26 juuni 2012

Kompott

Pärast aastaid üksi ponnistamist lasin siis raamatukogutüdrukutel, eriti ühel, tööd teha. Ütleme nii, et paari minutiga oli mul laua peal enneolematu virn lugemist, millest muidugi enam suurt midagi alles ei ole jäänud.
M. Amis "Surnud lapsed" - üldiselt, kui 10 inimest on kord juba saadetud Õunaseemne kiriklasse, kaasas korraliku Mendelejevi tabeli jagu head-paremat, lisaks veel kapitäis alkoholi, siis võiks nagu ka midagi toimuda. Toimub küll, aga see kõik on kuidagi sõgesegane ja sugugi mitte kaasahaarav. Mõned väljendid ja kõnekujundid väljaarvatud, oli üsna mittemidagipakkuva tekstiga tegemist.


M. Rosoff "Nii ma nüüd elan" - oli oma stiililt väga nauditav, humoorika raamatuna oleks  meenutanud Hornby "Maoli" (Hornby oma tuntud headuses), kuid sissetoodud sõja teema naljatamiseks just palju põhjust ei andnud.



S. Fülscher "Ilusad tüdrukud ei kuku taevast"- igas mõttes hästi tüüpiline noortekas, samas möödaminnes ja süvenemata lugemiseks normaalne. Ja no kindlasti hädatarvilik, sest küllap neid modelliks tahtjaid ikka üksjagu ringi liigub. Ja kuigi ma kahtlustan, et igasugustele modelli-realitytile on juba stsenadesse sisse kirjutatud lõputu ving ja hala külma, kõrguse, eksootiliste loomade, poolalasti poosetamise, juuste mahalõikamise jms üle, siis ikkagi võiksid taolistesse saadetesse pürgijad eelnevalt kõnealuse lektüüri läbi lugeda. Kusjuures, ei tohiks ka üle jõu käia.




C. ja I. Zachert "Kohtumiseni minu paradiisis" - raske ja kurb raamat, aga ennekõike autentne ja siiras. Lõpp on küllap etteaimatav ja seetõttu suvelugemiseks mitte kõige sobilikum. Ja muidugi saksa keeleruumist tulevad raamatud on... ütleme nii, et spetsiifilised ja üldjuhul mitte mu lemmikud. Seega peab sisu väga kaasahaarav olema.
Sõnaga - eluline.



P. Grieg "Eikellegimaa" - mõned sagedased kordused väljaarvatud, siiski huvitav lugemine. Informatiivne, eks ole, juba seepärast, aga ka igapäevaselt mitte kirjutava inimese kohta täiesti loetav tekst ka. Eikellegimaal on sunnitud muide tavaliselt ekslema teismelised ühel hetkel, kuid transseksuaalidel on samuti oma eikellegimaa. Kohati näib, et ehk komplitseeritumgi kui nooruki eneseleidmine ja finišisse jõudmine.
Noh, Mummen, sina peaksid seda lugema;)



E. Rafaelsen "Öö New Yorgis" - ütleks, et tüüpiline, ei halb ega hea. Aga vahel peab selliseid ka lugema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar