13 august 2012

Suvelugemise jätkuks...



"Mida te kogu aeg lõkerdate?"          Helen Eelrand                     "Pasodoble"          
Eestlane, va tigedik, peab muidugi selliseid raamatuid suvel lugema, sest talvel läheks ta kadedusest ju suisa püstipööraseks. Seekord, tõsi küll, ei ole tolku ka suvisel aal lugemisest, sest nende talviste kraadide juures võib ikkagi juhtuda, et too tigedik hakkab sappi pritsima.

Ma alustasin Pasost. Tegelikult ma teadsin juba jupp aega, et need kaks raamatut on ilmunud, aga ma ei teagi, miks neid ette ei võtnud. Noh, seda vanamehe pildiga ma teadsin küll, miks - mõjus üleliia antipaatselt. Ma arvasin, et hakkab mingit karmi poliitjura tulema. Elagu inimesed ja eelarvamused:D

Aga siis ma võtsin ette Pasodoble. Ja leidsin, et see on roppumoodi hea raamat. See peaks olema autori debüüdikas, mõjub kuidagi ilukirjanduse ja tõsielukirjanduse vahepealsena. No umbes nii, et sa vahepeal jõuad seitse korda mõelda, et kas ta nüüd räägib endast ja omast elust või on ikka väljamõeldis kõik. Väga lobedalt ja kiirelt kirjutatud nagunii. Ja muidugi kõik see eneseiroonia ja -kriitika ja mõnuga pritsitud sarkasm. Mina-tegelane muutus automaatselt sümpaatseks, ühes sellega ka autor, sest teatav samastumine oli ju paratamatu.

Aga kui keegi paneks mind sarnase sisuga raamatut lugema, siis ma esimese hooga ajaksin sõrad vastu ja seejärel kaabiksin minema. Sest no kuulge, ma ei viitsi lugeda, kuidas mingi eesti tipskin armub oma hispaania keele õpetajasse põmaki! ära. Aga kui see lugu serveeritakse sulle just nii ladusalt ja humoorikalt nagu see antud loo puhul tehtud on, siis miks ka mitte, eks ole?!

Jamaks läks asi muidugi järgmise raamatu juurde asudes. Kohemaid hakkas kummitama üks lõputu déjà vu tunne. Kõik see oleks just nagu juba olnud. Mitte küll täielikult, ent osaliselt siiski. Ma usun, et iseseisvalt võttes olid mõlemad raamatud võrdväärselt head, kuid ehk ei oleks pidanud neid sedasi järjest lugema? Sest nüüd hakkasid pidevalt mõtlema, et autori abikaasa oli selle prototüüp ja osad lapsedki olid esindatud ja keeleõpetaja ja see kambakesti Hispaaniasse sõit, jne, jne.

Autori armastus Hispaania, eelkõige aga Andaluusia vastu, oli ehe ja mõnus - see ongi ju peamine, kas pole? Ja terased tähelepanekud kohaliku eluolu kohta, sisse ja kaasa elamine. Tööelu ja lõbutsemine meenutas mulle paljuski taanlasi, kummaline küll. Eks ma tean ka päris mitut taanlast, kes igapäevaselt siestat peavad (see ei muuda neid muide põrmugi laisaks inimeseks ega kahanda nende töökust!), eks olen minagi tunnustanud nende pühapäevast poodide sulgemist ja muidugi oskust lõõgastuda ja pidutseda. Ütleme siis nii, et hispaanlastel on fiesta ja taanlastel on hygge - mõte jääb ikkagi üsna samaks.

Ma usun, et järgmiste raamatute puhul, mille autoriks on Helen Eelrand, ei pelga ma isegi enam vanamehe-kaanepilti, vaid loen ikkagi:P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar