23 november 2012

"Luule, ametnik" A. Alavee ja "Avalikult abielust" T. Vint



Järjest juhtusid näppu kaks väga sümpaatset raamatut, mõlemad kodumaiste autorite sulest ja üsna hiljuti ilmunud. Mis neid ühendab? Eelkõige muidugi loomutruudus - mõlemad võiksid olla edukalt päriselust maha kirjutatud, tont seda teab, äkki ongi:) Samas ei ole need kindlasti mingid blogitekstilised kirjutised.

"Luule, ametnik" on kunstiõpetajast, kes kaaslase survel otsapidi Brüsselisse jõuab. Lugu ise mõjubki nii nagu oleks minategelane ka tegelikult sinna sattunud, elaks üle kõik need kohanemisraskused ja hingevalud. No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes. Lugu oli lihtne ja kiire ja ladus. Ent mis peamine, mõjus sümpaatselt. Näiteks meeldis see mulle oluliselt enam kui sama võistluse võidutöö. Ometi, võidutöö oli püütud mitmekihilisemaks teha ning antud raamat jällegi tublisti lihtsam ja minimalistlikum, ei olnud liinidega kunstlikult üle pingutatud. Ja mis hargneski kõrvalt, see lõppes enne, kui õieti alatagi jõudis. Kuid siiski mõjusam. "Luule, ametnik" oli vist III koha lugu.

"Avalikult abielust" oli rohkem sügavuti minev, kuigi lugu ise ju enesest siiski äärmiselt triviaalne ja eluline. Tahaks suisa väita, et otse elust enesest, äkki oligi autor oma abielu pealt maha viksinud? Igatajes kirjanikust ja kunstnikust abielupaar nõustub osalema saates "Avalikult abielust", mis on just niisama labane nagu pealkirjast järeldada võikski. Kusjuures nii pealkiri kui ka saate kirjeldus meenutavad saadet, mis vist tõesti kunagi eetris ka oli - "Avameelselt abielust".

Aga see ei ole ainult sellest kuidas paar saatesse satub, vaid võttepäevale eelnevate ja järgnevate päevade jooksul meenutatud ja läbi elatud sündmustest, tunnetest, eelkõige just tunnetest. Mis aga eriti paeluv antud loo juures, lugu jutustatakse vaheldumisi nii mehe kui naise vaatevinklist. Ühised mälestused ja neid hõlmavad dialoogid võetakse läbi mõlema osapoole silmade läbi. Teate küll, lugu on nagu sama, aga vaatenurgad sellele absoluutselt erinevad, nagu kõigi asjadega siin elus. Ühest küljest on ju kõik nii etteaimatav ja ei midagi uut siin päikese all, ent teisalt ikkagi põnev lugeda ja võrrelda.

Tõsi, mulle meeldisid enim kirjeldused kunstniku- ja kirjanikutööst. Loomeprotsessid on mõlemal juhul võrdlemisi sarnased ja ikkagi eriskummalised. Jäin mõtlema, et see oli vist üldse esimene raamat Vindilt, mida ma lugesin. Taas kord üks avastamata autor, kelle võiks siiski ette võtta. Küllap võtangi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar