02 juuli 2012

"Praktikaaruanne" Daniel Vaarik

Kui teie jaoks on ka kätte jõudnud suvi ja aeg lamamistoolis lugelemiseks, siis tasuks näppu võtta just see raamat. Ärge laske end heidutada kollast värvi kaantest, no see on küll parajalt "kollane" lugemismaterjal, kuid siiski väga muhe.
Ka igavast pealkirjast ärge tehke välja - see on miskine pettemanööver, et te raamatust liialt palju ei ootaks ja siis avastaks, et hoplaa!, jumalast naljakas asi.
Ja pole mõtet ka kurvastada kui Daniel Vaariku nimi teile esiotsa midagi ei ütle. Nimi ei peagi midagi tähendama. Igatahes kui te ei pelga omaette naeru muksuda ning teie näolihased vajavad sutike füüsilist koormust, siis tasub lugeda küll.
Te võite näiteks avastada, et küll on hea, et teie ometigi ajakirjandust õppima ei sattunud üheksakümnendatel. See on teie jaoks juba pool võitu muide.
Te võite avastada, et olete ikka hämmastavalt normaalne tüüp. Või siis vastupidi - olete igav ja puine nagu mingi vana kuivik, aga jumalale tänu, teil on võimalik midagi nii head lugeda. Ühesõnaga, te võite igasuguste vahvate tõdemusteni jõuda.


Stiilinäiteid ka väheke:

"Ühel hommikupoolikul oli Käärikul väga vaikne. Vasakut kätt põõsastikust paistis välja kännu otsa sõidetud Citroen ning keset maanteed seisis risti üks Fiat 127. Majade ümbrus oli täis verepritsmeid. Siis avanes ühe maja uks ning sellest väljus pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane. Käes olid järjekordsed ajakirjanike talvepäevad."

"Harvad ei olnud korrad, kus ma läksin katusele mõttega sealt alla hüpata, sest mulle tundus, et minu jaoks on kõik läbi. Nagu öeldakse, perses. Punase peaga tüdruk armastas mingit koerasoenguga lupardit. Musta peaga tüdruk armastas minu sõpra. Blondiga ei julgenud tuttavaks saada. Aga alati hoidis hüppamast tagasi mõte sellest, et päris nõme on surnud peast vedeleda väikese linna pargis, kus kõik tuttavad võivad mööda minna, eriti punase peaga tüdruk, musta peaga tüdruk või blond tüdruk."

"Mina olen üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha. /.../ Niisiis, kogu see kamp aetakse ühte ruumi kokku ning siis järgneb kuuetunnine loeng Indrek Treufeldtilt, kes proovib ühe päevaga kõigile igavusest sms-e saatvaatele väikekodanlastele diskreetselt selgeks teha, mida ikka tähendab lause "medium is the message". Minu ees oleva tädi kotist paistab kuulipildujalinti meenutav rull kondoome."

No see viimane lõik on nii kümnesse kui üldse olla annab:) Neid neljakümnendates tädikesi võiks lausa kahe käe sõrmedel kokku lugeda, kes tõepoolest otse või kaude just nimelt seepärast sinna läinud. Selle kohutava tõe paljastamsise eest peaksid nad muidugi kodanik Vaariku ära lintšima, aga eks nad ise tea:))

1 kommentaar:

  1. mõtlesin seda küll mitte lugeda, pidasin seda kõvasti igavamaks kui siinsetest lõikudest arvata võiks.
    Jõe äärest;)

    VastaKustuta