15 oktoober 2012

Head ja väga head...

 Alessandro Baricco "Siid" oli suurepärane lugemiselamus. Mida oli ka oodata. See mees juba sõnu ülearu ei pilla ja oskab ka kordustega mängida. Nagu muusikas.
"See lugu" aga ei läinud eelneva taustal paraku mitte. Nähtavasti vajab uut võimalust teistsugused seltskonnas.


 






S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" on väga haarav lugu amneesikust, kes alustab igat päeva praktiliselt puhtalt lehelt. Lisaks muidugi intriigidevõrk, mis olukorda sugugi kergemaks ei tee.
 


 

 Areeni bestselleri sarjas ilmunud (nagu ka eelmine) J. Haahtela "Liblikakoguja" on põhjamaiselt karge ja vaoshoitud. Rännak. Jälgede ajamine. Üllatavad avastused. Lõpp kusjuures, ei ole etteaimatav.


 
K. Stockett "Koduabiline" - valgete ja mustanahaliste kogukondade kõrvuti eksisteerimises leidub ikka ja jälle jahmatavaid üksikasju. Eelmise sajandi kuuekümnendad polekski nagu väga kaugel, aga käitumismustrid tollases Mississippis räägivad vastupidist. Palju ja väga hästi välja joonistatud karaktereid.



 

 Nii, ja siin üks raamat, mis tekitas samasuguse ahaa-efekti nagu hiljuti Õnnepalu "Mandala".
Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm" on nii soe ja südamlik, ühtaegu hariv ja tundeküllane. Ja muidugi on rõõm näha, et on veel teisigi väikseid vanainimesi, neid, kes lapsepõlves veetnud tunde vanainimeste värvirikkas seltskonnas. Katkendeid oleks siit palju tuua, aga ma usun, et seda peab ise lugema.
P.S. See on nüüd selline allajoonimise ja märkmete tegemise raamat.

Leelo Tungal "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" - mõnes mõttes heaks jätkuks eelmisele raamatule, pilguheit leskede maailmast mõnikümmend aastat hilisemasse aega. Tõsi, Tungal on väga proosaline, samas kui Kasemaa keel on luuleline ja õrn. Samuti on tagasivaade ajastule lapse seisukohalt, seepärast on ta kasutanud parajalt titelikku pudikeelt. Seega võiks see lugemine sobida pigem nooremale lugejale ehk, või kes teab. Täiskasvanut hakkab pikapeale selline stiil häirima. Ent muidu on juhtumised ja detailid põnevad ja õpetlikud, paraja huumoriannusega, ning muidugi suurepärane sisseelamisvõime lapsepõlveaastatesse.
 
 


 




 

 Monika Peetz "Teisipäevanaised" kippus reklaami ja tutvustuse põhjal mõjuma natuke enama kui kõige tavalisema naistekana, kuid paraku seda see just oli. Seega lugemiselamus jäi olemata ja lõppki ettearvatav.


E. Carrere "Vaenlane" on õõvastav tõsieluline lugu. Selline dokumentalistika ja ilukirjanduse piiripealne, seetõttu ka veidi segadusseajav. Ent siiski väga nauditav.

6 kommentaari:

  1. Nii huvitav on lugeda, mis teised raamatutest kirjutavad. Eriti kui just eile lõpetasin selle leskede raamatu. No küll jäi painama... Ja läks väga hinge. "Mandala" oli siiski helgem, aga no oli ka ju kassidest rohkem, leski polnud üldse:)

    Seda "Seltsimees last" oli küll mul väga raske lugeda, eelkõige selle tõttu, et ma ei suutnud leppida sellega, et lapsel võeti ema 25ks aastaks lihtsalt ära. Järge ei olegi lugenud seepärast. Kas soovitad?

    "Liblikakoguja" jällegi jäi minu jaoks liiga halliks kuidagi. Võib-olla seetõttu, et lugesin seda kohe pärast "Siili elegantsi" lõpetamist, mis mind ikka meeletult vapustas, ma kohe päriselt nutsin selle lõppedes.

    "Koduabiline" oli ka väga mitmekihiline ja põnev, kas filmi oled näinud? Ma ise ei ole, ei teagi, kas tasuks vaadata.
    Ma nüüd jään järgmisi raamatujutte ootama:)

    VastaKustuta
  2. Huvitaval kombel mõjusid "Lesed..." üllatavalt helgelt ja, ma ei tea, nagu kaunilt koguni. Eks sel põhjusel Tungal oma meenutustega ei suutnudki mõjule pääseda. Oma mustade meeste ja NKVD ja "õigete ja valede" teemadega (mis kõik kuulus loomulikult selle aja juurde, ma mõistan) oli see nii rusuv ja masendav. "Leskedest oleks andnud mu meelest ikka tugeva ängiga kirjutada, aga vaat, oli teine tee valitud ja leitud parem tasakaal.
    Aga see "Samet ja saepuru" oli minu arvates üsna samal pulgal esimese raamatuga. Ikka vanad tuttavad teemad nagu ema ootamine, armuandmispalvele eitav vastus, emale saadetud kirja mitte kohale jõudmine ja pikad pagendused Ruilast linna tädide juurde. Muidugi oli jälle sisse toodud humoorikamaid seiku, aga kurvastavat oli ikka nagu ülekaalus (minu jaoks vähemasti).

    Nojah, lugemiselamuse saamiseks või ka mittesaamiseks, piisabki sageli sellest, mida eelnevalt loetud. Mul oli enne "Liblikakogujat" paar väga lahjat raamatut, seepärast võis see ka mulle rohkem rõõmu tuua:)

    Raamatute põhjal vändatud filmide kohta ei ole minult üldse mõtet küsida - seda kiunu ei jõuaks ära kuulata:DD Mulle ei meenu ühtegi positiivset näidet. Kuigi-kuigi, mulle tundub, et see võiks võimalik olla juhul, kui ma enne vaataks filmi ja siis loeks raamatut. Et kui ma suudaks neid võtta täiesti teineteisest lahutatult, siis ehk oleksin leplikum. Aga pärast lugemist filmi vaadates on kõik just nagu valesti...Aga ega mulle filmid eriti ei meeldigi:)))

    VastaKustuta
  3. Mulle tuli veel meelde üks teine raamat, "Majapidaja ja professor". See on ka amneesikust, ühest vanast professorist, kelle mälu kestab ainult paar tundi. Iga päev algab puhtalt lehelt. Väga palju põnevaid fakte sai ka matemaatikast teada, täiesti lummav oli. See vist ilmus hiljuti ka eesti keeles. Varrakult äkki? Autor oli Yoko Ogawa. Niisama tahtsin soovitada. Ilus-ilus.

    Ingrid olen, logimata

    VastaKustuta
  4. No näed siis, kohe kindlam tunne see raamat ikka nimekirja pista:) Sest ma ei ole lugenud seda, kahtlesin kogu aeg, kuigi Moodsa Aja sarjast mulle paljud asjad üldjuhul on meeldinud.

    VastaKustuta
  5. Ma veel ikka mõtlesin raamatutest ja filmidest... Mina näiteks olen rahul "Sõrmuste isanda" filmidega, väga ülevad on mu meelest. Olgugi, et on ebatäpsusi, mis tulihingelisi fänne närvi ajavad, on kokkuvõttes minu meelest siiski tegemist päris imelise filmitriloogiaga. Ja ega ma Harry Potteri üle ka väga ei nurise tegelikult:) No ja too venelaste "Kolm musketäri", küll oli ikka tore. Ja "Meister ja Margarita" ju oli ka ikka võimas... Seda vahepeal oli Eestis müüa ka DVD peal. Ma nüüd lõpetan igaks juhuks:D

    Ingrid

    VastaKustuta
  6. Aa, vat Sõrmuste isandad ja Potterid ei ole päris minu teetassikesed:) Ja neid vanemaid vene filme ei oska ju enam eriti objektiivselt hinnata, neis on enamasti mu jaoks ülekaalus nostalgia:))

    VastaKustuta