19 oktoober 2012

"Veidrikud ja võpatused" Ott Kilusk


Kes tahab teada, kuidas elati kaheksakümnendatel meie väikese kodumaa kaugemates nurkades, siis neile on see raamat küll nagu rusikas silmaauku!

Sest just täpselt nii see kõik oligi kusjuures. Igal pool. Väga väikeste erinevustega. Nii et kui siin raamatus nimed ära muuta, kehtiks kirjutatu paljude teistegi toredate külade ja alevite kohta. Märksõnadeks pidev (ja loomulikult igavesti kestev) ehitustöö, lendavad taldrikud, külajoodikud ja külahullud, aasta tippsündmused nagu jaanituli või kino näitamine, koolielu ühes pidevalt vahetuvate õpetajate, mustuseproovide ja hambaarsti külastustega, kõik kõigiga suguluses olemine... No see nimekiri võiks lõputu olla, aga aitab praegu küll. Lisaks muidugi värvikad ja mahlakad kirjeldused.

Ma kohe pean mõned näited siinkohal välja tooma:

"Kõige nõutumaks tegid mind aga poe ja ambulatooriumi vahet komberdavad kõverikud vanaeided, kes ei puutunud kellessegi, ei olnud kellegi tuttavad, ei seltsinud omavahelgi ja pomisesid enda ette täiesti arusaamatuid sõnu. Tulid raudjalastega kelku enese järel lohistades kusagilt metsa vahelt, kulgesid läbi küla ja kaugenesid mööda kurvilist teed, kuni muutusid mustaks täpiks ning kadusid sootuks. Kui mõni eit juhtus jäisel teel libisema ja maha kukkuma, siputas ta sääl abitult käte ja jalgadega nagu selili tõugatud sitasitikas. Siputas seni, kuni mõni möödakäija ta lõpuks kõhuli keeras."

"Meie kool oli juba paraku niisugune koht, millega tutvudes siia kanti tööle suunatud tütarlapsed lohutamatult nutma puhkesid. Terveks õppeaastaks langesid nad süsimusta masendusse. Nende uste taga kolkisid öösiti kohalikud töölisnoorukid. Toorutsevad ja joobnud. Vapramatele kolkijatele tasus see ära, sest järjepidevaim neist lasti alati lõpuks sisse.
/.../
Minu esimene õpetaja ei olnud noor ega kena. Tema ukse taga ei kolkinud öösiti keegi. Ja alasti ringilippamisest oli ta samuti vabastatud."


Ning muidugi ei saa ma üle ega ümber tollasest Viljandist. Autoril elasid seal vanaema-vanaisa ja nii mõnigi põnev sündmus leidis aset selles just linnas. Mis neist sündmustest siin ikka rääkida, sellest võib igaüks ju ise lugeda, ent mitmetest linna kirjeldustest olgu üks siiski äratoodud:

"Aga Viljandi oli esmapilgul kummituslik linn. Tühjade tänavate kohale lasus õhtuti vaevu talutav raskemeelsus ja hekkidega palistatud parkides tuigerdasid üksikud, vanglataustaga joodikud. Räuskasid südantlõhestavalt ning murdsid ikka ja jälle, võib-olla juba sajandat korda, pronksi valatud kunstniku kujul pintsli käest. Kogu kesklinn oli elanike eest kõrge planguga varjatud. Selle taga paiknes võõrvägede garnison. Teisel pool Tallinna tänavat, räämas bussijaama kõrval seisis okastraatide ja klaasikildudega ehitud telliskivimüür. Üle müüri helkisid palavikulises deliiriumis noortekoloonia määrdunud aknad."

Pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks igati vinks-vonks lugemine, nukralt humoorikas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar