara ja üheülbalise ülesehitusega laused. Kuidagi tühja tunde jättis. Aga tore ikkagi, et paljusid taolised raamatud lugema on meelitanud.

Ühel teisel päeval tegi Heidi veel kihutustööd. Vello Vikerkaar, no kas ei ole kõla see nimi piisavalt bennihillilikult, et sellest raamatust iga jumala kord jonnakalt mööda kõmpida?! Muidugi! Vello oli igatahes kordades paremini kirjutanud kui Stieg Larsson ja põgusaid meenutusi lähiajaloost ning nalja sai ka tubli annuse. Ja äratundmist, seda ikka ka.

Võtame või seened (hooaeg läheneb nagu te juba aimata võite:)). Olen käinud seenekülaliseks kümnetel Eesti perekondadel ja kõik need korrad on olnud erinevad. "Meie korjame ainult puravikke," ütles üks Võru vanamemm. "Teised jätame metsa." "Aga see?" küsisin mina, näidates uhkelt üht söödavana tundunud leidu. ""Põdramokk," vastas tema. "See on kergelt mürgine. Las jääb venelastele."

Seenesnoobid, just nii Vikerkaar meid nimetas, ja ega ta palju eksigi. Lõppeks ongi männiriisikate kummardajad ja puravike fännid ja kukeseente jumaldajad ja seaseene marineerimishullud jne, jne.
Ja kellele seeneteema ei paku huvi, siis seal on veel lugeda kolmetriibudressist, naabruses asunud bordellist ning eestlaste arusaamisest "koostööst". Ja veel igasugustest asjadest. P.S. Ja kui mul kunagi peaks olema kiusatus naist võtta, siis Liina ma võtaksin küll - vot oli selline õige ja atsakas eesti naine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar