14 juuli 2012

Kuidas ma Poolat armastama hakkasin ehk 07.-08. juuli

Poola on Poola iga ilmaga ja igal juhul.
Poola, see on mitte midagi.
Poola, see on paratamatus. Eriti Euroopa reisidel, maismaad mööda.
Aga Poola läbi Masuuria on midagi enneolematut. Midagi erilist, väikest, aga samaaegselt suurt. Masuuria, see on järv järves kinni, saarekesed ja lähedalasuvad suvemajakesed, puhkajatele mõeldud korterid, ehe maaelu. Jah, paljud teist võivad seda käänulist ja vana tammealleed ju vihata, kuid see on midagi erilist ja ainulaadset. Laupäevane Masuuria on pulm pulma otsa. Selles väites ei ole väiksematki liialdust. Iga kiriku ees seisab lisaks ehitud pulmaautole (enamasti koguni kaks autot) ka kymneid muid autosid. Valges pitsivahus pruudid ja tumedas peiud on arglikud ja ootel. Selline on piduehteis Masuuria.
Öine Masuuria on loomulikult teistsugune. On äikest ja valgeid öid, on musta pimedust, on udulaamades maanteid, on kõike. On uniseid autojuhte, kes tukuvad ja kraavist kraavi käivad. Poola on Poola.

Täiendus: Poolat läbi uhada mööda kiirteid on aja kokkuhoiu mõttes loomulikult mõistlikum. Samas näha ei ole mitte muhvigi ja elamust ei mingisugust, nagu see muidugi iga teise riigi puhulgi kehtib.

 Lisaks peab arvestama, et nad usinasti uusi kiirteemaksu putkasid juurde tekitavad. Kolm tasulist lõiku on ammu minevik! Frankfurt am Oderi ja Varssavi vahel korjati raha juba neljas kohas, lisaks üks oli küll juba valmis, kuid veel tasuta ning vähemalt ühe taolise ehitamine käimas. Ja kuigi välja on lahkesti reklaamitud ka kaardimaksed, siis pooltel juhtudel süsteem otseloomulikult ei töötanud. Siiski lisaks zlottidele võib maksta eur-des ja usd-des. Aga põhimõtteliselt - tere tulemast kiviaega!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar