14 juuni 2012

E. Donoghue "Tuba"

Tõenäoliselt sõltub antud raamatusse suhtumine sellest, mis lähtekohast raamatut lugema asutakse.
Tutvustuse põhjal plinkis minul silme ees J. Fowlesi "Liblikapüüdja", mis pakkus mitmel moel elamusi. Nii lugu ise, kui ka kindlasti ülesehitus ja sõnaseadmisoskus.
"Tuba" oli esialgu, rõhutan esialgu!, kergelt pettumus. Veniv ja kuidagi sündmustevaene. Olgu hoiatatud, et dialoogi on ohtralt ja see on veidi väsitav.
AGA
Sündmuste arenedes tõusis pinge, lisaks muidugi detailsus sellise olukorra puhul... Loo sisse minek, hetkes kohaolek - see oli vaimustav ja erakordne!
Kui Liblikapüüdjas vaadatakse lugu nö vangistaja seisukohast, siis antud teos lähtub ohvrist (või pigem kaudses mõttes ohvrist, sest röövituks on peategelase ema), ehk siis Jackist, kelle viienda sünnipäevaga raamat algabki. Nii et lisaks ohvripoolsele nägemusele on tegemist ka viieaastase lapse nägemusega sellest elust. Lapse, kes ongi sündinud kõnealuses 11-ruutjalases toas, kes on veetnud oma elust iga viimase kui sekundi nende seinte vahel. Kõik, mis jääb neist neljast seinast väljapoole, on tema jaoks Avakosmos, Väljaspool, järelikult kauge ja kättesaamatu ja ega ta püüdlegi selle poole. Nii nagu meiegi ei mõtle vähemalt kaks korda nädalas, et käiks ikka sel aastal korra Marsil ära vms.
Kuni selle sünnnipäevani on tema teadvuses kõik see, mis on Telekas umbes sama müstiline kui kõik Avakosmoses olevad asjad ja inimesedki.
Alles siis saab ta teada, et asjad ja inimesed ja elu, mis on Telekas, see ongi tegelikult kõik see, mis on ka väljaspool neid nelja seina olemas.
Viieaastase mõttekäigud ja teatavat laadi filosoofia on antud edasi hämmastavalt täpselt ja värvikalt (ja ma ju tean, millest räägin, eks ole:)!).
Ütleme nii, et see raamat oleks liialt õõvastav, kui nad ei saaks loo jooksul sealt Toast välja. Seega ma ei tee saladust, et see juhtub, aga kui te nüüd arvate, et pärast välja saamist läheb lugu igavaks, siis te eksite!
Kui  sa oled oma senise elu veetnud eelpool mainitud kambris, siis kas sa kujutad ette näiteks:

mida teeb päike su nahale või valgus su silmadele?
mis tunne on käia kingades?
tulla toime kümnete uute nägude ja nimedega?
võidelda erinevate pisikutega?
tunda vihmapiisku oma nahal?
olla füüsilises kontaktis teise inimestega peale oma Emme?
olla lükatud liivakasti või liumäele, mis peaks sulle just nagu rõõmu valmistama, aga...?

Ja veel palju muid asju, mis järsku üle öö sinuni jõuavad ja sinuga juhtuma hakkavad. Loomulikult vaatleb "Tuba" ka seda poolt, kuigi juba põgusamalt, kuidas on omastel hakkama saada pärast 7 aastat kaotsiolekut naasnud lähedasega (+ veel üllatuskülaline) või kuidas käitub meedia ja millist mõju see avaldab jne.

Ent hea lugemine igatahes!


1 kommentaar:

  1. Ma olen tahtnud seda lugeda, peab ikka ette võtma.

    VastaKustuta