10 mai 2012

Vanalinn

Mulle on reisides alati sümpatiseerinud just vanalinnad. Kõige erinevamates paikades ja kõige eriskummalisemadki neist. Ka neis kohtades, kus vanalinnadel ei ole just kõige parem maine ning kus neist eemale hoitakse.
Miks?
Sest vanalinnad peegeldavad väga hästi maad ja rahvast. Paremini kui näiteks vastavalt eri riikide magalad, eramajade piirkonnad või lihtsalt linna keskused.
Itaalias on vanalinnad ju nii üdini itaallaste nägu, oma pesunööride ja aknalt aknale lobisevate tarmukate koduprouadega.
Lõuna-Prantsusmaal on vanalinnades kübeke vaoshoitust ja omamoodi stiili - kuigi mõõdukalt. Ennekõike aga väärt toidu oskuslikku nautimist ja aroome.
Põhjamaades on vanalinnades elu kuidagi sissepoole pööratud. Erandiks muidugi turistide hordid, kuid ma pean silmas just kohalikku eluolu.
Aga meil on ka vanalinn. Millest ühelt poolt kasvab välja kesklinn, teiselt poolt järv ja kolmandalt poolt lossimäed. Kõik see vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ja kuigi sel ei ole üheselt head ega halba kuulsust, siis ei ole seni olnud ka tarvidust seal väga pikalt viibida. Asjatoimetus siin ja teine seal, kiire jalutuskäik sealt läbi, nii see enamasti käibki. Viimastel päevadel, eriti seoses ühe pesakesega, olen ma seal veetnud nii mõnedki pikemad hetked. Iga päevaga hakkab see salapärane piirkond mulle enam meeldima.
Ühel hetkel on päikest täis tänavad inimtühjad, omamoodi kummituslinn.
Teisel hetkel on selles nn kummituslinnas kõik endiselt tühi ja vaikne, ainsa erandina on tänavapilti siginenud ohtralt kunstihuvilisi noori. Iga üks neist on leidnud oma nurga - kes istub tänaval, kes maasika otsas, kes kusagil hoovis, kes majaesisel trepil. Pilk liigub vaid valitud objekti ja paberi vahet.
Kolmandal hetkel niidavad sind jalust maha lossimägedest saabunud turistid, kes giidi juhendamisel keerutavad oma päid kaelade otsas hirmuärataval kiirusel. Ma ei imestaks, kui kiiremate keerutajate pead on juba kuhugi vallikraavi varem maha pudenenud. Järjekordne koht imestamaks inimeste üle, kes ikka veel viitsivad karjakesti giidi sabas sörkida.
Neljandal hetkel keerutab aga juba tuul liiva munakivide vahelt üles. Tuul kolistab ka mõne plekk-katuse räästas ja ähvardab ühes katusega linnast lahkuda.
Et on hetki, mil midagi ei toimu, ja teised, mil toimub ehk ülearugi.
Ja siis on vanalinnas veel inimesed, ikka need püsielanikud. Enamasti neid ei näe, aga vahel võib siiski seda juhtuda. Ka nemad on vanalinnas väärtus omaette. Nad on omanäolised ja isesugused (äkki on see kõigis vanalinnades nii?), nad lehvivad pikkades hõlstides või liuglevad jalgrattal graatsiliselt mööda tänavaid. Teate küll, nemad on elegantsetes mantlites ja stiilselt vanamoelistel jalgratastel, mitte neil robustsetel uue aja asjandustel. Kõik need laulvad luuletajad või kirjutavad lauljad või pillimehed või käsitöölised või muidu toredad inimesed.
Meie vanalinnal on ka mõned puudused. Eelkõige ühe püromaani ja väheste rõdude näol. Aga on ka palju head, näiteks Kondase keskus, Waldorfkool, lähedalasuv Pärismuusika Ait ja kindlasti midagi veel.



P.S. Kel õige hetk tabamata jäi, siis soovitan möödunud pühapäevast Tähelaeva vaadata.

4 kommentaari:

  1. Mulle igapäevaselt nii tuttavaks saanud rajad :)

    VastaKustuta
  2. Veidike värskendust kuluks ära, aga täitsa kenad vaated küll, eriti suvisel ajal.

    VastaKustuta
  3. Jaa, mina tundsin end vanalinna elanikuna ära, äkki nägidki mind elegantses mantlis, stiilse jalgarattaga mööda lehvimas?
    Kristi

    VastaKustuta
  4. Sinu, Kristi, ma oleksin ära tundnud:) See pidi ikka keegi teine olema. Aga nii armas, et neid ratastega kulgejaid ikka juurde tuleb.

    VastaKustuta