24 juuni 2012

"Viis inimest, keda kohtad taevas", M. Albom

Iga raamat tuleb su juurde siis, kui selleks on õige aeg. Viimane nädal on andnud piisavalt põhjust võtta see raamat lõpuks kätte. Mõni tee lihtsalt saab lühem kui teine, mõni jälle pikem... Lepime siis sellega.

See on raamat, mis võiks olla riiulis käepärast. Aga piisab ka mõningatest tsitaatidest, kui need on su juures olemas, õigel hetkel võtta.

Lisaks jäin ma mõtlema, kui palju annaks raamatule juurde, kui iga kord lisaks kirjastaja raamatule oma kommentaari, just nimelt sellise vahetu ja isikliku. Antud raamatu puhul oligi määravaks, et see minu kätte jõudis, Tiina Ristimetsa tagakaane tekst.


Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud, Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kellestki mööda. Ning olla ära viidud või olla alles jäetud - see vahe on nii väike, et muudab elusid. Kõik vanemad kahjustavad oma lapsi. Sinna pole midagi parata. Nagu puhtale ja rikkumata klaasile jäävad ka noorusele külge nende jäljed, kellega ta kokku puutub. Ühed vanemad katavad lapsepõlve plekkidega, teised löövad sellesse mõrad, mõned vähesed lõhuvad lapsepõlve väikesteks teravateks kildudeks, mida ei saa enam parandada.

Elu ja surma üle ei valitse õiglus. Kui valitseks, ei sureks ükski hea inimene noorelt Vanemad lasevad harva oma lastest lahti, ja seetõttu lasevad lapsed ise lahti vanematest. Nad liiguvad edasi. Nad kolivad ära. Hetked, mis neid määratlesid - ema heakskiit, isa noogutus - asenduvad nende endi saavutushetkedega. Alles palju hiljem, kui nahk on ära vajumas ja süda väsimas, saavad lapsed aru - nende lood ja kõik nende saavutused tuginevad nende emade ja isade lugudele, kivi kivi peal, nende eluvete rüpes.

Inimesed räägivad armastuse "leidmisest", nagu oleks see mingi kivi taha peidetud ese. Armastust esineb aga mitmel kujul ning see pole kunagi erinevate meeste ja naiste jaoks sama asi. See, mille inimesed leiavad, on mingi teatud armastus. Eddie leidis Marguerite`iga teatud armastuse, tänuliku armastuse, sügava, kuid vaikse armastuse, sellise, mille kohta ta teadis, et ennekõike on see asendamatu. Kui Marguerite oli kord lahkunud, lasi Eddie oma päevadel sumbuda. Ta uinutas oma südame.

Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi.

Armastus võib toita vihmana ülalt, immutades paarid üdini rõõmuga. Kuid vahel, elu vihase kuumuse käes, kuivad armastuse pealispind ja tal tuleb toitu otsida altpoolt, hoolitsedes juurte eest, hoides end elus.

Ühel juuliõhtul leidsid nad end jalutamas ookeani ääres, limpsimas viinamarjamaitselisi pulgakomme, paljad jalad märga liiva vajumas. Nad vaatasid ringi ja tajusid, et on kõige vanemad inimesed rannas. Marguerite mainis midagi bikiinikomplektide kohta, mida noored tüdrukud kandsid, ning et ta ei julgeks iialgi midagi sellist selga panna. Eddie ütles, et tüdrukutel on vedanud, sest kui ta julgeks, ei vaataks mehed enam kedagi teist. ja kuigi Marguerite oli selleks ajaks neljakümnendate eluaastate keskel ning ta puusad olid tüsenenud ja silmade ümber tekkinud peenikeste joonte võrgustik, tänas ta Eddie`t siiralt. Ta silmitses mehe kõverat nina ning laiu lõuapärasid. Nende armastuse vesi langes taas ülevalt ning niisutas neid sama kindlalt kui nende jalgade ümber koondunud meri.

Ükski elu pole asjatu. Ainus asjatult kulutatud aeg on aeg, mille kulutame, mõeldes, et oleme üksi.

Kaotatud armastus on siiski armastus, Eddie. See võtab vaid teistsuguse kuju. Ei saa näha teise naeratust ega tuua talle süüa ega sasida ta juukseid ega keerutada teda tantsupõrandal. Kui need meeled aga nõrgenevad, tugevnevad teised. Mälu. Mälus saab su kaaslane. Sa hoolitsed selle eest. Sa hoiad seda. Sa tantsid sellega.

1 kommentaar:

  1. See on võrratu raamat, natuke helge ja samas kurb. Mõtlemapanev.
    Mannu

    VastaKustuta