31 juuli 2012

"Ma olen elus olemise tunne" J. Ashilevi


Muidugi ma nautisin selle raamatu lugemist, eelkõige keele pärast. Väljendite ja metafooride pärast. Mind isegi ei huvita, kas see oleks pidanud mõjuma poosetamisena või mitte, igatahes mina jälgisin huviga mängimist keelega, lühikesi, enamasti olevikuvormis lauseid.

"Oranžis taevas Tallinna lennujaama kohal murrab päiksevalgus roosat pilveliha."
või
"Tartu maantee piduritulede täppmuster liigub nagu sajajalgne, tõmbub lõõtsana kokku, venib, tõmbub, venib taas."
Mõlemad laused juba esimeselt leheküljelt nopitud.

Samas ma ei saa muidugi öelda, et lugu ise ja tegelased mulle kuigivõrd sümpaatsed oleksid olnud. Kindlasti mitte minu masti. Samas tegi see ehk just asja huvitavamaks? Katkiste inimeste katkine lugu kui omaette elamus.

Kokkuvõttes oli kõige kohal tohutu tühjus, selles tühjuses uitamas ultramoodsad viirastuslikud kujud. Sellised, keda võiks kujutleda vaid öösiti eksisteerimas. Päeval oleksid nad oma varjusurmas. "Ma EI ole elus olemise tunne" oleks asjakohasem pealkiri isegi:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar