02 juuli 2012

"Aafrika äärel" Karen Blixen

Miks ma seni Blixenit lugenud ei ole? Tont seda teab.
Igatahes on see ilmselge viga. Mida ma vaikselt parandama olen asunud.
Üks põhjus võib olla muidugi see, et ma Aafrikast suurt pidada ei ole osanud. Kõnealuses raamatus on kahtlemata paras kogus Aafrikat. Isegi väga suur kogus ma ütleks. Aga see Aafrika on ilus ja valus, ennekõike muidugi rikastatud ridade vahele peidetud armastuse ja kannatustega.

Mina otsisin siit, kuigi see oli kahtlemata halb mõte, ka kübekest Taanit.
Otseloomulikult selle ma ka leidsin.
Blixen pidas näiteks vahepeal Aafrika farmis hanesid, et need talle kodumaad meenutaksid.
Või kuidas ta pärast veskiomaniku mõrvamist võttis sealse veskikivi ning kasutas seda lauaks.
Või portselan- ja klaasnõud, mida ta oli Aafrikasse kaasa viinud ja millest ka mõned inglastest püsikülalised oskasid vääriliselt lugu pidada.

Aga killukese Taanimaad võis leida veel mõnest teisestki lõigust:

" Shamba´del sattusid mõnel varahommikul frankoliinil, kes jooksis hobuse ees, nagu oleks tal tiib murtud ja nagu kardaks ta, et koerad ta kinni kahmavad. Tema tiib polnud aga murtud ja ta ei kartnud koeri - ta võis ükskõik millal nende nina eest lendu tõusta - , ainult et läheduses olid tema väikesed pojad ja ta juhtis sinu tähelepanu neilt  kõrvale. Pärismaalased võisid nagu linnud teeselda hirmu meie ees, vältimaks suuremat ohtu, mille olemust me aimata ei suutnud. Vahest oli aga nende käitumine meiega omamoodi veider mäng ja nood ujedad inimesed ei kartnud meid sugugi."

Või ka üldse suhtumise muutumisest, mis võõrsil ikka juhtub:

"Kui võtad Aafrikas lugemist väärt raamatu rängast lastist, mida head laevad  on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud Jumalat, et kirjanik jätkaks lugu niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustunult mööda värsket sügavat haljast rada."

Oo jaa, ja veel Taanit! Konkreetselt minu jaoks siis Alsi ja maikuu meenutusi:

"Knudseni keevalisust leevendas metsas üks eriline seik. Aafrika puudel on õrnad, enamasti haralised lehed, nii et kui oled tiheda alusmetsa puhastanud, metsa nii-öelda õõnestanud, on valgus nagu kodumaal pöögimetsas maikuus, kui lehed on just lahti läinud või hiirekõrvul. Juhtisin Knudseni tähelepanu sarnasusele ja see meeldis talle, sest kogu söepõletamise aja kujutles ta, nagu oleksime Taanis suvistepühaaegsel väljasõidul. Vana õõnsa puu ristis ta ühe Kobenhavni lähedase lõbustuspaiga järgi Lottenburgiks."

Midagi ka kohvisõpradele:

"Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti - otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto´deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse. Meie masinad polnud kunagi päris korras, olime aga vabriku ise planeerinud ja ehitanud ning tundsime selle üle uhkust. Kord põles vabrik maani maha ja tuli uuesti ehitada. Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kolises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. Hiljem kohvi lüditi, liigitati ja sorteeriti käsitsi ning pakiti kottidesse, mis sadulsepanõelaga kinni õmmeldi."

Blixeni tekste võikski muidugi ümber kirjutama jääda, kuid selleks korraks vast aitab:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar