13 august 2012

"Ülepeakaela: armununa Lõuna-Itaalias" C. Harrison

On hetki, mil ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma siia neid pilte ja lühikesi kommentaare raamatutest üleüldse topin? Where is the point? Eriti veel, kuna ma teen seda täiesti süsteemitult ja teist sama palju jääb enamasti siia üles riputamata. Põhjuseid on erinevaid, seega palun mitte isiklikult võtta kellelgi.
Paar päeva tagasi aga sain vajalikkusest isegi aru. Noh, juhtus see, mis juhtuma pidigi. Ma nimelt tulin rõõmsasti koju Egiptimaa II raamatuga ja siis tegin ühe mõnusa tee ja eerasin end kerra oma kiiktooli ja hakkasin nautima...nautima on muidugi vale öelda, sest esimesed kolm lehekülge mõtlesin ma, et mida asja?! Nele kirjutab sama juttu, mis esimeses raamatus, sest see kõik tundus kuidagi kahtlaselt... tuttav. No ma siis lappasin lehti edasi ja ikka oli tunne, et see kõik on juba olnud. Muidugi oli olnud, sest ma olin seda lugenud juba kunagi mustmiljon aastat tagasi!
Järeldus: et kui üles ei tähenda raamatuid, siis nii just võibki juhtuda.

Aga et siis pildil olevast raamatust. Sisu on loomulikult klišeelik ja seetõttu ehk oli raskusi selle raamatu välja sõelumisega ilmunud raamatute hulgast. Lugemata jätmine oleks aga viga olnud, siililegi selge!

Lühidalt öeldes järgneb üks aussie oma südamele ning põrutab Lõuna-Itaaliasse. Tegelikkuses see lugu muidugi nii lihtne ei ole ja autor lahkab kõiki ettetulevaid raskusi ja takistusi sügavuti ning hasartselt, parajas koguses eneseirooniat veel sinna juurde.

Olgu siinkohal toodud igipõlist tarkust ikka ka:
"... vana ja noore naise naise aluspesu vahe seisneb selles, et pead liigutama pükse, et näha vana naise tagumikku, ning noore naise tagumikku, et näha pükse."

Loomulikult ohtralt äratundmist Lõuna-Prantsusmaalt:
"...Üks mustlaspere oli end meie maja vastas asuvasse lossiparki laagrisse seadnud. Kaks alasti last vaatasid pealt, kuidas ema nende venda pesi, valades talle vett pähe ja hõõrudes kätega tema kondist keha. Nende isa magas väsinud auto taha teele visatud räpasel madratsil, auto pagasiruum oli tuubil täis mänguasju, mida hiljem peol müüdi. Samamoodi kõigest kergelt üle pestud nagu nende omanikudki, olid laste räbaldunud riided pihakõrgusele hekile kuivama riputatud."

Pühendusega ühele kolme poja isale, kelle suust ka analoogseid põhjendusi kuulma peab, pidevalt ja suures seltskonnas:
"Ainsaks tõendiks söömaajast jäid mõned kastrulid ja nonno Toto röhitsused, mille eest tema naine vabandust palus. Toto oma vulgaarsete häälitsuste pärast häbi ei tundnud. Ükskord jäi hallipäine mees lauda ka siis, kui tõrges õhuvool kõuekärgatusena ühest tema keha lõunapoolsemast avausest pages. "Scusate," ütles ta ise, "olen kuulnud mehest, kes hoidis seda tagasi ja suri."

"Saate aru, et olete Lõuna-Itaalias, kui politseinik räägib tunnistajatele, kuidas kõik oli, ja mitte vastupidi."

Sõnaga, väga värvikas raamat. Ja samas põhjalikum kui paljud teised sarnased üllitised.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar