27 juuli 2012

"Santorini. Teekond Ayia Triadasse." Jaan Kaplinski

Santorinist ja Kreetast on siin raamatus muidugi ka juttu. Ja mitte vähe. Aga seekord ei tule katkendid neist kirjeldustest.
Kaplinskil on lisaks reisimuljetele ja rohketele ajaloolistele kõrvalepõigetele teisigi väärt mõtteid ja tähelepanekuid. Neid on märkimisväärne hulk, kuid olgu siinkohal toodud paar näidet, enamus valusalt õiged ja aktuaalsed.

"Mis on hullem, kas püüd vägivallaga muuta vägivaldset maailma või alistumine selle maailma vägivallale, mis võtab meilt vaimuvabaduse ja loovuse, muudab meid suurfimade valmistoodangu ja valmisideede vagurateks tarbijateks? Kas see tõesti jääbki nii, kas vastujõudu ei ole ega tulegi? /.../ See rõhuv needus pole kuskile kadunud, ta on olemas, on vaid nägu ja nime muutnud, õppinud alistama meid toore vägivalla asemel meelituste ja kingitustega, piitsa asemel präänikuga. Ta pakub meile leiba ja tsirkust, maiust ja meelelahutust, paljaid tüdrukuid ja ostuparadiise."

"Hotellis on oma kohta, kodust nurgakest raske luua. Hotell on nagu nimme korraldatud nii, et inimene sääl päriselt kodus olla ei saaks. Mulle ei meeldi hotellid, kus hommikul pead närviliselt mõtlema, kas jõuad enne käia hommikust söömas ja end päevaks valmis seada, või sekkub sinu tegemistesse ja plaanimistesse hotelliteenija, kes tuleb, et tuba koristada ja seada selliseks, nagu ta peab olema, kaotada see piskuke korda ja korratust, mille inimene ise on loonud. Ka korratuses, omaenda näo järgi tekitatud segaduses on midagi kodust, on natuke place´i. Seda aga ei jäeta. Vahel tahaksin hommikul hotelli jääda, rahulikult lugeda või kirjutada, mida koristaja aga ei lase. Nii pean enamasti minema välja, tulles tagasi umbkaudu siis, kui toast peaks olema juba üle käidud."


"Mulle ei sobi olla turist. Kui mõni koht mulle meeldib nagu Kreeta või Santorini, tahaksin sääl viibida pikemalt, tahaksin sääl elada, elada sisse, õppida keelt, leida tuttavaid, jalutada, vaadata ringi, vaadata jalgade ette, pildistada, kirjutada. Istuda mäel või mere kaldal lihtsalt niisama."

"Kalapüüdmine on hoopis midagi muud kui jahilkäik - kalapüük on kala o o t a m i n e, jaht enamasti looma otsimine ja jälitamine."
Sellele ma alla ei kirjutaks! Jaht on samasugune ootamine, veelgi suurem ootamine mu meelest.


"Eks paljud meist lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks. Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakane vannitoas. Me tahame tegelikult isegi õnnetusi või kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. /.../On sõdasid, maavärisemisi, nälga, diktatuure, vabadusvõitlust. taifuune, epideemiaid, orjapidamist, laste prostitutsiooni ja ekstremismi. See kõik on kolmanda maailma ja kommunistliku ning postkommunistliku maailma oluline eksportartikkel arenenud maailma. Arenenud maailm impordib õudusi ning kannatusi ja kasseerib sisse võlaprotsente, vastu annab ta vilja, rock-muusikat, röövlifilme, elektroonikat ja vanu autosid. Mõnikord ka toksilisi jäätmeid."



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar