29 oktoober 2012

Mõista-mõista, mis see on?



--------
Täna panin punkti ka järgmisele käsikirjale. Punkt tuli kole äkki, ei olnud nii tegelikult planeeritud. Juhtus lihtsalt nii, et seekord küsiti lugu minult mitte vastupidi. Ja kuna mul lõpp nagunii terendas silme ees, siis vastavalt kirjastuse soovile võisin ju väheke end tagant utsitada.

Seekord tegemist noorteromaaniga, mis minu jaoks esimene taoline katsetus. Tõenäoliselt mitte just päris minu ampluaa, ent loomulikult annab, sõltumata žanripiiridest, valitud teema abil lugu enda jaoks meelepärasemaks muuta.

Kogemuse mõttes igatahes vahva vaheldus.

"Minu maailmameri" Uku Randmaa


See on üks ilus raamat. Mitte niivõrd piltide või kujunduse või keele poolest, ent... lihtsalt ilus ja eelkõige inimlik. Kahju, et läbi sai...

Uku, õige mehena, ei tee pikka juttu ega tühje sõnu. Ta näeb ja tunneb ja kogeb nähtavasti õige palju, räägib märksa vähem, see-eest väga ausalt ja otse. Maid, kus autor jala maismaale maha paneb, on palju, kuid need ei ole siinkohal esmatähtsad. Neist räägib ta vähe ja napilt. Kõige enam on raamatus ikkagi merd ennast, meri elab oma elu, sellist, millesse lihtsurelik peab austusega suhtuma.
Uku on aus. Olukordi tuleb ette igasuguseid, nii maal kui merel. Richards Bays saab Uku tunda, milline võib olla inimeseloom, tubli, et ta sellestki räägib. Iga mehe uhkus ju ei lubaks.

Ja kõige selle maise kohal on autori enda sisemised heitlused ja otsingud. Võib-olla on kogu raamatu jooksul neid lauseid, mil Uku oma pilve piirilt alla vaatavast abikaasast räägib, kümmekond, ent seda mõjusamad need on. Ent seda peab juba ise lugema.
Seepärast ongi see lihtsalt ilus ja inimlik raamat.



23 oktoober 2012

Teade!


"Kui mäng on lõppenud" on jõudnud oma viimaste eksemplarideni!

Just nii, vaevalt kaks kuud pärast ilmumist on suurem osa tiraažist läbi müüdud ja hetkel ei ole teada ka, et seda juurde trükitakse. Seega, kes veel soovib raamatut endale hankida, siis mõnest poest on see võimalik.

Kirjastuses ja Tallinna Raamatutrükikoja hulgilaos seda enam ei ole.
Väljaspool Tallinnat peaks Apollodes veel olema (nt Pärnu ja Tartu). RahvaRaamatus on mõnes Tallinna poes ja Kuressaares ning Viljandis. Pisemate poodide seisu muidugi ei tea.
Mõnikord lihtsalt läheb nii...

Järgmiste lugemisteni!


22 oktoober 2012

"Lastekodu" R. Veidemann

 
 
Sekka ka midagi mitte äsja trükist tulnut. Veidemanni "Lastekodu" on autori/peategelase omamoodi tagasiminek Pärnusse, tagasi lapsepõlve ja noorusaja suhete ja inimeste juurde.
 
Selline omamoodi raamat. Hooti oleks nagu puhtalt belletristlik, samas kaldudes esseistlikuks, siis jälle tekitatakse püüdlikke seoseid, just nagu pidevalt rõhutades, mille kõigega seda oma lugu annab siduda. Kummaline segu, nagu oleks kõike kõigega kokku pandud.
 
Eks ma eelkõige Pärnu enda pärast lugesingi seda.

20 oktoober 2012

Ei teagi, kas saan oma jõududega hakkama...



Tänavune tomatisaak tõotab muidugi üle mõistuse võimas tulla. Pole välistatud, et pean korraldama talgud. Ja ka lisaämbrid kuluvad nähtavasti marjaks ära.

Aga tõe huvides olgu öeldud, et see kõik juhtub ilmselt alles kusagil jõulude paiku.
/kes nüüd irooniast aru ei saanud, siis neid ma aidata ei oska:D/

19 oktoober 2012

"Veidrikud ja võpatused" Ott Kilusk


Kes tahab teada, kuidas elati kaheksakümnendatel meie väikese kodumaa kaugemates nurkades, siis neile on see raamat küll nagu rusikas silmaauku!

Sest just täpselt nii see kõik oligi kusjuures. Igal pool. Väga väikeste erinevustega. Nii et kui siin raamatus nimed ära muuta, kehtiks kirjutatu paljude teistegi toredate külade ja alevite kohta. Märksõnadeks pidev (ja loomulikult igavesti kestev) ehitustöö, lendavad taldrikud, külajoodikud ja külahullud, aasta tippsündmused nagu jaanituli või kino näitamine, koolielu ühes pidevalt vahetuvate õpetajate, mustuseproovide ja hambaarsti külastustega, kõik kõigiga suguluses olemine... No see nimekiri võiks lõputu olla, aga aitab praegu küll. Lisaks muidugi värvikad ja mahlakad kirjeldused.

Ma kohe pean mõned näited siinkohal välja tooma:

"Kõige nõutumaks tegid mind aga poe ja ambulatooriumi vahet komberdavad kõverikud vanaeided, kes ei puutunud kellessegi, ei olnud kellegi tuttavad, ei seltsinud omavahelgi ja pomisesid enda ette täiesti arusaamatuid sõnu. Tulid raudjalastega kelku enese järel lohistades kusagilt metsa vahelt, kulgesid läbi küla ja kaugenesid mööda kurvilist teed, kuni muutusid mustaks täpiks ning kadusid sootuks. Kui mõni eit juhtus jäisel teel libisema ja maha kukkuma, siputas ta sääl abitult käte ja jalgadega nagu selili tõugatud sitasitikas. Siputas seni, kuni mõni möödakäija ta lõpuks kõhuli keeras."

"Meie kool oli juba paraku niisugune koht, millega tutvudes siia kanti tööle suunatud tütarlapsed lohutamatult nutma puhkesid. Terveks õppeaastaks langesid nad süsimusta masendusse. Nende uste taga kolkisid öösiti kohalikud töölisnoorukid. Toorutsevad ja joobnud. Vapramatele kolkijatele tasus see ära, sest järjepidevaim neist lasti alati lõpuks sisse.
/.../
Minu esimene õpetaja ei olnud noor ega kena. Tema ukse taga ei kolkinud öösiti keegi. Ja alasti ringilippamisest oli ta samuti vabastatud."


Ning muidugi ei saa ma üle ega ümber tollasest Viljandist. Autoril elasid seal vanaema-vanaisa ja nii mõnigi põnev sündmus leidis aset selles just linnas. Mis neist sündmustest siin ikka rääkida, sellest võib igaüks ju ise lugeda, ent mitmetest linna kirjeldustest olgu üks siiski äratoodud:

"Aga Viljandi oli esmapilgul kummituslik linn. Tühjade tänavate kohale lasus õhtuti vaevu talutav raskemeelsus ja hekkidega palistatud parkides tuigerdasid üksikud, vanglataustaga joodikud. Räuskasid südantlõhestavalt ning murdsid ikka ja jälle, võib-olla juba sajandat korda, pronksi valatud kunstniku kujul pintsli käest. Kogu kesklinn oli elanike eest kõrge planguga varjatud. Selle taga paiknes võõrvägede garnison. Teisel pool Tallinna tänavat, räämas bussijaama kõrval seisis okastraatide ja klaasikildudega ehitud telliskivimüür. Üle müüri helkisid palavikulises deliiriumis noortekoloonia määrdunud aknad."

Pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks igati vinks-vonks lugemine, nukralt humoorikas.

18 oktoober 2012

Jakobile tuvastamiseks



Täiendatud: no võinuks siis midagi põnevamat tulla, ent kõigest pasknäär. Samas ilus ikkagi.

Foto: Sven Zacek

17 oktoober 2012

Raamatukollidest

Mäemamma on ringlema pistnud ühe huvitava meemi.
 
1. Lapsepölve lemmikraamat
 
Kogu lapsepõlve peale ei oskaks küll ühte ja ainsat valida... Erinevatel aegadel on lemmikud erinevad olnud, ent esimesena meenuvad (ja korduvalt said ka läbi loetud):








2. Mida sa hetkel loed?
 
Kõrvalepõikena sootuks vanemaid asju:



Tõsi, aastatetaguseid häid raamatuid on üha keerulisem üles leida. Uut tuleb katkematu voona peale, lisaks jäävad kõrvu kumisema ja silme ette virvendama ikka äsja ilmunud ja palju reklaamitud teosed. Mõnikord igatsen mingeid "müstilisi nimekirju", ma ei tea, kasvõi mingite ülikoolikursuste kümne-kahekümne aasta taguseid tollase kaasaegse kirjanduse soovitusnimestikke. Muidu võib ekslema jäädagi.
 
Kõiksugused blogid on küll äärmiselt head kohad lugemisideede hankimiseks, ent olgem ausad, enamus seal leiduvast on ikkagi uuem kirjandus.
 
3. Halb lugemisharjumus

Lugemisnäljast tingituna liiga rutakas lugemine, tahaks aeglasemalt ja rahulikumalt läbi raamatute kulgeda, aga nii palju head on veel ees ootamas, et paratamatult tekib mingi kiirustamise moment juurde.

4. Kõige vähem meeldinud raamat sel aastal

Ühekorraga nii hea kui ka halb ja palju segaseid tundeid tekitav oli allolev raamat. Kuidagi ei saanud lugemine nagu hoogu sisse ja sada muud häda veel :):


 

5. Selle aasta lemmikraamat
 
Keegi tõesti usub, et ma oskan siia ühe ja ainsa välja tuua? Naerukoht.
Ja isegi, kui ma toon siinkohal mitu, siis on see ikkagi naerukoht, sest homme oleks mu valik juba hoopis teine, aga las ta´nd olla siis.
Paneme ikka mitu ja et asi veidigi ausam tunduks, siis liigitame.
Elulugudest/memuaaridest vast lemmikuks H. Mänd "Kassikäpp"
Noorteromaanidest (kuigi ma ei ole kindel, kas see puhtalt noorteka alla liigitubki) P. Hoeg "Elevanditaltsutajate lapsed".
Reisikirjadest A. Past "Printsi poole teel: minu unistus Monacost".
Ilukirjandusest, täpsemalt omamaistest A. Ivanov "Peotäis põrmu" ja välismaistest M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas".

6. Kas sa suudad rongis / bussis lugeda?
 
Ei suuda, ei hakka proovimagi enam. Jään merehaigeks ning lisaks läheks lugemise jaoks raisku ka ülejäänud päev.
 
7. Lemmikkoht lugemiseks
 
Viimane hitt selles vallas on muidugi kiiktool! Ja ennetades teie täiendavaid-täpsustavaid küsimusi, siis jah, ise samal ajal ka kiikudes - pole probleemi. Olgu vahemärkusena öeldud, et sama teema on ka sülearvutiga.
Aga muidugi on hea lugeda ka kõigil diivanitel ja vooditel, sõltuvalt valgusest, tujust ja juma teab, millest veel.
Kohtadega, mis väljaspool kodu, tuleb lisaboonusena veel ära märkida hilisemate mälestuste ja seoste tekkimine. Vaieldamatult jäävad need kohad mulle alatiseks mõnda konkreetset raamatut meenutama.

8. Kuidas suhtud raamatute väljalaenutamisse?

No oleneb.
Üldiselt ei armasta laenutada välja ja samamoodi ei mäleta viimase 20 aasta jooksul ka ise, et oleks kelleltki laenanud. Mind häiriks kogu lugemise aja, et äkki ma olen liiga kauaks enda kätte jätnud. Või et äkki lõhkeb pauguga radiaator ja raamat saab rikutud. Või siis...mida iganes:) Välja laenamise korral muidugi jääksid need mured muretsemata, ent siis kipub juhtuma see, mis ikka juhtub. Seepärast on kindlam käest kätte laenamist mitte harrastada.


9. Kas sa kirjutad / sirgeldad mönikord raamatutesse?

Ma hirmsasti tahaks, kuid pean tunnistama, et ei suuda. Kirjutada ei taha ma mitte parandamaks vigu (nagu kellelgi kunagi vist kireks oli...), vaid just enesele ilusate mõtete ja huvitavate faktide talletamiseks. Lisaks omapoolsete tekkinud mõtteubinate üles märkimiseks.
Aga jah, nagu öeldud, teoorias on see vaid nii. Reaalsus on aga selline, et annan sõrmedele valu ja kirjutan (peangi silmas kirjutamist!) seesugused kohad üles.

10. Mis keeles armastad raamatuid lugeda?

Ikka oma emakeeles. Nii mõneski võõrkeeles kannatab lugeda, aga naudingut sellest ei saa. Selleks peaks keelt peaaegu perfektselt valdama.

11. Mis paneb sind raamatut armastama?

Kõige enam ikka keel. Vaadakem tõele näkku, mis actionit või üle mõistuse erutavat näiteks Õnnepalu raamatutes ikka juhtub?! Aga just see, kuidas ta on kõigest sellest/peaaegu mitte millestki kirjutanud, ongi väärtus omaette.
Mõnikord muidugi võib oluline olla ka raamatu ülesehitus või siis sealne tegevus. Reisikirju me enamasti ju loemegi just nimelt konkreetse riigi või linna pärast. 

12. Oled sa kunagi self-help raamatuid lugenud?

Oleneb selle mõiste täpsest defineerimisest, aga mõne vast ikka.

13. Selle aasta kõige inspireerivam raamat

Inspireerida võib muidugi mitut moodi. Mõni ajendab oma mõttekäikudega edasi mõtlema. Teine ajendab kuhugi reisima või midagi järele proovima. Kolmas (ja need meeldivad mulle muide enim!) ajendab kirjutama.

14. Lemmik lugemis snack
 
Jummel, õunte söömine on nii vaevarikas ja lärmakas, et kuidas te, kulla blogijad, sedasi rahulikult lugeda üldse saate:D?
Ma küll söön mõnikord lugemise kõrvale (või siis vastupidi), ent midagi konkreetset ei oska küll välja tuua. Küllap see midagi soolast ja maitsvat on...

15. Kui sa oskaksid, siis millises muus võõrkeeles tahaksid lugeda.

 Igasugustes keeltes võiks ju osata lugeda, aga nojah... Ja alati on kena mõelda, et võõrkeelset kirjandust meieni tuues saab mõni tõlkija nii mõnelegi raamatule lisaväärtust juurde anda.

Aga kui ikka mingi vastus minult välja pinnida, siis prantslased üllatavad viimasel ajal pidevalt, nii et prantsuse keeles tahaks küll lugeda.


16. Kas sa luuletusi loed?
 
Viimastel aegadel aina vähem. Kuidagi ultramoodsaks on tänapäevane luule kätte ära läinud ja sellisel kujul ei kõneta see mind. Paraku. Ma olen ikka selline Juhan Liivi ja Betti Alveri jt austaja.

17. Lemmik raamatukangelane

Raamatutegelasi kangelaste ja iidolitena võisin võtta viimati lapsena, hetkel küll niimoodi teemale läheneda ei oska. Küllap siis ei olegi:)

18. Raamat, mida lõpuni ei suutnud lugeda

Eelpool mainitud "Intimus" oli selline. Ja samuti siit blogist juba läbi käinud K. Oja "Muusa" või M. Kahro "Päikseta paradiis". Aga nagu ka seal olen öelnud, sõltub palju seltskonnast, kuhu need raamatud parajasti on sattunud. Või siis ka enda meeleolust ja soovidest. Seega see pooleli jätmine ei näita suurt midagi mu meelest.

Aga üldiselt jätan üpris harva raamatu pooleli, sest enamasti olen eeltöö piisavalt hästi teinud ja tean, mille kätte võtan. Seepärast mulle endale väga meeldib (isegi rohkem kui mingid lühikesed kokkuvõtted või tutvustused), kui saab eelnevalt lugeda katkendeid. Kahjuks ei harrasta paljud kirjastused katkendite veebi riputamist, samuti ei hakka paljud raamatutest blogijad katkendeid ümber trükkima...kurb.

19. Kas pigem ostad või laenutad?

Pigem laenutan, raudselt! Ma olen raamatukogu-usku inimene, eks ole. See selleks. Lisaks olgem ausad, enamikku neist ei loe ma kunagi teist korda. Ja samas, mida ma tunnen, et vajan veel, selle ostan (enamasti just nimelt selles järjekorras - esmalt raamatukogust ja seejärel poodi).

Nagu ma näen, on levinud põhjenduseks kirg valge ja puhta ja trükilõhnalise raamatu vastu:) No mul on see kirg ka olemas kusjuures, kuid see kehtibki pelgalt nuusutamise ja vaatamise ja raamatu kui iluasjaks olemise kohta. Lugemise osas ma suisa jumaldan "sisse töötatud" raamatuid. Mulle meeldib, kui raamatut on hea ja mugav käes hoida, kui lehed ei ole kanged, lugeda on mõnusam koltunud ja kollakatelt lehtedelt, mitte kiiskavvalgetelt.
Nii et selles osas olen ma alailma lõhkise küna ees. Mõned uuemad raamatud, mida eriti kaua juba oodatud ja mille ma siis kenakese Urramis passimise peale kätte saan... ongi just nimelt kõike seda, mida ma ei tahaks, et need raamatud on. Neid on võimatu mõnuga lugeda!
Raamatukogu-vastased inimesed toovad sageli põhjenduseks, et sealsed raamatud oleksid just nagu "panni alt läbi käinud". Ma ei kahtle, et ka selliseid eksemplare võib leiduda, kuid endale ei ole seni veel "õnnestunud" mõne sellise otsa sattuda. Äkki on see raamatu mitte-hoidmise kultuuri viljelev seltskond mingi teistsuguse žanri lugeja kui mina?

20. Raamat, mis sind nutma ajas
 
Sellist ei ole küll ette tulnud. Veel.

Raamatu emotsionaalset poolt minu jaoks näitab pigem see, kuivõrd see mind hiljem saatma jääb. Kas ma mõtlen sellele ka pärast lugemist (või haaran järgmise raamatu juba veerandtunni pärast).
Kas see heas või halvas mõttes painab mind, meenub mulle kuhugi kõndides, enne uinumist jne.
Kas see inspireerib ja kannustab mind (midagi tegema, midagi muutma, midagi ümber hindama).
Need asjad on minu jaoks lakmuspaberiks.

15 oktoober 2012

Head ja väga head...

 Alessandro Baricco "Siid" oli suurepärane lugemiselamus. Mida oli ka oodata. See mees juba sõnu ülearu ei pilla ja oskab ka kordustega mängida. Nagu muusikas.
"See lugu" aga ei läinud eelneva taustal paraku mitte. Nähtavasti vajab uut võimalust teistsugused seltskonnas.


 






S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" on väga haarav lugu amneesikust, kes alustab igat päeva praktiliselt puhtalt lehelt. Lisaks muidugi intriigidevõrk, mis olukorda sugugi kergemaks ei tee.
 


 

 Areeni bestselleri sarjas ilmunud (nagu ka eelmine) J. Haahtela "Liblikakoguja" on põhjamaiselt karge ja vaoshoitud. Rännak. Jälgede ajamine. Üllatavad avastused. Lõpp kusjuures, ei ole etteaimatav.


 
K. Stockett "Koduabiline" - valgete ja mustanahaliste kogukondade kõrvuti eksisteerimises leidub ikka ja jälle jahmatavaid üksikasju. Eelmise sajandi kuuekümnendad polekski nagu väga kaugel, aga käitumismustrid tollases Mississippis räägivad vastupidist. Palju ja väga hästi välja joonistatud karaktereid.



 

 Nii, ja siin üks raamat, mis tekitas samasuguse ahaa-efekti nagu hiljuti Õnnepalu "Mandala".
Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm" on nii soe ja südamlik, ühtaegu hariv ja tundeküllane. Ja muidugi on rõõm näha, et on veel teisigi väikseid vanainimesi, neid, kes lapsepõlves veetnud tunde vanainimeste värvirikkas seltskonnas. Katkendeid oleks siit palju tuua, aga ma usun, et seda peab ise lugema.
P.S. See on nüüd selline allajoonimise ja märkmete tegemise raamat.

Leelo Tungal "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" - mõnes mõttes heaks jätkuks eelmisele raamatule, pilguheit leskede maailmast mõnikümmend aastat hilisemasse aega. Tõsi, Tungal on väga proosaline, samas kui Kasemaa keel on luuleline ja õrn. Samuti on tagasivaade ajastule lapse seisukohalt, seepärast on ta kasutanud parajalt titelikku pudikeelt. Seega võiks see lugemine sobida pigem nooremale lugejale ehk, või kes teab. Täiskasvanut hakkab pikapeale selline stiil häirima. Ent muidu on juhtumised ja detailid põnevad ja õpetlikud, paraja huumoriannusega, ning muidugi suurepärane sisseelamisvõime lapsepõlveaastatesse.
 
 


 




 

 Monika Peetz "Teisipäevanaised" kippus reklaami ja tutvustuse põhjal mõjuma natuke enama kui kõige tavalisema naistekana, kuid paraku seda see just oli. Seega lugemiselamus jäi olemata ja lõppki ettearvatav.


E. Carrere "Vaenlane" on õõvastav tõsieluline lugu. Selline dokumentalistika ja ilukirjanduse piiripealne, seetõttu ka veidi segadusseajav. Ent siiski väga nauditav.

14 oktoober 2012

Ilus reklaam oma maakonnale

Iga maakond püüab leida oma nägu ja tegu, veelgi enam, seda ka maailmale käepäraste vahenditega näidata. Satakunta on oma näod ja teod kaardipakki pannud, millest kokku moodustub ilus galerii.

Siin siis mõned minu lemmikud:
 
ja kõige suurem lemmik:

13 oktoober 2012

Oliiviõli

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oskab öelda,kustkohast meie jaekaubanduses võiks leida oliiviõli veidi suuremas anumas kui 1L, siis ärgu ta hoidku neid teadmisi vaka all, vaid jagagu lahkesti ka minuga. Juuresolev kuldne kraam on meieni jõudnud Sardiinialt ja igati väärt oma pikka teekonda.

12 oktoober 2012

Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks"

 
 
Ütleks, et Ragde oma tuntud headuses. Jutt lihtne, lühike ja konkreetne.
Aga ütleb seevastu oi-oi kui palju.
 
Kuuekümnendate Norra, eriti konkreetse trepikojarahva näol antud läbilõige ühiskonnast sarnaneb paljuski Eestiga. Tõsi, võrdlus oleks sellisel juhul ajaliselt nihkes, võib-olla meie kaheksakümnendate lõpp ja üheksakümnendate algus.
Kui inimestel alles hakkas tekkima tarbimishullus. Kui "naabrist parem" mentaliteet teravamalt esile hakkas kerkima. Kui edu ja rikkust hakati esikohale tõstma.
Ja samas argised pisiasjad, mis ühelt poolt just nagu ühendaks kõiki sealseid asukaid, ent samas näitavad ilmekalt ka kui erinevad võivad nad olla. Pereväärtused, lapsed, naise roll tollases ühiskonnas. Või veelgi kitsamalt võttes - suitsetamine, koristamine (!), toidukultuur, suhted naabritega, ajastule omane muusika (oo jaa, mardikad tegid sel ajal ilma ju!), või kas või lihtlabane asi, et mida keegi nädalalehest luges või oluliseks pidas, muidugi Vietnam. Palju väikseid asju. 
 
Muide, jäin kohe mõtlema, et kas meil ka tollal nii massiliselt suitsetati? Ja milline oli Eestis näiteks suhtumine suitsetavatesse rasedatesse sel ajal...
 
Aga seekord ei tahtnudki ma tegelikult raamatu autorit ennast esile tõsta. Iga kord, kui üks väljamaine raamat mulle meeldib (või siis üldse kohe ei meeldi), on mu esimene mõte, et kes selles "süüdi" on... Kui üks või teine teos on otsustatud maakeelde ümber panna, siis peab see ju üks väärt kraam olema. Aga samas välja kukub mõnikord ikkagi...nigelalt. Et siis, kui mitte varem, on alles põhjust hakata tõlkija nime vaatama.
 
ELVI LUMETI tõlked on alati kindlapeale minek. Need on ilusad ja hästi viimistletud. Aga mis peamine - ta suudab sõnade ja keelega raamatus olevat ajastut hästi tabada! Paljudel noorema põlvkonna tõlkijatel näib see aspekt olevat sootuks unustatud. Lumeti tõlgete juures ongi tihtilugu lisaväärtuseks just põnev sõnakasutus.
 
Mis paneb omakord mõtlema, et kas mulle meeldibki norrakatest suleseppade looming või on asi pigem nende loomingu eesti keelde tõlkijas? Lumeti tõlked ongi ju need, mis meieni toonud A. Ragde ja H. Wassmo loomingu, suure enamuse S. Undseti eesti keeles ilmunud teostest, sekka ka kübeke K. Hamsuni asju. Undseti puhul on ta söandanud koguni võtta enesele risk "Kristiina Lauritsatütar" uuesti tõlkida, kuigi oli olemas kolmekümnendate aastate tõlge.
 
Daamide puhul vanusest ei räägita, ma tean, aga see on igatahes aukartustäratav.
 

11 oktoober 2012

Olustvere hoidiste mess

Vahepeal on olnud ka Olustveres juba traditsiooniks saanud hoidiste mess ja künnimeistrivõistlused. Noh, viimase osas ei ole ma just eriti kopenhaagen sõna võtma, ma võin öelda, milline on ilus traktor ja milline mitte, ma võin kilomeetri pealt öelda kui on tegemist John Deere´iga, aga muus osas jään hätta.

Hoidised on aga teine tubakas. Esiteks, mulle meeldivad ilusad purgid. Teiseks, on uued maitsed alati heaks vahelduseks. Ja kolmandaks, on ju ideaalne variant, kui võid süüa lusikatäie siit ja teise sealt ja ei pea pungestama tohutute purgitäitega.

Meie tänavune Olustvere-saak oli selline.






Muide, ma ei teagi päris täpselt mis põhjustel ei toimi see üritus laada või kauplemiskohana... Kuna osad esindatud grupid teevadki hoidised  konkreetse messi jaoks, siis nende puhul on see mõistetav. Ent on rida teisi tegijaid, kel peaks koguseid nagu olema, ent otseselt müümist oli vähe. Pigem tuli ise aktiivne olla ja siis lasta usinatel vaaritajatel kohvipaksu pealt hindu leiutada.

Paljukiidetud sirelimoos mulle isiklikult ei mekkinud eriti. Kuidagi liiga läilalt mõjus. Või oli siis asi suhkrukoguses, sest samas maitse oli sutsu omamoodi küll. Aga ehk on selleks hoopis magusasoolikat tarvis:) Ideel iseenesest muidugi oli jumet!

Samas kiidame ikka hääd asja ka, selleks oli vürtsmoos. Vürtsmoos võitis kastmete kategoorias ja retsepti jagati muidugi nii kohapeal (kes suutis trügida, sest külastajaid oli seekord kuidagi... tuntavalt palju), kui nüüd ka interneeduses tuulates võib seda leida.


VÜRTSMOOS

1 kg tomateid
125 g suhkrut
50 g küüslauku
50 g tšillipipart
25 g sinepiseemneid
20 g veiniäädikat
10 g soola
2 g basiilikut
1 g tüümiani
Koorige ja tükeldage tomatid ja purustage blenderis. Hakkige küüslauk ja tšilli ning segage tomatipüreega. Lisage suhkur. Keetke tasasel tulel kuni segu pakseneb. Maitsestage basiiliku, tüümiani, soola ja veiniäädikaga. Pange kuumalt ettevalmistatud purkidesse.

Tore oli, aga otsa sai!

10 oktoober 2012

M. Zusak "Sõnumitooja" ja S. Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Kaks väga head noorteromaani olgu ka siinkohal ära toodud.
Lood, milles kõik on paigas ja olemas ja parajates annustes ka veel. Mõlemat on väga raske vahepeal käest ära panna.

"Müürililleks olemise iseärasused" saavad ka kinolinale toodud, aga kahtlane, kas film raamatut üle suudab trumbata. Nagu alati:)




09 oktoober 2012

M. Kahro "Kaljud ja kameeleonid" ja "Päikseta paradiis" ehk lood elu äärealadelt




 Marek Kahro on tulnud kirjandusse vististi läbi Tänapäeva romaanivõistluste. Kuigi mõlemad raamatud sobiksid mu meelest tinglikult ka noortekate hulka. Eriti esimene, mida mina lugesin küll teisena. Nagu ikka pean ma kõike tagurpidi tegema:P

Nii et alustasin ma "Päikseta paradiisist", millest ootasin jumal teab mida. No need ootused hästi täidetud ei saanud. Kahro kirjutab nagu naine (ärge minult nüüd küsige, kas see on halb või hea!) ja selles mõttes sulg lippab, ent siinsed tegelased ei jõua nagu pärale, ei mõju veenvalt ja ei suuda tekitada sügavamat emotsiooni (aa, eksin, üks siiski tekitas - see oli see naabri-baaba).
Juhtus nii, et jätsin pooleli ja seega ei teagi, millega lugu lõppes. Äkki läks kuskilt maalt ikka haaravamaks... Äkki Tartu seksuaalvähemused ärkasid siiski kuidagi ellu või muutusid viimaks rohkem p ä r i s olevaks... ei tea.


Aga jonn ajas muidugi tagant ja ma võtsin vaevaks siiski selle esimesena ilmunud, va tellise ka läbi uurida. "Kaljud ja kameeleonid" pakub oluliselt veenvamaid tegelasi, muidugi ka kõiki kaasaja noorte probleeme, kirjutatud ka parajalt noortepäraselt. Ja muidugi, kui paradiisi-raamatus tundus, et nagu midagi ei toimunud, siis siin on juba teravaid olukordi märksa rohkem ja tihedamalt. Seega võiks olla täiesti noortekas.                                                                                                   Tõsi, on lehekülgi, kus näib, et lugejat püütakse pommitada ohtrate üle vindi keeratud stampväljenditega... Teate küll, kui püütakse (rõhutan siinkohal nimelt, et püütakse!) olla vaimukas ja tahetakse ühte lausesse panna palju ägedat ja rabavat kokku. Ütleme nii, et sellest sünnivad mingid mihkelraualikud laused, mis otseselt just kasuks ei tule. Ja siis muidugi veel kuhjaga sama asja üle kordamisi - ma kahtlustan, et nende arvelt oleks saanud kogu lugu lühemakski rookida. No sellised naiseliku heietamise kohad, a la raha ja muti ringi tõmbamise jt teemad, kus oleks piisanud vähemast, et olukorda esile tuua ja edasi anda.
Kui mul ükskord igav on, siis loen "Päikseta paradiisi" uuesti ehk. Kahtlemata aga kiitus käsitletud teemade eest!

08 oktoober 2012

Tõnu Õnnepalu "Mandala"


Tõnu Õnnepalu raamatud on enamasti justkui kulgemine. Need on rahulikud ja vaiksed ja kuigi emotsioonidest tulvil, siis on needki nagu tasa-tasa kaane all podisemas.
"Mandala" ei ole muidugi puhtal kujul kulgemine ja olemine, kõigil lugudel siin on juures ka ajutisuse pitser.
Millegi loomine. Millegi ehitamine. Selles hetkes kohalolek.
Ja siis pühitakse kõik ometigi minema. Nii on see kõigis selle raamatu väikestes lugudes, nii on see Kirjaniku enese rännakutega. Nii on ka kogu Kollases majas veedetud aeg.
Kärbse majas hakkab kõik taas kord otsast. Ikka päris algusest, nagu kõrvalistes kohtades ja laokil majades ikka.
Ka kassidel ei maksa end ära hirmutada. Kasse siin on, ja mitte vähe, ent nende kanda on sageli pigem see helgem ja vaimukam pool.
Üksiolek, armastus looduse vastu ja tavatu ausus, iseloomustavad ka selles raamatus autorit. Oskus olla kohal, kuulata ja vaadata.
Mõnikord polegi ju rohkemat soovida.

"Võib-olla on üksijäämiseks tuhandeid teid, aga kirjanikuga oli asi pigem lihtne. Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord lihtsalt unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on seal vaid näha, et seal oli kord aed. Kes ei oleks maal neid mahajäetud aedu näinud? Mõni vana äranäritud õunapuu veel meenutab midagi, mõni pojengipõõsas, paar nartsissi, mis igal kevadel metsiku rohu sees ikka veel õitsema hakkavad." 
- - -
"Halb talv tähendas ka seda, et Tobolskist sikutati alla televiisor. See oli küll vana, rääkivad pead olid selles alati välja venitatud, nagu oleksid neil eriti suured ajud.
"Aga saab aru küll," kiitis kirjanik oma telekat. "Kujutlusvõimet mul jätkub! Ma oskan need pead oma peas jälle õigeks tagasi teha."
Ja lõpuks oli ka ükskõik, mida sealt nägi. Me igaks juhuks ei hakka siin üles lugema kõiki neid saateid, mida kirjanik halval talvel vaadata võis. Ega ta ise ka enam pärast ei mäletanud. Või kes see üldse mäletab, mida ta  televiisorist vaadanud on? Telekas on unustus, mitte mäletamine." 

- - -
"Selle peale, et raadio kuulamine võiks olla midagi ebatavalist, kirjanik enam ei tulnudki. Alles kui poiss ükskord imestas, et ta raadiot kuulab, sai ta aru, et võib-olla see polegi nii harilik. Poisi kodus ei kuulanud keegi enam raadiot, kuigi raadio tihti mängis, mõnikord ka koos televiisoriga, kusjuures tegelikult olid kõik oma arvutis või tegid midagi muud."





Kui ühes raamatus on juba nõnda palju mõisast juttu, siis tuleb see mõis muidugi interneedusest ka välja tuuseldada.
No idüll missugune, kas pole? Sellisel verandal võib tõepoolest nii mõnigi põnev kohtumine või varajaste tundideni kestev istumine ja luule lugemine aset leida.

Foto: vikipeedia