31 juuli 2012

"Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", J. Jonasson


Üks hea raamat on kuu algusest õhku jäänud. Pärast kukeseente järele küürutamist ja valutavat selga oleks teilgi ehk lohutav lugeda saja-aastasest vanamehest.

Raamat peaks sobima kõigile neile, kes muidu raamatuid kardavad. Põhjenduseks, et need on igavad, tegevus venib, midagi ei juhtu, nalja ei saa jne, jne. Siin on seda kõike rohkem ja enamgi veel!

Sündmusteahela käivitabki tähtsa verstapostini jõudmine. Järgneb kuu aega seiklusi ja rändamisi läbi Rootsimaa. Vähe sellest, et selle kaootilise retke jooksul juhtub kõiksugu asju, on pidevalt vahelepõiked Allan Karlssoni elatud elule. Ja need vahelepõiked...no ütleme nii, et neist selgub, et peategelane on nagu möödaminnes olnud osaline paljudes eelmise sajandi võimsates ajaloosündmustes. Ta on paljud neist suisa käivitanud. Tekib õigustatud küsimus, et kes ja kus me oleksime ilma Allan Karlssonita?

Kui Pipi oleks olnud poiss (kuigi tänasel päeval ei oleks seegi muidugi probleemiks) ja Astrid Lindgren oleks Pipi tegemistele järje kirjutanud, siis just kõnealune raamat oleks võinud selleks järjeks olla.

NB! Boonuspunktid lähevad igatahes raamatu pealkirjale. Nii pikk ja lohisev, ja ometi nii hea!

"Ma olen elus olemise tunne" J. Ashilevi


Muidugi ma nautisin selle raamatu lugemist, eelkõige keele pärast. Väljendite ja metafooride pärast. Mind isegi ei huvita, kas see oleks pidanud mõjuma poosetamisena või mitte, igatahes mina jälgisin huviga mängimist keelega, lühikesi, enamasti olevikuvormis lauseid.

"Oranžis taevas Tallinna lennujaama kohal murrab päiksevalgus roosat pilveliha."
või
"Tartu maantee piduritulede täppmuster liigub nagu sajajalgne, tõmbub lõõtsana kokku, venib, tõmbub, venib taas."
Mõlemad laused juba esimeselt leheküljelt nopitud.

Samas ma ei saa muidugi öelda, et lugu ise ja tegelased mulle kuigivõrd sümpaatsed oleksid olnud. Kindlasti mitte minu masti. Samas tegi see ehk just asja huvitavamaks? Katkiste inimeste katkine lugu kui omaette elamus.

Kokkuvõttes oli kõige kohal tohutu tühjus, selles tühjuses uitamas ultramoodsad viirastuslikud kujud. Sellised, keda võiks kujutleda vaid öösiti eksisteerimas. Päeval oleksid nad oma varjusurmas. "Ma EI ole elus olemise tunne" oleks asjakohasem pealkiri isegi:)

28 juuli 2012

Gammeldags

Iga-aastased vanaaja päevad Tønderis on samuti hea põhjus just juulikuus sealt läbi põikamiseks. Jalakäijate tänaval on avatud muidugi kõik sealasuvad poekesed, müüjad kenasti kostümeeritud, kuid lisaks on neil päevil oodatud kauplema ka linnarahvas. Lastest raukadeni, mänguasjadest ja väikseks jäänud riietest kuni vanavarani. Ohtralt muusikat, vorstikesi ja õlut.

Väike stiilinäide müüjate outfitist siis ka siia:








Aga lisaks kauplemislustile on sel ajal tänavatel ka tantsulustilised tegelased.
Ja kui igav on line-tants oma tavapärastes riietes! Tanstul on kohe teine jume kui taolised värvikad tegelased veel värvikamas rõivastuses hoogu satuvad.



27 juuli 2012

"Santorini. Teekond Ayia Triadasse." Jaan Kaplinski

Santorinist ja Kreetast on siin raamatus muidugi ka juttu. Ja mitte vähe. Aga seekord ei tule katkendid neist kirjeldustest.
Kaplinskil on lisaks reisimuljetele ja rohketele ajaloolistele kõrvalepõigetele teisigi väärt mõtteid ja tähelepanekuid. Neid on märkimisväärne hulk, kuid olgu siinkohal toodud paar näidet, enamus valusalt õiged ja aktuaalsed.

"Mis on hullem, kas püüd vägivallaga muuta vägivaldset maailma või alistumine selle maailma vägivallale, mis võtab meilt vaimuvabaduse ja loovuse, muudab meid suurfimade valmistoodangu ja valmisideede vagurateks tarbijateks? Kas see tõesti jääbki nii, kas vastujõudu ei ole ega tulegi? /.../ See rõhuv needus pole kuskile kadunud, ta on olemas, on vaid nägu ja nime muutnud, õppinud alistama meid toore vägivalla asemel meelituste ja kingitustega, piitsa asemel präänikuga. Ta pakub meile leiba ja tsirkust, maiust ja meelelahutust, paljaid tüdrukuid ja ostuparadiise."

"Hotellis on oma kohta, kodust nurgakest raske luua. Hotell on nagu nimme korraldatud nii, et inimene sääl päriselt kodus olla ei saaks. Mulle ei meeldi hotellid, kus hommikul pead närviliselt mõtlema, kas jõuad enne käia hommikust söömas ja end päevaks valmis seada, või sekkub sinu tegemistesse ja plaanimistesse hotelliteenija, kes tuleb, et tuba koristada ja seada selliseks, nagu ta peab olema, kaotada see piskuke korda ja korratust, mille inimene ise on loonud. Ka korratuses, omaenda näo järgi tekitatud segaduses on midagi kodust, on natuke place´i. Seda aga ei jäeta. Vahel tahaksin hommikul hotelli jääda, rahulikult lugeda või kirjutada, mida koristaja aga ei lase. Nii pean enamasti minema välja, tulles tagasi umbkaudu siis, kui toast peaks olema juba üle käidud."


"Mulle ei sobi olla turist. Kui mõni koht mulle meeldib nagu Kreeta või Santorini, tahaksin sääl viibida pikemalt, tahaksin sääl elada, elada sisse, õppida keelt, leida tuttavaid, jalutada, vaadata ringi, vaadata jalgade ette, pildistada, kirjutada. Istuda mäel või mere kaldal lihtsalt niisama."

"Kalapüüdmine on hoopis midagi muud kui jahilkäik - kalapüük on kala o o t a m i n e, jaht enamasti looma otsimine ja jälitamine."
Sellele ma alla ei kirjutaks! Jaht on samasugune ootamine, veelgi suurem ootamine mu meelest.


"Eks paljud meist lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks. Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakane vannitoas. Me tahame tegelikult isegi õnnetusi või kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. /.../On sõdasid, maavärisemisi, nälga, diktatuure, vabadusvõitlust. taifuune, epideemiaid, orjapidamist, laste prostitutsiooni ja ekstremismi. See kõik on kolmanda maailma ja kommunistliku ning postkommunistliku maailma oluline eksportartikkel arenenud maailma. Arenenud maailm impordib õudusi ning kannatusi ja kasseerib sisse võlaprotsente, vastu annab ta vilja, rock-muusikat, röövlifilme, elektroonikat ja vanu autosid. Mõnikord ka toksilisi jäätmeid."



24 juuli 2012

Veel avatud on, veel avatud on uksed...

Tønderi ustest lihtsalt ei saa pildistamata mööda minna. Nii nagu niplajate käte alt tulevad imepeened keerulised pitsid, nii on ka nende välisuksed tihtilugu "pitsilised" ja annavad aimu oskuslikust "käsitööst".





See roheline uks on aga pärit Møgeltønderist. Just nii värvikas kui on see uks, vähemasti võrreldes naaberustega, on ka selle ukse taga elav Sonja.

 

Sonja on seesama proua, kes Minu Taani kirjutamise aegu veel samal tänaval Mormor`s Lille kohvikut pidas. Lisaks sellele, et ta oli kogu ihu ja hingega kohvikutöö juures, oli söögikoha tunnuseks ka rikkalik ja pidevalt uuenev väljapanek tema töödest. Pisukest ülevaadet tema naivistlikest maalidest võib näha siin.



Pärast kohviku üleandmist lootis Sonja leida veelgi enam aega maalimiseks. Nähtavasti tema soov täitus, sest kui meie reisiseltskond aknast möödus, siis plätserdas ta küll usinasti värvidega oma laua taga.

22 juuli 2012

Niplajad

Kuna päev-päevalt sagenevad siin blogis need külastused, mis seotud mustikametsadega, siis on just metsad süüdi selles, et pilte ja juttu ei taha siia kuidagi tekkida. Kui kõik meeleheitlikult otsivad nende metsade koordinaate, siis panin minagi padavai metsa poole ajama. Nüüd, kui Eestimaa suve "parim osa" - sääsed, on mu pealaest jalatallani ära kaardistanud, on paras aeg siia haavu lakkuma tulla.

Kui minna Taanimaale, eriti aga Jüütimaale, minu sünnipäeva ajal, siis on mitu head asja kohe kindlasti garanteeritud. Üks mis kindel, ja siinkohal räägib minus paadunud käsitööhuviline (te saate ikka irooniast aru loodetavasti:p) on see, et Tønderis võib näha niplajaid. Neid on seal muul ajal ka ringi siblimas ja tähelepanu tõmbamas (kui nad liiguvad oma poolikute töödega kogunemispaika), kuid juuli keskpaigas on üritusi, mil nad oma oskusi keset tänavat eksponeerivad. Eks muidugi ole ka, millega hiilata, sellele ei vaidle keegi vastu.


 Alustavad igatahes varakult. Ja südamega on asja juures ka.

 Kui nad siis on aastaid, ei, pigem siiski aastakümneid, harjutanud ja vihunud niplamist, jõuavad nad millegi selliseni, mis siin allpool näha. See on juba midagi sellist, mille tulemusena valmib töö, mida puutuda ei lubata. Hinda küsida ei julgenud nagunii, mis sa hing ikka ilusat päeva ära rikkuma hakkad.


Üks näide pildiarhiivist ka. Minu äärmiselt asjatundlik silm näeks muidugi, et tegemist sarnase tööga, aga mõni teadjam võib mind rõõmsasti valgustada selles osas.




P.S. Mustika- ja kukekametsad leiab tegelikult ka niisama üles, piisab metsaaluse taimestiku jälgimisest;)

Varahommikus on asju, vol. 2...

...ehk, kui ma igal laupäeva ja pühapäeva varahommikul pildil nähtava teelõigu läbiksin, võiksin ilma poodlemisetagi juba täies rõivais olla. Kõige enam oleks mul muidugi mütse ja sokke ja puudust tunneksin ehk pükstest.
Iseenesest jaki kaotamisest ma saan aru küll, ent kõik need üksikud ja kaksikud sokid (mida ma pildistama pole vaevunud) jäävad mulle veidi mõistetamatuks.

17 juuli 2012

Veel esimesest poolaastast raamatukogudes

Tallinna keskraamatukogu on otsustanud Minu-sarja raamatuid üldse eraldi vaadelda.
"Minu Taani" igati vinks-vonks tulemus selles tabelis on kena 10. koht. Au ja kiitus lugejaile!

Samuti kiitus Raplamaa lugejatele, kes leidnud enese jaoks hoopiski "Eleanori".

Ja lisaks tasub mainimist, et järgmisel nädalal peaks kõigi eelduste kohaselt jõudma trükikotta ka järgmine lugu. Pärast mõningaid ümber vaagimisi, ikka kirjastuse palvel nagu alati, saab pealkirjaks "Kui mäng on lõppenud".
See on lugu katkisest inimhingest ja sellise hinge sobitumisest ühiskonda. Kuigi peategelane teenib aega Afganistanis kaheksakümnendate teises pooles, sobitub lugu paraku ka tänasesse päeva. Naistele olgu etterauttavalt ära öeldud, et kindlasti ei ole see sõjaraamat, nii et ei tasu karta.

14 juuli 2012

Kuidas ma Poolat armastama hakkasin ehk 07.-08. juuli

Poola on Poola iga ilmaga ja igal juhul.
Poola, see on mitte midagi.
Poola, see on paratamatus. Eriti Euroopa reisidel, maismaad mööda.
Aga Poola läbi Masuuria on midagi enneolematut. Midagi erilist, väikest, aga samaaegselt suurt. Masuuria, see on järv järves kinni, saarekesed ja lähedalasuvad suvemajakesed, puhkajatele mõeldud korterid, ehe maaelu. Jah, paljud teist võivad seda käänulist ja vana tammealleed ju vihata, kuid see on midagi erilist ja ainulaadset. Laupäevane Masuuria on pulm pulma otsa. Selles väites ei ole väiksematki liialdust. Iga kiriku ees seisab lisaks ehitud pulmaautole (enamasti koguni kaks autot) ka kymneid muid autosid. Valges pitsivahus pruudid ja tumedas peiud on arglikud ja ootel. Selline on piduehteis Masuuria.
Öine Masuuria on loomulikult teistsugune. On äikest ja valgeid öid, on musta pimedust, on udulaamades maanteid, on kõike. On uniseid autojuhte, kes tukuvad ja kraavist kraavi käivad. Poola on Poola.

Täiendus: Poolat läbi uhada mööda kiirteid on aja kokkuhoiu mõttes loomulikult mõistlikum. Samas näha ei ole mitte muhvigi ja elamust ei mingisugust, nagu see muidugi iga teise riigi puhulgi kehtib.

 Lisaks peab arvestama, et nad usinasti uusi kiirteemaksu putkasid juurde tekitavad. Kolm tasulist lõiku on ammu minevik! Frankfurt am Oderi ja Varssavi vahel korjati raha juba neljas kohas, lisaks üks oli küll juba valmis, kuid veel tasuta ning vähemalt ühe taolise ehitamine käimas. Ja kuigi välja on lahkesti reklaamitud ka kaardimaksed, siis pooltel juhtudel süsteem otseloomulikult ei töötanud. Siiski lisaks zlottidele võib maksta eur-des ja usd-des. Aga põhimõtteliselt - tere tulemast kiviaega!

12 juuli 2012

Kuhu kadus taanlaste kokkuhoidlikkus?

Jah, just seda ma kysingi nyyd ja siinsamas.
Kui tuleb kaks pangameest ja kahe erineva autoga.
Ja miks peab  siis veel yhel panga kurionul olema BMW maastur (jaa, ma tean, et BMW-l ei olegi korraliku maasturit, aga te saate aru kyll, mida ma silmas pean).
Pikemaid muljeid hetkel kahjuks ei tule, sest yks eddelkorp juba jupimat aega luurab siin. Ta on tegelikult keelatud territooriumil - seal, kus muidu nad ei rynda mind. Ja ometi on ta nyyd siin. Lisaks kaotasin ma ta silmist, mis on veelgi hullem variant. Aga mulle piisab sellestki teadmisest, et ta on siin. S i i n...

06 juuli 2012

Cheers

Kõik need, kellel pole vajadust homme varahommikul külmale maale minema hakata, võiksid väisata uut ja täna õhtul avatavat klubi "Cheers".
Cheers näeb just nii ilus ja hea välja, kui peabki. Võrratu interjöör, peaks mainima. Ja ilma läburahvata (loodetavasti need ei leiagi sinna teed) väga õdus ja mõnus.
Ärge siis kohe esimeses ruumis jooma hakake, püüdke ikka tahapoole ka jõuda - minge kindlasti ka sisehoovi.
Täna õhtul siis, tõenäoliselt kell 20 läheb pidu ja pillerkaar lahti!
Cheers!

Saabus esimene sünnipäevakink

Kui nüüd lühidalt lugu kokku võtta, siis on kõiges süüdi Johanna Maria ema. Kes nähtavasti ise ei teagi, et ta süüdi on.
Igatahes ma vaimustusin sekundipealt ideest omada samuti mõnda kiiktooliliste suguseltsi kuuluvat isendit. Ideaalne koht pärastlõunaseks tukastamiseks (nali!), aga ennekõike siiski trükkimiseks (mitte-nali!). Just, te arvasite õigesti - järgmist käsikirja alustan ma nimelt sellest toolist. Nagunii on mul patoloogiline vajadus kogu aeg end kiigutada-kõigutada, isegi raamatut lugedes, mõni asi siis trükkimise ajal sellega tegelda. Ma muidugi veini joomisega pean selles ettevaatlik olema... Jah, see mure on veel vaja lahendada, aga muidu on teine kenakene küll.

Ah jaa, ei saa jätta märkimata, et pärast pikki otsinguid millalgi hilissügisel/talvel, ma jätsin kiiktooli omandamise mõtte mõneks ajaks soiku. Nagu ka J.M. märkis, siis see ei ole kergete killast ülesanne. Ma olin natuke isegi nagu heitunud, aga küllap kerkis sel ajal uusi ja paremaid muresid. Aga sõbrad naabervallast panid muidugi kõik tallele. Vello mööbeldas ja kvaliteedikontroll Anneli andis oma dobro, nii et peaks vinks-vonks asi olema:)

Mu uus kullake ei ole veel õigele korrusele ja õigesse tuppa jõudnud, seepärast siis üks kiire ülesvõte tema esimesest saabumisest.

04 juuli 2012

Kui mina...

... Tamme ürditalu tooteid linna peale otsima läksin, oli nende tooteid viljandlastele vahendanud pood kaotsi läinud. Ilmselt. Mina ka ei tea seda asja nii täpselt.

Õige eestlasena ma loomulikult algul ei saa vedama ja pärast pidama ja igasugu uusi ärisid mina enamasti (väheste eranditega) tudeerima ei lähe. Ma pean ikka enne mitu aastat poeuksest mööda kõmpima ja kahtlevaid pilke vaateaknale, seejärel poesildile saatma. Tagatipuks tuleb veel internetikodule silm peale panna, et kas ikka on mõtet minna. Mine sa tea...

No mina sellist poodi ei ole varemalt teadnudki ausalt ütelda. Näinud ka ei ole. Aga kuna häda on ennegi Mae kaevu ajanud ja kõik muud jamad sinna otsa, siis ma olude sunnil pidin seda poodi ikka täna otsima minema.
Poel na imelik nimi ka, virtuaalset kodu ei leidnudki, ma siis otsisin huupi oletatava aadressi järgi.


Mu meelest oli sinna, kus see pood nagu o l e k s võinud olla, hoopis pesa sisse seadnud kohalike hirm ja arm kohtutäitur (see "lemmikum", kui ma oma tööpostilt meenutan). Igaks juhuks ma nina sisse ei pistnud ja kammisin hoopis teisi selliseid kohalikke tooteid müüa võivaid ärisid.
Tulutult.

Igatahes, kes te suvel usinasti laatasid ja muidu vahvaid kohti külastate, kui teile jäävad selle talu tooted näppu, siis tasuks neid omandada küll. Minu eriline lemmik näiteks on Särtsusool.


Aga ka ürdiõli. Ja üldse on neil vahvaid tooteid, mis lisaks heale maitsele ka kenad välja näevad.

Paraku jääb rõõmuks mulle vaid kujutluspilt sellest, kuidas Helga oleks seda purki kahe sõrme vahel hoidnud ja kahtlustavalt alt ja pealt poolt uurinud. Seejärel oleks venitanud oma ühe kõige umbusklikuma jeäähi ja halvemal juhul koju jõudes purgikese tagumise sahvri kõige pimedama riiuli kõige kaugemasse nurka lükanud... Või siis ikkagi mõnikord lihale näpuotsaga peale sipsutanud. Tont teda teab ju:)

Tänased boonuspunktid said üksmeelselt jagatud Viljandis hansalaadal Tamme ürditalu tooteid müünud noormehele - nagu näha, hästi müüs! Suisa nii hästi, et ma ei suuda neid nii tihti ja nii palju endale hankida.

03 juuli 2012

Pikk pai



Pikk pai ja sügav kummardus  kõigile 3 386 vahvale lugejale, kes võtsid vaevaks eelmisel aastal sammud raamatukogu poole seada!

02 juuli 2012

"Praktikaaruanne" Daniel Vaarik

Kui teie jaoks on ka kätte jõudnud suvi ja aeg lamamistoolis lugelemiseks, siis tasuks näppu võtta just see raamat. Ärge laske end heidutada kollast värvi kaantest, no see on küll parajalt "kollane" lugemismaterjal, kuid siiski väga muhe.
Ka igavast pealkirjast ärge tehke välja - see on miskine pettemanööver, et te raamatust liialt palju ei ootaks ja siis avastaks, et hoplaa!, jumalast naljakas asi.
Ja pole mõtet ka kurvastada kui Daniel Vaariku nimi teile esiotsa midagi ei ütle. Nimi ei peagi midagi tähendama. Igatahes kui te ei pelga omaette naeru muksuda ning teie näolihased vajavad sutike füüsilist koormust, siis tasub lugeda küll.
Te võite näiteks avastada, et küll on hea, et teie ometigi ajakirjandust õppima ei sattunud üheksakümnendatel. See on teie jaoks juba pool võitu muide.
Te võite avastada, et olete ikka hämmastavalt normaalne tüüp. Või siis vastupidi - olete igav ja puine nagu mingi vana kuivik, aga jumalale tänu, teil on võimalik midagi nii head lugeda. Ühesõnaga, te võite igasuguste vahvate tõdemusteni jõuda.


Stiilinäiteid ka väheke:

"Ühel hommikupoolikul oli Käärikul väga vaikne. Vasakut kätt põõsastikust paistis välja kännu otsa sõidetud Citroen ning keset maanteed seisis risti üks Fiat 127. Majade ümbrus oli täis verepritsmeid. Siis avanes ühe maja uks ning sellest väljus pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane. Käes olid järjekordsed ajakirjanike talvepäevad."

"Harvad ei olnud korrad, kus ma läksin katusele mõttega sealt alla hüpata, sest mulle tundus, et minu jaoks on kõik läbi. Nagu öeldakse, perses. Punase peaga tüdruk armastas mingit koerasoenguga lupardit. Musta peaga tüdruk armastas minu sõpra. Blondiga ei julgenud tuttavaks saada. Aga alati hoidis hüppamast tagasi mõte sellest, et päris nõme on surnud peast vedeleda väikese linna pargis, kus kõik tuttavad võivad mööda minna, eriti punase peaga tüdruk, musta peaga tüdruk või blond tüdruk."

"Mina olen üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha. /.../ Niisiis, kogu see kamp aetakse ühte ruumi kokku ning siis järgneb kuuetunnine loeng Indrek Treufeldtilt, kes proovib ühe päevaga kõigile igavusest sms-e saatvaatele väikekodanlastele diskreetselt selgeks teha, mida ikka tähendab lause "medium is the message". Minu ees oleva tädi kotist paistab kuulipildujalinti meenutav rull kondoome."

No see viimane lõik on nii kümnesse kui üldse olla annab:) Neid neljakümnendates tädikesi võiks lausa kahe käe sõrmedel kokku lugeda, kes tõepoolest otse või kaude just nimelt seepärast sinna läinud. Selle kohutava tõe paljastamsise eest peaksid nad muidugi kodanik Vaariku ära lintšima, aga eks nad ise tea:))

"Aafrika äärel" Karen Blixen

Miks ma seni Blixenit lugenud ei ole? Tont seda teab.
Igatahes on see ilmselge viga. Mida ma vaikselt parandama olen asunud.
Üks põhjus võib olla muidugi see, et ma Aafrikast suurt pidada ei ole osanud. Kõnealuses raamatus on kahtlemata paras kogus Aafrikat. Isegi väga suur kogus ma ütleks. Aga see Aafrika on ilus ja valus, ennekõike muidugi rikastatud ridade vahele peidetud armastuse ja kannatustega.

Mina otsisin siit, kuigi see oli kahtlemata halb mõte, ka kübekest Taanit.
Otseloomulikult selle ma ka leidsin.
Blixen pidas näiteks vahepeal Aafrika farmis hanesid, et need talle kodumaad meenutaksid.
Või kuidas ta pärast veskiomaniku mõrvamist võttis sealse veskikivi ning kasutas seda lauaks.
Või portselan- ja klaasnõud, mida ta oli Aafrikasse kaasa viinud ja millest ka mõned inglastest püsikülalised oskasid vääriliselt lugu pidada.

Aga killukese Taanimaad võis leida veel mõnest teisestki lõigust:

" Shamba´del sattusid mõnel varahommikul frankoliinil, kes jooksis hobuse ees, nagu oleks tal tiib murtud ja nagu kardaks ta, et koerad ta kinni kahmavad. Tema tiib polnud aga murtud ja ta ei kartnud koeri - ta võis ükskõik millal nende nina eest lendu tõusta - , ainult et läheduses olid tema väikesed pojad ja ta juhtis sinu tähelepanu neilt  kõrvale. Pärismaalased võisid nagu linnud teeselda hirmu meie ees, vältimaks suuremat ohtu, mille olemust me aimata ei suutnud. Vahest oli aga nende käitumine meiega omamoodi veider mäng ja nood ujedad inimesed ei kartnud meid sugugi."

Või ka üldse suhtumise muutumisest, mis võõrsil ikka juhtub:

"Kui võtad Aafrikas lugemist väärt raamatu rängast lastist, mida head laevad  on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud Jumalat, et kirjanik jätkaks lugu niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustunult mööda värsket sügavat haljast rada."

Oo jaa, ja veel Taanit! Konkreetselt minu jaoks siis Alsi ja maikuu meenutusi:

"Knudseni keevalisust leevendas metsas üks eriline seik. Aafrika puudel on õrnad, enamasti haralised lehed, nii et kui oled tiheda alusmetsa puhastanud, metsa nii-öelda õõnestanud, on valgus nagu kodumaal pöögimetsas maikuus, kui lehed on just lahti läinud või hiirekõrvul. Juhtisin Knudseni tähelepanu sarnasusele ja see meeldis talle, sest kogu söepõletamise aja kujutles ta, nagu oleksime Taanis suvistepühaaegsel väljasõidul. Vana õõnsa puu ristis ta ühe Kobenhavni lähedase lõbustuspaiga järgi Lottenburgiks."

Midagi ka kohvisõpradele:

"Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti - otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto´deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse. Meie masinad polnud kunagi päris korras, olime aga vabriku ise planeerinud ja ehitanud ning tundsime selle üle uhkust. Kord põles vabrik maani maha ja tuli uuesti ehitada. Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kolises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. Hiljem kohvi lüditi, liigitati ja sorteeriti käsitsi ning pakiti kottidesse, mis sadulsepanõelaga kinni õmmeldi."

Blixeni tekste võikski muidugi ümber kirjutama jääda, kuid selleks korraks vast aitab:)