09 oktoober 2012

M. Kahro "Kaljud ja kameeleonid" ja "Päikseta paradiis" ehk lood elu äärealadelt




 Marek Kahro on tulnud kirjandusse vististi läbi Tänapäeva romaanivõistluste. Kuigi mõlemad raamatud sobiksid mu meelest tinglikult ka noortekate hulka. Eriti esimene, mida mina lugesin küll teisena. Nagu ikka pean ma kõike tagurpidi tegema:P

Nii et alustasin ma "Päikseta paradiisist", millest ootasin jumal teab mida. No need ootused hästi täidetud ei saanud. Kahro kirjutab nagu naine (ärge minult nüüd küsige, kas see on halb või hea!) ja selles mõttes sulg lippab, ent siinsed tegelased ei jõua nagu pärale, ei mõju veenvalt ja ei suuda tekitada sügavamat emotsiooni (aa, eksin, üks siiski tekitas - see oli see naabri-baaba).
Juhtus nii, et jätsin pooleli ja seega ei teagi, millega lugu lõppes. Äkki läks kuskilt maalt ikka haaravamaks... Äkki Tartu seksuaalvähemused ärkasid siiski kuidagi ellu või muutusid viimaks rohkem p ä r i s olevaks... ei tea.


Aga jonn ajas muidugi tagant ja ma võtsin vaevaks siiski selle esimesena ilmunud, va tellise ka läbi uurida. "Kaljud ja kameeleonid" pakub oluliselt veenvamaid tegelasi, muidugi ka kõiki kaasaja noorte probleeme, kirjutatud ka parajalt noortepäraselt. Ja muidugi, kui paradiisi-raamatus tundus, et nagu midagi ei toimunud, siis siin on juba teravaid olukordi märksa rohkem ja tihedamalt. Seega võiks olla täiesti noortekas.                                                                                                   Tõsi, on lehekülgi, kus näib, et lugejat püütakse pommitada ohtrate üle vindi keeratud stampväljenditega... Teate küll, kui püütakse (rõhutan siinkohal nimelt, et püütakse!) olla vaimukas ja tahetakse ühte lausesse panna palju ägedat ja rabavat kokku. Ütleme nii, et sellest sünnivad mingid mihkelraualikud laused, mis otseselt just kasuks ei tule. Ja siis muidugi veel kuhjaga sama asja üle kordamisi - ma kahtlustan, et nende arvelt oleks saanud kogu lugu lühemakski rookida. No sellised naiseliku heietamise kohad, a la raha ja muti ringi tõmbamise jt teemad, kus oleks piisanud vähemast, et olukorda esile tuua ja edasi anda.
Kui mul ükskord igav on, siis loen "Päikseta paradiisi" uuesti ehk. Kahtlemata aga kiitus käsitletud teemade eest!

2 kommentaari:

  1. Aitäh kommentaari eest! Ma pistaks siiski omalt poolt paar mõtet sappa.
    On üsna irooniline, et "Päikseta paradiisi" mõningad tegelaskujud ei tundu kõigile lugejatele "päris", samal ajal kui "Kaljude ja kameeleonide" tegelaskond näib elulisemana.
    Järsku on asi selles, et paradiisiraamatus on suur hulk tegelasi otse elust enesest maha kirjutatud, "Kaljudes..." pole aga ühelgi karakteril otsest prototüüpi?!
    Mitmed "Paradiisi" tegelased (Vivian, Mikk, Joonas, Rain, Heidi) said kirja enam-vähem sellistena, nagu nad mulle ka tegelikkuses näivad.
    Kui oleksin neile mõne värvika kiiksu juurde pookinud, oleks nad muutunud ilmselt kirjanduslikumaks, aga ma kahtlen, kas just "elavamaks".
    Pakun välja ka ühe põhjuse, miks tundub, et ma kirjutan "nagu naine".
    Paradiisiraamatus keskendun tunnetele.
    Aktiivne tegevustik pole tundeväreluste kirjeldamise ja tõlgendamise kõrval oluline.
    Nn. mehelikus kirjanduses ei kõnelda tunnetest otsesõnu, pigem leitakse kõrvalteid tegelaste sisemaailma esiletoomiseks.
    Kuid nagu "Päikseta paradiisistki" selgub, tuleb tunnetest kõva häälega rääkida, et vältida asjatuid tragöödiaid.
    Tundemaailma sügavused on raskesti looditavad, kuid seda põnevamad!
    Alles siis, kui inimene saab sotti oma tunnete umbsõlmest, võib toimuda leppimine iseendaga.
    Nagu tõestab ka Paradiisi-Gert.
    P.S. "Päikseta paradiis" ei ole homoromaan. Uba on mujal!

    VastaKustuta
  2. Mulle nii meeldib, kui autor veidi oma tegelaste tausta valgustab!

    Ega selle vastu ei saa ikkagi, et mis ja kuidas lugeja peas liikuma hakkab:) Ja kuigi "Kaljude..." tegelased ei ole elust otse maha kirjutatud, siis ehk seepärast mõjusidki nad usutavamalt, et see annaks just nagu autorile vabamad käed. Tont seda teab.

    Igatahes jään ma järgmist raamatut ootama!

    VastaKustuta