04 august 2012

Suvelugemist veelgi

"Minu Suriname" Liina Org



Tõsi, ma pidin pool raamatut pingsalt mõtlema, et kas seal pildilisas nüüd on või ei ole ämblikupilti ja et kas mul oleks käepärast kedagi, kes oleks raamatut hiljuti lugenud ja oskaks vastata. Soovitavalt enne, kui ma piltideni oleks jõudnud. Olgu öeldud, et selle sarja puhul jõuan ma piltideni tavaliselt esimesena ja alles siis asun lugema. Seekord läks teisiti.
Aga, hoolimata sellest pakilisest murest, sain ma lugemist nautida ikka ka.
Ja nagu ikka, lühikeseks jäi:(
Ja nagu sageli juhtub, mul läks kõht tühjaks. Korduvalt. Toidu pärast ikka, need Suriname piraadid mulle küll mõju ei suutnud avaldada.
Ja siis ma mõtlesin veel, et autor on palju Hollandis vist viibinud ja et milline see tema Holland võinuks välja näha (mitte et mul midagi Margoti Minu Amsterdami vastu oleks, oh ei!). Lihtsalt, et kuna need tema Suriname kirjeldused olid parajalt isiklikud, parajalt informatiivsed, parajalt huvitavad, siis kohe oleks kõrvale tahtnud ka tema Hollandit.
Ja siis ma mõtlesin, et mis tunne oleks olla kuskil päeva tee kaugusel tsivilisatsioonist. Elekter - kuidas kunagi; sidevahendid - enamasti mitte; kohalik keel ja kombed - nibin-nabin...
See võrkkiiges elu, see tundus üsnagi fine, ainult et... ma ei saa midagi parata, nii kui jutt võrkkiikedele läks, mõtlesin, et...need ju ripuvad kuskil, on need siis katuse all või lageda taeva all, ent sõltumata asukohast, seal on ju ämblikuid ka. Ja mida mõnusam kliima nende jaoks, seda enam neid on ja et kas nad siis võrkkiiges lebades ei tulnud kummitama? Mul oleks küll pool mõnu lesimisest hoobilt kaotsi läinud...

3 kommentaari:

  1. Mulle ka väga meeldis, just see, et kõike oli parajates kogustes. Ei jäänud liialt pinnapealseks ja samas ei roninud ka väga kellegi isiklikesse suhetesse. Aga sama asi meeldis mulle Minu Taani puhul muideks kah.
    M

    VastaKustuta
  2. Võtan komplimendina, aitäh!

    VastaKustuta
  3. Tore kui raamat meeldis. ämblike vastu mul endal erilisi tundeid ei ole, seega ei osanud sellele raamatus tähelepanu pöörata. Mind hirmutavad pigem pisikesed närilised (hiired, rotid) ja nende suhtes on võrkkiik väga turvaline:) öösiti võrkkiiges magades kasutasime alati spetsiaalset sääsevõrku, mis kõik tüütud putukad eemale hoidis.
    Mis Hollandisse puutub, siis ma kardan, et olen siin juba liiga kaua ( 9 aastat) elanud, et kõike seda erilist märgata. Kuna me Margotiga head tuttavad ja elame ühes kandis, siis eks oleks minu Holland tema omale natuke sarnane.
    Sinu raamatut pole ma VEEL jõudnud lugeda. Aga kindlasti loen, et oma Taani kogemusega võrrelda. Ammu, ammu- 15 aastat tagasi elasin vahetusõpilasena Nyk. F-l aasta aega. Tervitades, Liina

    VastaKustuta