07 juuni 2012

Non-fiction kirjandus

Ma jäin mõtlema, et non-fiction (on see siis maakeeli dokumentaalkirjandus?) kirjandusel on omad valud ja rõõmud.
Elu läheb edasi, see on peamine omadus.
Väljamõeldud kirjanduse puhul seda ei juhtu. Vähemasti mitte enne, kui autor ise oma peas ei hakka tegelastele edasisi käike mõtlema, neid uuesti ette kujutama, nägema vaimusilmas nende tulevikku. Dokumentaalkirjandus elab aga edasi. Tegelased elavad edasi hoolimata autorist. Keegi sünnib, keegi sureb, kõik on pidevas muutumises. Midagi mõeldakse, midagi hinnatakse ümber. Juhtub väikeseid ja suuri asju, juhtub pea kogu aeg.
"Minu Taani" puhul ei ole vahepeal palju juhtunud, no mõnda ehk siiski, aga mitte nii suurt ja põhjapanevat. Nüüd aga, on viimase mõne nädala jooksul olnud kaks surma ja üks sünd. Üks sünd on veel tulemas. Seda on kahtlemata palju, eriti nii lühikese aja jooksul.

Aga see kõik elab edasi oma elu, sõltumata varasemast, sõltumata kirjapanekust, sõltumata autorist.
Sama harjumatu on siiski. Nagu oleksid kõik tegelased pisikesed marionetid, keda liigutab keegi kusagil kaugel, täiesti omatahtsi.
Igaühele jääb tema teekond. Siin ja seal.

1 kommentaar: