02 august 2012

Vinguvatest vanainimestest ja kaltsukatest rääkides...


Pildil on minu lemmikuim kaltsukas, poe eksterjööri kategoorias muidugi. Tõsi, mul on neid lemmikuid palju ja kõiki pildile püüda oleks suht mõttetu. Minu protestist kapitalistide vastu ei muutu loomulikult midagi ja seda ma ei taotlegi. Peaasi, et ma ise oleksin rahul - kauba ja hinna ja teenindusega. Igatahes on teise ringi kaup äge ja iseloomuga. Kindlapeale etem kui pidevalt leida end samades hilpudes teiste kaalsastega. Ikka see vana ring - olla esimene, kes Mosaici või Seppälä või Montoni või H&M´i või Vero Moda uuest kollektsioonist paremad palad haarab ja nendega esimesena tööle ilmub. Muidu on teid 5 inimest samades ihukatetes.
Paraku käib kõik see jutt, tõsi küll, Taani sekkarite kohta. Eesti omad pühkigu suu mu kiidusõnadest puhtaks.
Miks?
Eestis on enamus kaltsukaid... kaltsukad. Just nimelt. Kaltsukaup, kaltsuhais, kaltsud on välja pandud kui kaltsud.Väheste eranditega, ent siiski.
Teenindus. Noh jah. Tavaline, ei midagi erilist. Või suisa üleolev. Äriettevõtte asi.
Hinnad. Neist parem ärme räägi.
Seega on põhjuseid palju, miks mitte vaimustuda kohalikest äritsejatest.
Miks mulle Taani omad meeldivad?
Jällegi on põhjuseid palju. Taanis on need enamasti (tundub küll, et valdavalt, aga kuna ma ei ole kindel, siis ei hakka ka sõnu loopima) heategevusorganisatsioonide alluvuses. Suvaline inimene suvaliselt uulitsalt viib oma liigsed asjad kuhugi konteinerisse või otse vastava poe juurde. Vastavas poekeses töötavad vabatahtlikud (enamasti, äkki on ka erandeid, ei tea...), kellel on udupeened graafikud ja süsteemid selle tarbeks. Enamasti on need pensioniealised tegelased, sekka ka nooremat rahvast, aga viimaseid siiski napilt.
Paljude kaltsukate tagaruumi piiludes (piiluma ei peagi, tihtipeale on see siiski osaliselt külastajatele nähtav) võib märgata pesumasinaid huugamas, triikimislaudu ja triikraudu, aurupilved lae all hõljumas. Elu käib ja keeb nagu põrgukatlas.
Ja siis kõik see süsteem kauba väljapanekul. Mõnel poel on sorteerimine suurusnumbrite järgi. Et sa astudki kas nr 36 või nr 44 riiulite juurde. Teisal on süsteemi aluseks värvid. Et kui fännad sinist, siis kaodki siniste riiete stangede juurde. Või kui sul on kiusatus roosa ja lilla järele (ilmselgelt saate te aru, kellele ma vihjan!), siis on sul teada osa poest, kuhu poole sammud seada.
Elementaarsest teeninduskultuurist ma ei hakka rääkimagi, pole mõtet. Usinad ja töökad ja viksilt viisakad eestlased (nagu me end tihtilugu armastame tituleerida) võivad oma väärtushinnangud käigupealt ümber hinnata.

Ja siis ma mõtlen kõigi nende vanainimeste peale, kes ümberringi on. Tõsi, nende hulgas on ka ärksaid-erksaid tegelasi, kuid on ka see teine kontingent. Seltskond, kes ei oska järsku endaga midagi peale hakata, kui nad leiavad end pensionäristaatusest. Äkitselt on aega, äkitselt on veel energiat ja jõudu. Aga mida teha? Äkki siunata teiste eakaaslastega noorsugu? Äkki väike ving Ansipi ja Eesti Vabariigi aadressil? Äkki rippuda noorte sugulastega toru otsas ja aina kurta, kui vähe aega viimastel nende jaoks on? Vähe aega mille jaoks? Et tulla ja kuulata vussi keeratud vabariigi kohta, kõrgete hindade, halva ilma jms kohta? Või siis ikkagi istutada ent teleri ette ja vaadata seebikaid ja Reporterit.
Nii nad elust ja inimestes ja tõelisest maailmast irduvadki. Lõppkokkuvõttes on ikka kõik teised süüdi.

Jah, ma tean, et meil ei ole nii palju võimalusi ja valikuid vabatahtlikuna töö tegemiseks. Saati siis veel rääkida vanemale põlvkonnale sobilikest kohtadest.
Jah, ma tean, et meie tänapäevaste pensionäride tervis on teine kui ehk lääneriikides.
Jah, ma tean, et meil on ikka veel kukil nõukaajamentaliteet.
Lihtsalt mõttekoht.

NB! Kui keegi omab ülevaadet kaltsukatest omal maal ja viitsib, siis võib lahkesti neid kogemusi siinkohal jagada:)!

4 kommentaari:

  1. Kanada kaltsukad on ka enamasti heategevusel pohinevad. Goodwill nendest koige suurem. Seal on kull osa palgalised, kuid paljud kaivad vabatahtlikult abiks. Isegi minu kaasa kais pikka aega just enne talve suuskasid sorteerimas (keegi, kes oli voimeline hea pahnast valja sorteerima).
    Ma ei saa kyll ytelda, et seal keegi riideid nii hasti myygiks ette valmistab, nagu kirjeldasid, kuid mingi sorteerimine ikka toimub. Samas tean yhte teist kaltsukat, kus riided on samuti varvi jargi sorteeritud. Mulle meeldib see eriti :)

    Tead, seda pensionaride kodus tuhjalt istumist olen isegi moelnud. Kanadas on vaga levinud vabatahtlikuna abiks kaimine. Need, kes seda teevad, tunduvad palju onnelikumad ja rahul oma eluga.

    VastaKustuta
  2. Oo, nii vahva, teil on seal ikka see suuskade teema õhus:) Aga see, et oleks tegevust ja suhtlust ka igapäevaselt palgatöölt koju jäädes, on igati tervitatav küll. Küllap meil ka selleni jõutakse, kui mitte varem, siis tulevad põlved ehk ikka...

    VastaKustuta
  3. Inimesel, kes saab eluaegse töö eest Eesti keskmist või alla selle jäävat pensioni (umbes või vähem kui 300 eurot kuus), pole erilist tahtmist kuskile vabatahtlikuks minna. Sellest kulub 2/3 kommunaalmaksudeks ja 1/3 söögiks, ravimiteks jm vajalikeks asjadeks kokku. Vabatahtlik saab olla see, kes tunneb, et teda väärtustatakse. Meie vanade tööpanust ei väärtustata ja neid halvustatakse, pigem läheb ta ja otsib endale mõne tööotsa, millega pensionilisa teenida. See pole küll kõigi pensionäridega nii, kuid ikkagi väga suure osaga.

    VastaKustuta
  4. Üsnagi nõus sinuga. Samas kehtiks nendegi puhul sarnane soovitus nagu näiteks töötutel - olge pildil! Ärge jääge koju, ärge jääge üksi! Nii ei hakka midagi juhtuma.

    VastaKustuta