08 oktoober 2012

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

 
Tõnu Õnnepalu raamatud on enamasti justkui kulgemine. Need on rahulikud ja vaiksed ja kuigi emotsioonidest tulvil, siis on needki nagu tasa-tasa kaane all podisemas.
"Mandala" ei ole muidugi puhtal kujul kulgemine ja olemine, kõigil lugudel siin on juures ka ajutisuse pitser.
Millegi loomine. Millegi ehitamine. Selles hetkes kohalolek.
Ja siis pühitakse kõik ometigi minema. Nii on see kõigis selle raamatu väikestes lugudes, nii on see Kirjaniku enese rännakutega. Nii on ka kogu Kollases majas veedetud aeg.
Kärbse majas hakkab kõik taas kord otsast. Ikka päris algusest, nagu kõrvalistes kohtades ja laokil majades ikka.
Ka kassidel ei maksa end ära hirmutada. Kasse siin on, ja mitte vähe, ent nende kanda on sageli pigem see helgem ja vaimukam pool.
Üksiolek, armastus looduse vastu ja tavatu ausus, iseloomustavad ka selles raamatus autorit. Oskus olla kohal, kuulata ja vaadata.
Mõnikord polegi ju rohkemat soovida.
 
"Võib-olla on üksijäämiseks tuhandeid teid, aga kirjanikuga oli asi pigem lihtne. Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord lihtsalt unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on seal vaid näha, et seal oli kord aed. Kes ei oleks maal neid mahajäetud aedu näinud? Mõni vana äranäritud õunapuu veel meenutab midagi, mõni pojengipõõsas, paar nartsissi, mis igal kevadel metsiku rohu sees ikka veel õitsema hakkavad." 
- - -
"Halb talv tähendas ka seda, et Tobolskist sikutati alla televiisor. See oli küll vana, rääkivad pead olid selles alati välja venitatud, nagu oleksid neil eriti suured ajud.
"Aga saab aru küll," kiitis kirjanik oma telekat. "Kujutlusvõimet mul jätkub! Ma oskan need pead oma peas jälle õigeks tagasi teha."
Ja lõpuks oli ka ükskõik, mida sealt nägi. Me igaks juhuks ei hakka siin üles lugema kõiki neid saateid, mida kirjanik halval talvel vaadata võis. Ega ta ise ka enam pärast ei mäletanud. Või kes see üldse mäletab, mida ta  televiisorist vaadanud on? Telekas on unustus, mitte mäletamine." 
 
- - -
"Selle peale, et raadio kuulamine võiks olla midagi ebatavalist, kirjanik enam ei tulnudki. Alles kui poiss ükskord imestas, et ta raadiot kuulab, sai ta aru, et võib-olla see polegi nii harilik. Poisi kodus ei kuulanud keegi enam raadiot, kuigi raadio tihti mängis, mõnikord ka koos televiisoriga, kusjuures tegelikult olid kõik oma arvutis või tegid midagi muud."

 
 


Kui ühes raamatus on juba nõnda palju mõisast juttu, siis tuleb see mõis muidugi interneedusest ka välja tuuseldada.
No idüll missugune, kas pole? Sellisel verandal võib tõepoolest nii mõnigi põnev kohtumine või varajaste tundideni kestev istumine ja luule lugemine aset leida.

Foto: vikipeedia


5 kommentaari:

  1. No küll on hää, et Sa siin veel alles oled ;-) Mandala on nii mahe. Minu töi ta näiteks tagasi Eestisse, mötteis. Ja ma kondasin ikka mitu öhtut selles möisas ja Kollase maja ümber ringi...aga eriti paitas mind too tilluke "mandala" idariituse mungast, isa H.st, kes kunagi naabermöisas elanud. Kui ta seal elu viimaseid päevi tuksub, peale köiki reise ja ponnistusi ja valu ja vaeva ja tema ainus palve on, et talle prantsusekeelset kirjandust saadetaks. Ei, mitte mingit uusimat ja viimase peal üle völli, vaid vanu häid...ta kirjutab "...üksköik mis, peaasi, et see oleks nende seast, mida me lugesime, kui olime veel noored ega teadnud, mis ootab meid ees." Kui ma selle lause löpuni lugesin, siis enam ei tahtnud, terve öhtu ei tahtnud enam lugeda. Tahtsin ainult seedida.

    VastaKustuta
  2. Ai kui tore, et see lugemine juba Sinuni ka on jõudnud! Kusjuures ma lugedes mitmes kohas mõtlesin Su peale, sest Õnnepalu jutustamislaadis on midagi üdini mäemammalikku - täpselt selline Sinu parimate päevade vabaks lastud mõtete ja vabalt jooksva sule stiilis mõtisklused. Ja no puhas nauding on see raamat nagunii.
    Aga tolle isa H. (mu meelest oli sama isik) juures jäi mulle meelde just see tema viimaseks jäänud suvel lugemine vana saarepuu alla viidud voodil. Selles kohas ma mõtlesin küll, et vaat oli alles ELU!

    VastaKustuta
  3. Oi, Mae, Sa tirisid mind nüüd küll körvadest...ja jällekord, nagu ikka pai puhul, hakkas mul imelik ja ebamugav...ah, seda olemist, onju?!

    VastaKustuta
  4. Kipub küll sedasi olema, et kiitusega ei oska nagu midagi peale hakata, aga vot laitusega oleks kohe teine tubakas. Viriseks vastu või lükkaks ümber või sõimaks teist mõttetuks, aga no kiituse puhul on tiba keerulisem jah:) Taas üks väga eestlaslik omadus mu meelest:)

    VastaKustuta
  5. Su blogi taust harmoneerub ka mõnusalt selle raamatuga.
    Aga lahe, et uus kuu ja uued tuuled on sind ikka siia tagasi toonud.
    Mammu

    VastaKustuta